Teatrijuttu - Suveöö Unenägu

Hei sõbrad,

täna teen lõpuks juttu ühest teatritükist, mida juba hiiglama ammu kaemas käisin. Hiiglama ammu tähendab minu jaoks seda, et toimus see vast Juuli alguses...ei Juuni lõpus...no näed, ei mäleta enam sedagi. Kirun end hetkel ausaltöeldes maapõhja, sest armastan tükkidest kirjutada tavaliselt vahetult peale vaatamist aga noh, mis sa teed...suvi juhtus.
Kui olete minu blogi juba pikemalt lugemas käinud, teate ju hästi minu kiindumust teatrikunsti vastu. Seetõttu olingi üle-pea-kaela-õnnelik kui emps mulle kutse Linnateatri pidevalt väljamüüdud "Suveöö unenäo" lavastusele teele pani. Viimane teatriskäik jääb kohe kindlasti üle poole aasta tagusesse aega ja olin oi-kui-valmis taaskord end imelise kunstiga rikastama.

Esmamulje oli mul ausaltöeldes kõhe, kui kuulsin, et etendus toimub Linnateatri sisehoovis. Teate ju küll Eesti suve, üsna kahtlane tegelane teine. Kohale jõudes oli minu imestus aga suur, kui nägin, et keset Lavaauku oli asetatud hiiglama suur villat meenutav telk, mis tuju hetkega paremaks tegi.
Küll aga oli lavastuse esimene pool (õigemini esimesed 20 minutit) koostöös eriti modernse lavakunstilise lahendusega üsna kummastav. Ausaltöeldes ei saanud ma sisule kohe üldse pihta ja leidsin end pidevalt mõttelt, et kas tõesti Shakespeare miskit sellist on valmis kirjutanud. Tegemist on siiski ju ühe tema armastatuima komöödiatükiga ning jagub arvustajatel talle vaid kiidusõnu. Mida aeg edasi, seda enam oli selge, et lavastuse kummalised modernistlikud lahendused hakkasid omavahel kokku mängima ning, et tegu on lihtsalt lavastaja Rohumaa nägemusega antud tükist.
Tüki tegevus keerleb ümber nelja armastajapaari veidrate seikluste ühel sumedal Ateena ööl, millele lisab vürtsi kõrvallugu, mis käitleb endas taaskord kaht minu absoluutset lemmikut - Indrek Ojarit ning Argo Aadlit. Antud kõrvaline stsenaarium tundub algselt justkui peatemaatikast lahknevat ja ei paista lavastusse sobivat aga oi-kui-suur oli minu üllatus, kui selgus, et lood omavahel hoopis äärmiselt humoorikalt kokku põimuvad.

Tõele au andes oli tunne Linnateatri Lavaaugus paiknevas hiigeltelgis istudes justkui oleks sattunud Broadway lavašõud kaema. Tegemist oli tõelise lavakunstlise tippsaavutusega ja mina ei ole taolist vaatepilti varem Eesti teatrites näinud. Kuna juba üsna tüki alguses oli näha, et tegu on tõeliselt moderniseeritud nägemusega, oli ka lavaline pool täiesti geniaalselt lahendatud. Nagu ülalolevalt pildilt näete, oli telgi lakke riputatud miskit korvpalli korvide sarnast. Antud elemendid on valmistatud 15km nöörist ning annavad edasi võlumetsa tunnetust. Kui algselt meenutasid need pilvist taevast siis etenduse keskpaiku lastakse elemendid rippuma ning tekib tõeline metsa tunne. Samuti oli püsti pandud rõdu, millel toimuv oli veel omaette hullus. Hullus aga vaid kõige paremas võtmes. Heli- ning valgusefektide koostöös valmis midagi absoluutselt maagilist ja ennenägematut. Haldjad võlumetsas ärkasid ellu. Siiani üritan välja nuputada, et kuidas küll selline ilu muusikasse sai. Sume muusika ühes led-valgustusega kostüümidega oli lihtsalt midagi täiesti teistsugust, tõeline suveöö unenägu. Olge aga lahked ja vaadake juba ise täpsemalt videost järgi.

Käsi südamel võin väita, et minu jaoks täitsid kõik lavastusse valitud näitlejad oma rolle tipptaseme vääriliselt ja raske on välja tuua kedagi, kes eriliselt säras. Hetkel, paar kuud peale tükki, tulevad meelde ilmselt kõige paremini humoorikad rollid, mis täitusid juba enne mainitud Indrek Ojari ja Argo Aadli näol, kes publikumi pisarateni lõkerdama panid. Samuti meenub eredalt Liis Lass, kes äbarikust õnnetu Helena rolli suurepäraselt välja mängis. Margus Tabori mängitud Philostratus Pucki roll on võrreldav enda edevuse ja krutskeid täis olemuse poolest Hunger Gamesist tuntud Caesar Flickermaniga.

Kokkuvõtlikult võin öelda vaid seda, et tegu on ühe tõeliselt müstilise ja ahhetama paneva kogemusega. Kogemusega, mis paneb ühtaegu naerupisaraid valama kui ka süvenenult kätele nõjatudes jälgima. Näitlejatöö on veenev ning endassehaarav, rääkimata muidugi lavakunstist, mis antud postituse enda alla haaras.

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Teatrijuttu - Tuhk ja Akvaviit

Heihei kõik teie seal,

olen juba mitu-mitu nädalat mõelnud, et peaks kirja panema emotsioonid viimasest teatrielamusest. Ehk mäletate, et eelviimane teatrielamus, Draamateatris "Viimasel minutil", ei olnud teps mitte koomiline...pigem isegi tragikoomiline.
Minu kallis teatrilemb õde Lotta, kinkis mulle jõuludeks kaks piletit Draamateatris etenduvale lavastusele "Tuhk ja Akvaviit". Eriti eredalt on jõuludest meeles asjaolu, et pea noa ähvardusel nõudis ta minult, et kaasa võetaks just tema ja mitte mingil juhul Nils, et Nils pidavat niigi palju teatris käima :D No hea küll, mõeldud-tehtud.

Kuna möödunud kordne Draamateatri külastus lõppes üsna küsitava noodiga, tegin enne "Tuhk ja Akvaviit" lavastuse külastamist ka pisut eeltööd, et end kurssi viia etenduse sisu, näitlejate ja iseloomuga. Suur oli minu üllatus kui avastasin, et lavastuse peaosatäitja on Eesti Teatri Grand Old Lady Ita Ever isiklikult!

Oh boy oh boy was I excited!
Kenal kaunil reedesel õhtupoolikul seadsime Lottaga peale kõhutäidet Solarise Vapianos (muideks mina olen kõik viimased kolm korda Vapianos söönud nende päevapakkumises olevaid suppe ja tõepoolest müts maha, need on alati niivõrd maitsvad! Soovitan!) sammud Draamateatri poole ja olime valmis saama tõelist teatrielamust. Meie istekohad olid seekord parteris ja üsna lava lähedal, seega kurta ei ole millegi üle.
Lavaseade oli grandioosselt vanamoeline ja andis aimu ühest luksuslikust pereelamust kesk soliidset Helsingi kesklinna.
Ita Everi kehastatud vastne leskproua Vera Malmgren kepsutab lõbusalt lavale justkui ei oleks ta saabunud hetk tagasi enda abikaasa austatud kolonelihärra matustelt. Kaenlas äsjalahkunud koloneli tuhaga urn, hakkab lavastus lahti rulluma leskproua igavikulise armastuse ning nende juba täiskavanueas laste paanilise reageerimise ümber. Tiit Suka mängitud alkoholismi küüsis vaevlev kunagine tipp-arhitekt ning Hilje Mureli paanikahoogude ja ülima kurbuse käes vaevlevad karakterid annavad üksteisele korraliku doosi vürtsikust ning näitavad hästi ühe disfunktsionaalse perekonna käitumist taolises tragikoomilises olukorras.

Kindlasti ei saa mainimata jätta Laine Mägi kehastatud veri-veri-ämericälik perepoja eksnaine, kes arvavat end teadvat perekonna probleeme üksipulgi ning neist hoolsalt osa saada ja neid üsna küsitaval viisil lahendada proovib. Samuti Kersti Kreismanni mängitud perekonna pikaaegne teenijanna, kellega seoses nii mõnigi kummaline fakt ilmsiks tuleb ning omakorda proua Malmgreni seni elatud elule hoopis uue perspektiivi annab.

