Pühapäev, 23. august 2015

Suve parimad palad - Juuni osa I

Kuidas selle Eesti suve kohta öeldigi - väike aga tubli? Iga suve lõpus meeldib Nilsile kõvahäälselt kuulutada, et tema suvi möödus taas nagu unenägu - mängides ja joostes.

Tuleb tõdeda, et vaatamata suvesoojuse lühikesele kestvusele jõuab õige meeleseisundiga ära teha nii mõndagi. Eks see vast nii ole, et vaatamata ilmaennustustele tuleb endale sisestada sundmõtet, et on suvi...ju on siis soe kah (kuigi enamus suveaja naudime suvekuumana 17 kraadist ilma) ja kõik 9 kuu jooksul tegemata jäänud lustimised tuleb nüüd kähku sundkorras ära lustida. Mina arvan aga seda, et kui meeleseisund ütleb fun fun fun siis saab neist tegevustest asja kah.
Mõtlesin siin enne pikki ja pimedaid (mis mind isiklikult isegi niiii väga ei häiri, tubane loom nagu ma olen) sügis-talvekuid kirja panna möödunud suve meeldejäävamad seiklused/sündmused.

Enne Juunikuu paremate palade juurde asumist tasuks aga ära vaadata minu arvates suurepäraselt Eesti suve kirjeldav klipp:


Eks kõigil ole suvekuude saabumise ärevus liigitatud erinevalt. Enamasti teavitavad sellest kevadkuudel aina rohetuvad puud ja linnulaul. Naistele annab vast veelgi enam märku see, et varba otsa saab lükata varasemast raskest ja palavast kevadsaapast midagi kergemat ja suvisemat. Kingad kingad kingaaad! 
Mina olen muidugi selline uljaspea, et kui vaja, saab ka juba veebruarist baleriinade-hooaja avada. No nii väga on vaja ju!
Vähemalt on aastad teinud mind nii palju targemaks, et suvekuuma ma enam Aprilli kuus Vääna ranna lainetesse otsima ei lähe ja järjekordset põskkoopa põletiku seega tiku tulega taga ei aja. 
Oehhh lapsepõlv, eksole :D

Juunikuu esimestel päevadel veetsime nädalavahetusel mõnusalt aega meie teises kodus Nilsi vanemate juures kui meile teavitati üks väga rõõmus uudis nende pere poolt. Õhtu jätkudes liikusid jututeemad selle peale, et millegipärast ei olnud 2014 meie kellegi jaoks väga hea aasta ja Nils teadis öelda, et ju 2015 on siis see muutuste aasta. Küll nüüd läheb kõik hästi. 

7. juuni hommik ja päev möödusid mõnusalt aias päevitades ja niisama jutustades. Õhtul ootas mind ees Nilsi korraldatud õhtusöök. Sättisime end siis kenasti valmis ja hakkasime sõitma, tee viis Viimsi poole. Esialgu arvasin, et kauaoodatud üllatusdinee leiab aset NOA's aga sealt edasi sõitnuna hakkasin juba kahtlustama, et midagi on teoksil. Oli ju mu muidu nii jutukas Nils suhteliselt vaikne ja tagasihoidlik terve tee olnud. Kui nüüd aus olla siis piilusin kohe tema püksitaskute poole, et ega sealt ühtegi karpi ei paista. Ei paistnud :D Küll aga nägin, et auto tagaistmele oli asetatud kenasti kägarasse visatud pintsak. Tee viis meid Villa Mary restorani juurde, kuhu olime ammu plaaninud minna aga suveilmade puudumise tõttu polnud veel jõudnud. Kohale jõudes juhatati meid kenasti eraldi ruumi, kuna restorani põhisaal oli hõivatud suure pidulaua ja ca. 50'ne pidulisega. Minu terav, uudishimulik ja alati kahtlustav silm tabas aga muidugi kohe ära, et ju see üksik laud erasaalis oli pandud sinna spetsiaalselt vaid meie jaoks ja et ruumi mahuks ju tegelikult mõned lauad veel. Hmmmm....midagi on teoksil.

Olenemata sellest, et mere äärses Villa Marys oli tol päeval tõeline sajandi tuultekeeris, kus kõik muidu kaunil terrassil pesitsev mööbel oli õues kettidega kinni tõmmatud, tuli meil peale tellimuse esitamist Nilsi tungival soovil kohe toast lahkuda suure ukse kaudu, mis viis meid otse mere äärde. Õnneks oli taevas siiski päikseline ja kuna Nils nii kenasti palus siis suundusime mere äärt avastama. Ühe käega Nilsist ja teise käega oma tuult-alla-võtvast plisseerseelikust kinni hoides möödusime kiirelt suurest klaasseinast, mille taga veetis mõnusalt aega see sama varem mainitud 50'ne liikmeline seltskond.
Jõudis Nils vaid vaevalt mereäärde viivat väravat paotada ja liivale astuda kui juba oli ta näoga minu poole ja üks põlv maas. Järgnevad minutid möödusid mul armastuseavaldusi kuulates ja lõpuks nägingi enda ees seda kauaoodatud karbikese avanemist. Tuleb tõdeda, et kuigi ma hakkasin üsna kiirelt tol päeval mõikama Nilsi plaani, oli see hetk ikkagi enneolematult meeliülendav. Kohe kui olin paotanud huultelt "Jah" sõna nägin kuidas Nilsi õlult langes kogu selle päeva eelnev pinge, mis asendus vastsaabunud õnnetundega. Jalutasime uhkelt romantilisest mereäärest restorani tagasi ning selle mõne minuti jooksul oli meie tuba täitunud roosilehtede, pikkade rooside, šampuse ja muusikaga. Einestasime ja jutustasime Marys veel pikki tunde ja sellest on mul jagada ka palju pilte, mida näetegi nüüd.







Tuleb tõdeda, et abiellumise peale olen ma alati mõelnud ja sellesse uskunud kuna hindan väga kõrgelt traditsioonilisi pereväärtusi. 
Kõige reaalsem õnnetunne jõudis kohale aga alles päev pärast kihlumist. Olin justkui "puuga pähe saanud" ja ei suutnud ära uskuda, et on olemas keegi selline inimene, kes reaalselt soovib olla sinuga elu lõpuni koos ja on nõus tegema sellist suurt sammu. Selline tunne on mul tänaseni ja loodan, et kõik saavad seda kord elus kogeda. 




Kommentaare ei ole: