olen juba mitu-mitu nädalat mõelnud, et peaks kirja panema emotsioonid viimasest teatrielamusest. Ehk mäletate, et eelviimane teatrielamus, Draamateatris "Viimasel minutil", ei olnud teps mitte koomiline...pigem isegi tragikoomiline.
Minu kallis teatrilemb õde Lotta, kinkis mulle jõuludeks kaks piletit Draamateatris etenduvale lavastusele "Tuhk ja Akvaviit". Eriti eredalt on jõuludest meeles asjaolu, et pea noa ähvardusel nõudis ta minult, et kaasa võetaks just tema ja mitte mingil juhul Nils, et Nils pidavat niigi palju teatris käima :D No hea küll, mõeldud-tehtud.
Kuna möödunud kordne Draamateatri külastus lõppes üsna küsitava noodiga, tegin enne "Tuhk ja Akvaviit" lavastuse külastamist ka pisut eeltööd, et end kurssi viia etenduse sisu, näitlejate ja iseloomuga. Suur oli minu üllatus kui avastasin, et lavastuse peaosatäitja on Eesti Teatri Grand Old Lady Ita Ever isiklikult!
Oh boy oh boy was I excited!
Kenal kaunil reedesel õhtupoolikul seadsime Lottaga peale kõhutäidet Solarise Vapianos (muideks mina olen kõik viimased kolm korda Vapianos söönud nende päevapakkumises olevaid suppe ja tõepoolest müts maha, need on alati niivõrd maitsvad! Soovitan!) sammud Draamateatri poole ja olime valmis saama tõelist teatrielamust. Meie istekohad olid seekord parteris ja üsna lava lähedal, seega kurta ei ole millegi üle.
Lavaseade oli grandioosselt vanamoeline ja andis aimu ühest luksuslikust pereelamust kesk soliidset Helsingi kesklinna.
Ita Everi kehastatud vastne leskproua Vera Malmgren kepsutab lõbusalt lavale justkui ei oleks ta saabunud hetk tagasi enda abikaasa austatud kolonelihärra matustelt. Kaenlas äsjalahkunud koloneli tuhaga urn, hakkab lavastus lahti rulluma leskproua igavikulise armastuse ning nende juba täiskavanueas laste paanilise reageerimise ümber. Tiit Suka mängitud alkoholismi küüsis vaevlev kunagine tipp-arhitekt ning Hilje Mureli paanikahoogude ja ülima kurbuse käes vaevlevad karakterid annavad üksteisele korraliku doosi vürtsikust ning näitavad hästi ühe disfunktsionaalse perekonna käitumist taolises tragikoomilises olukorras.
Kindlasti ei saa mainimata jätta Laine Mägi kehastatud veri-veri-ämericälik perepoja eksnaine, kes arvavat end teadvat perekonna probleeme üksipulgi ning neist hoolsalt osa saada ja neid üsna küsitaval viisil lahendada proovib. Samuti Kersti Kreismanni mängitud perekonna pikaaegne teenijanna, kellega seoses nii mõnigi kummaline fakt ilmsiks tuleb ning omakorda proua Malmgreni seni elatud elule hoopis uue perspektiivi annab.
Lavastuse põhiteemaks saab pidada proua Malmgreni enese taasavastamist ning justkui järelejäänud eluaastate puzzletükkide kokku lappimist. Selles mängivad kõige suuremat rolli etenduse keskosas end ilmutav nooruspõlve armastus ning ka korraliku doosi huumorit lisav Jüri Tiiduse mängitud psühholoog.
Lavastus laseb publikul ahhetada ja ohhetada lavalaudadel aset leidvate suurepäraselt väljamängitud ebaõnnestumiste üle ning naerutab hästi seatud dialoogidega.
Meie meeled said kostitust ka üsna pika monoloogiga, mille pidas ülima enesekindluse ja üle 60 aastase lavakogemusega Ita Ever maha niivõrd loomulikult, et lummas kogu vaatajaskonna.
Väikese vahemärkusena tahaksin välja tuua ka asjaolu, et lavastuse esimeses vaatuses tabasime hetke, kus lõbusas meeleolus Ita keksis vastleitud vabaduses mööda korterit ringi nagu plikatirts ja lasi endal nõtkelt nõjatuda koloneli iskliku nahksesse tugitooli, samal ajal sõrmi vibutades ja kõvahäälselt naerdes. Ei ole midagi parata, aga silme ette tuli koheselt Nukitsamehe film ja salakaval Moor :D
Kokkuvõtvalt võib öelda nii palju, et Draamateater tõestas end õnneks oma headuses ja tõi lavale ühe tõelise komöödiatüki. Kui lavastus oli lõppenud, ei tahtnud aplaus teps mitte vaibuda. Nii saal kui ka kaasnäitlejad aplodeerisid Itale ja loomulikult minul, üliemotsionaalsel, tulid ka pisarad silma, sest oli au näha proua Everit oma parimates aastates.
Soovitan, soovitan, soovitan!
Praeguseks aga tšau ja räägime varsti jälle :)
1 kommentaar:
Käisin ka just täna seda etendust vaatamas ja tõesti, üle pika aja jälle üks hea teatritükk välja tulnud! Mulle meeldis see, et see ei olnud selline lihtne komöödia, vaid oli ka mõtlemapanevat. Mul samamoodi läksid aplausi ajal silmad märjaks, sest see energia, mille keskel sa oled, see emotsioonide tulv ja teemad, mida teatritükk puudutas, kõik kokku tegid tundeliseks. Aga jah, kel võimalik seda vaatama minna, kindlalt soovitan. Ita on ikka vägev! Eriti see ahastus, kui ta võitles endaga, kas anda urn ära või mitte. Ning samas kelmikus ja ulakus, kui ta otsustas, et hakkab kõhutantsu õppima. Mõtlesin, et kui ta praegu on ikka veel selline "püss", milline ta siis veel noorena oli, ojaa.
Postita kommentaar