Lavastuse põhiteemaks saab pidada proua Malmgreni enese taasavastamist ning justkui järelejäänud eluaastate puzzletükkide kokku lappimist. Selles mängivad kõige suuremat rolli etenduse keskosas end ilmutav nooruspõlve armastus ning ka korraliku doosi huumorit lisav Jüri Tiiduse mängitud psühholoog.
Lavastus laseb publikul ahhetada ja ohhetada lavalaudadel aset leidvate suurepäraselt väljamängitud ebaõnnestumiste üle ning naerutab hästi seatud dialoogidega.
Meie meeled said kostitust ka üsna pika monoloogiga, mille pidas ülima enesekindluse ja üle 60 aastase lavakogemusega Ita Ever maha niivõrd loomulikult, et lummas kogu vaatajaskonna.

Väikese vahemärkusena tahaksin välja tuua ka asjaolu, et lavastuse esimeses vaatuses tabasime hetke, kus lõbusas meeleolus Ita keksis vastleitud vabaduses mööda korterit ringi nagu plikatirts ja lasi endal nõtkelt nõjatuda koloneli iskliku nahksesse tugitooli, samal ajal sõrmi vibutades ja kõvahäälselt naerdes. Ei ole midagi parata, aga silme ette tuli koheselt Nukitsamehe film ja salakaval Moor :D

Kokkuvõtvalt võib öelda nii palju, et Draamateater tõestas end õnneks oma headuses ja tõi lavale ühe tõelise komöödiatüki. Kui lavastus oli lõppenud, ei tahtnud aplaus teps mitte vaibuda. Nii saal kui ka kaasnäitlejad aplodeerisid Itale ja loomulikult minul, üliemotsionaalsel, tulid ka pisarad silma, sest oli au näha proua Everit oma parimates aastates.

Soovitan, soovitan, soovitan!

Praeguseks aga tšau ja räägime varsti jälle :)

Teistmoodi teatrijuttu - Viimasel minutil

Hei,

viimases postituses mainisin teile, et ees ootab üks kibekiire nädalavahetus. Nimelt viis kallis ema oma tütrekese ühele kultuuriküllasele seiklusele. Reedel külastasime teatrit ning laupäeval Golden Clubi spordikeskust ja uut Apollo kino Mustamäe keskuses. Täna räägin teile aga pikemalt meie teatrielamusest.

Kohtusime emaga reede õhtul veidi enne kella seitset Draamateatris, et ära vaadata komöödiatükk "Viimasel minutil". Olin üsna elevil, kuna teadmine, et Draamateater on ju Eesti teatrimaailma A&O ning üks tugevamaid alustalasid andsid lootust, et nähtud saab üks tõeliselt klassikaline teos.
Kes minu blogi vähegi pikemalt lugenud on, on teadlik, et armastan teatrit väga ja kirjutan tollest alati kirglikult. Kuna reedene teatrielamus leidis aset Draamateatris, kus olen varem vaid meeldivate üllatuste osaks saanud, tundsin end veel eriti ootusärevana.

Nüüd ütlen aga etteruttavalt ära, et olen täna tõeline vingu-viiul (võibolla mängib siin rolli ka asjaolu, et istun hetkel üsna küsitava väärtusega olekuga haigena kodus) ja räägin teile ühest mitte-nii-meeldivast teatrielamusest. Ma ei tea mis juhtus, aga tol õhtul häirisid mind kohe väga mitmed asjad. Mainin teile ka veel ära, et mul juhtus tüki ajal midagi äääärmiselt piinlikku (vähemalt minu ja kõikide minu ümber istuvate inimeste pahameeleks) seega lugege ikka edasi, et ka selle osani jõuda :D
Üritan end alati teatrisse minnes emotsionaalselt ette valmistada ja tükki süveneda niivõrd kuis võimalik, aga seekord oli lihtsalt häirivaid tegureid meeletult palju.
Enne tüki algust kostitas ema meid mõlemaid kohvi-koogiga ja tellis ka vaheajaks väikese lauakatte. Nimelt mina ise ei ole kunagi selle peale tulnudki, et vaheajal saab ka ilma järjekorras seismata kohvilonksu ja väikese kõhutäie kätte, tuleb vaid sellest eelnevalt kohvikupealike teavitada.

Sätime meie siis end kenasti rõdul esimesse ritta istuma ja omame täiesti oivalist vaadet kogu saalile. Algus on ju üsna paljulubav eksole.
Tüki temaatika keerleb kolme 80-ndates eluaastates daami ümber, kes veedavad enda pensionipõlve bridži mängides ning head šerrit ja veini mekkides. Ja ausaltöeldes on sellega ka kogu lavastuse sisu kokku võetud.
Nimelt pea 3 tundi kestev lavastus rullib vaataja ees lahti hommikust-öösse veerevad päevad, mil vanaprouad üritavad meeleheitlikult naljatleda, et tükk ikkagi komöödia mõõdu välja annaks kuid kahjuks olid naljad kvaliteethuumorist üsna kauge kaarega mööda läinud. Lavastusse oli põgusalt sisse pikitud ka ema-tütarde vahelist suhete keerukust ja üksteisest eemaldumist vanemas eas, mille puhul ainukeseks huvitavaks sisulahendiks saab pidada asjaolu, et mõlemaid tütreid mängis üks ja sama näitleja.
Vaid ühe imekspandava ja huvitava sisupöördena tuuakse vaatajani kahe meestegelase üllatuslik üksteise leidmine, üks karakteritest olles väga nooruke ja teine juba hilises vanaduspõlves.
Olgu, tunnistan, et võibolla olen antud tüki sisu täielikuks mõistmiseks ja lahti mõtestamiseks veel liiga noor aga vähemalt emaga arutledes (kes on muide tõeline teatri-pro) jõudsin arusaamale, et ega tolles tükis suurt rohkem avastada ei olnud.

Näitetööst rääkides, nö. päästsid trupi "vana kala" Ülle Kaljuste ja samuti Maria Klenskaja. Klenskaja roll ongi minu silmis ainuke, mis imetabaselt välja mängiti ning ka mõned naerumuiged näole suutis tuua. Tema ehedad pensionieas tuntavad mured ühiskonna hukka minemise üle ning vaidlused tüütusest abikaasaga tõid vaatajateni tõesti mõned üksikud naljad antud tükis.

Nüüd aga negatiivsemate aspektide juurde.
Nimelt olin ma üllatunud ja teps mitte meeldivalt, nähes laval Markus Luige mängitud rolli. Oli näha, et Luige roll pidi väljakukkuma kohmetu, noorusliku aga samas heasüdamlikuna. Ei tea mis häda teda tol päeval vaevas, aga nii kehva näitetööd pole mina oma elus veel kohanud. Puised laused, mis jätsid mulje nagu oleks ta oma repliigid pidevalt ära unustanud, kõlasid lausa piinlikuna. Tabasin end mitmel korral istumas käed rinnal risti ja imestusest silmi pööritamas. Ausalt, ma ei tahaks enda halvakspanu niiviisi väljendada, aga ma ei suutnud lihtsalt mingist hetkest enda ees mängitavat enam ära imestada.

Nagu enne mainisin, broneerisime endale vaheajaks laua kohvikus ja mina tellisin kõhutäiteks tortilla-wrapi, mis ennist klaasvitriinil nõnda kena välja nägi. Ütlen ausalt, et olin juba veidi tõredas tujus ja kurtsin emale enda "muret" veidra näitlemise üle. Kui aga haukasin enda tortillat, avastasin sealt seest vaid 3 asja - külm kanafilee, maitsestamata keeduporgand ja keeduhernes. Okei.
Ma armastan tortillasid - aga mitte iialgi elus ei täidaks ma neid külmutatud pakist tulevate keeduporgandite ja keeduhernestega :D Kõht oli tühi, seega koorisin tortilla paljaks ja sõin ära ümbrise, muu kraam jäi minust puutumata. Võib öelda, et olin üsna nördinud :D

Peale vaheaega oli jäänud veel lavastust vaadata umbes poolteist tundi ja ma ootasin pikisilmi, et äkki nüüd läheb naljakaks, või nüüd...või nüüd?!?!? Aga ei, midagi ei muutunud :D
Tänu sellele, et etendus venis ja venis, haarasin üks hetk käekotist telefoni järele, et kella vaadata ja siis juhtus üks jube piinlik vaheseik. Nimelt vajutasin ma pimedas saalis miskit telefonis valesti ja nagu neetud kombel hüppas lahti Youtube aken. Olete vast teadlikud, et Youtube on selline isepäine tegelane, keda ei huvita, et su telefon on pandud 5x hääletu reziimi peale, üle kontrollitud ja veel 5x hääletuks lülitatud. Tema otsustab, et kui ta juba avatud on, siis võiks ju muusikat ka mängida.
Just, keset täissaaliga etendust Draamateatris hakkas TÄISvolüümiga üürgama minu armsas telefonis Sigala - Sweet lovin. Jeesusmaria ma tahtsin telefoni juppideks visata või alla neelata, et jumalaeest see heli lõppeks. Inimesed minu ümber vangutasid hoogsalt pead ja pidasid toda heli minu telefonihelinaks otseloomulikult. Käte värisedes sain õnneks muusika siiski kinni pandud ja tahtsin ausalt tooli sisse ära aurustuda :D

Ja nagu kõigest eelmainitust veel elamuse rikastamiseks ei piisanud, pean ka ära mainima selle, et ma sooviks inimestele südamele panna asjaolu - kui te olete haiged, palun...ma palun teid, ärge tulge teatrisse. Ma mõistan, et pileteid on väga raske saada, aga olge nii kenad ja tehke heategu ning kinkige või kasvõi müüge need edasi.
Sellist laatsareti nagu reede õhtul Draamateatris, pole mina varem näinud. Ma võin südamerahuga teile kinnitada, et vähemalt pool saalisviibinutest kannatas erinevate haigusnähtude all. Kolm tundi järjest köhimise taustalt näitlejate repliike tabada ei ole see mida inimesed teatrist otsivad :D Eriti hulluks läks asi siis, kui lava peal toimunu mõneks hetkeks pimedusse langes ja näitlejad asukohti ning lavatehnikat nihutasid. Issaristike, kus siis läks alles köhimiseks. Kui olukorral oleks olnud visuaal siis ilmselt oleks see näinud välja nagu inimesed kontsertil kätega laineid tehes või laulupeol ühendkoorid end häälestamas. Köhimine ja luristamine algas ühest saali otsast ja liikus julgustavalt teise otsa välja. Ma ei imesta absoluutselt kui minu hetkel põetav gripp sai alguse teatrist, sest reede päeval olin ma veel terve kui purikas. Ma ei kirjutaks sellest ilmaasjata aga see oli lihtsalt naeruväärne :D


Niisiis, saite nüüd tuttavaks Liisa Vinguviiuliga ja loodan, et mõistate seda postitust võtta ka pisukse huumoriga. Niiviisi tagantjärele kirjutades on mul endalgi veidi koomiline seda meenutada, ütleks et palju koomilisem kui see niiöelda komöödiatükk, mida vaatamas käisime.
Mul oli teatris viibides kohe kahju inimestest, kes teatrit harvem külastavad ja siis taolise tüki otsa sattudes enda arvamust teatrikunstist kujundama peavad. Tahaks neil kohe sabast kinni võtta ja öelda, et tegelikult on selles kunstivormis nii palju veel...
Mina isegi olen tavaliselt Draamas ikka heade lavastuste otsa sattunud. Kohe peast oskaksingi soovitada üht väga mõistatuslikku tükki mil nimeks "Grönholmi meetod".

Tuleval reedel saan aga taaskord teatrit külastada ja eks siis näis, mis sellest käigust välja kukub, loodan, et meepotis rohkem tõrvatilku ei ole.

Praeguseks aga tšau ja räägime varsti jälle!

Teatrijuttu - Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

Ma alustan postitust sellega, et olen tänulik teatrikunsti eest. Selle omanäolise väljendusvormi eest, mis lubab meil kord paari kuu jooksul end lille lüüa, sammud vanalinna seada ning teatrisaalis end kunstnike ette maha istutada. Olen tänulik kunstivormi eest, mis suudab pelgalt läbi sõnade ning näitlejameisterlikkuse edasi anda mitmetasandilisi emotsioone ning mõttevälgatusi. See kunst suudab meid panna vaid mõne tunni jooksul mõtestama elulisi probleeme, situatsioone ning huumorit, mis pea alati on välja mängitud minimalistliku kuid meitsterlikult teostatud lavaseadistusega ning geniaalse muusikalise lahendusega.

Seadsime koos Nilsi ja Lottaga mõni päev tagasi taaskord sammud Linnateatri poole. Juba teadmine, et lavastus leiab aset Linnateatris, on alati ülimalt positiivne, sest nende meeskond ei lase endas kunagi pettuda.
Saime kõik jõulukingiks piletid lavastusele "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus".

Olime juba eelnevalt tutvunud ka lavastuse osatäitjatega kelleks olid seekord Hele Kõrve, Margus Tabor, Indrek Ojari ning Priit Pius. Juba näitlejate nimistut nähes olime kindlad, et tulemas on midagi head. Minule jäi silma koheselt ka Veiko Tubin, kes antud lavastuses leidis taaskord enda rolli helilooja ja muusikalise kujundajana. Veiko on sellel alal tõeline meister!

Tuleb tõdeda, et lavastuse pealkiri annaks ju nagu aimu mille ümber lavalaudadel tegevus toimub. Tegelikult pole see teps mitte nii. 

Pea kolmetunnise lavastuse keskseks tegelaseks on 9 aastane, veidi liiga täiskasvanulik, Kaelkirjak. Kaelkirjak on nimelt Hele Kõrve mängitava tüdrukutirtsu nimi, kes mõtestab enda olemist, olemust, inimesi, leina, rõõmu ja elu enda ümber läbi sõnaraamatute. Läbi pähe õpitud definitsioonide mille kaudu ta üritab oma üsna keerukaks osutuva igapäeva mööda saata. Nimelt on Kaelkirjaku ema just siit ilmast lahkunud ning isa kaotanud oma töö.

On müstiline näha, kuidas täiskasvanud inimene suudab etendada niivõrd tõetruult 9 aastase lapse rolli. Ja veel niivõrd nutika, kiiretaibulise ja samas humoorika lapse rolli. See on lihtsalt imetabane.

Margus Tabori mängitud isaroll leiab oma humoorika ja samas mõtlemapaneva kulminatsiooni etenduse üsna algusaegadel, kui läbi tuleb mängida Kaelkirjaku poolt nõutud kompensatsiooni dialoog, mis käitab endas nii isa kui ema rolli. 

Kõrvalosades figureerinud Ojari ja Pius väärivad siinkohal kindlasti kohe omaette lõiku.

Oh boy oh boy, küll on ikka häid näitlejaid meil siin Eestis.

Indrek Ojari mängitud kaisukaru Judy Garland, on vast üks vulgaarsemaid tegelasi, keda mina lavastustes näinud olen. Ütleme nii, et kui tunned end ebamugavalt pisikeses saalis kõlavaid ülimaid roppuseid kuulates, siis ei pruugi see lavastus sinu jaoks sobida. Küll aga ütlen ma kohe ära, et vulgaarne roll oli siinkohal täiesti õigustatud ja muidugi meisterlikult välja mängitud. See oli täpselt parajalt naljakas ja sobis Kõrve mängitud plikatirtsu rolli kõrvale hästi. Mina mõtestasin enda jaoks Judy Garlandi rolli lahti Kaelkirjaku salajase ja peidetud isiksusena, keda ta ise maailmale näidata ei tahtnud. Siinkohal tuligi appi hiigelsuur vulgaarne kaisukaru, kes Kaelkirjaku eest närvilised olukorrad läbi ülimate emotsioonide edasi andis. 

Pius, Priit Pius. Või võiks öelda Pius, Meister Pius? Olete vast juba varemgi kokkupuutunud vendade Piuside super-koomiliste rollivahetustega ning imiteerimistega. Käesolevas etenduses jõuab Priit vaatajani tuua lausa neli täiesti erinevat karakterit. Meie kolme lemmikuks sai kindlasti nilbelt kavalust täis tänavapätt Panter. 

Samas tõi naerust pisarad silma Piusi mängitud peaministri, Kaelkirjaku ja Judy Garlandi manipuleerimisstseen. Lihtsalt nii-iii-ii naljakas.

Kokkuvõtvalt tahaks veel au anda ka lavakunstnikule, kes suutis läbi ülima minimalistlikuse välja tuua kümneid erinevaid situatsioone ja tegevusi.

Käesoleva lavastuse põhi-idee on jäetud iga publikuliikme enda mõtestada. Aga üks on kindel, see paneb mõtlema ja arutlema enda eluvalikute ning suundade üle. Etendus käsitleb elulisi muresid läbi lapseliku vaatevinkli ja tuletab meelde, et lapsemeelsus ei tohi kaduda.

2015 aasta lemmikud

Hei armsad inimesed,

Nuputasin siin veidike aega ja mõtlesin välja enda 2015 aasta lemmikud. Suutsin genereerida seitse erinevat kategooriat mille alla lemmikud liigitada ja näitan neid nüüd teilegi.

2015 LEMMIK FILM

Mõtisklesin antud kategooria all väga mitme filmi üle aga tuleb tõdeda, et kuna eelistame ikka eestimaist, siis pika puuga oli teistest üle Must Alpinist. Olen Musta Alpinisti kohta teinud ka pikema arvustuse juba varem (LINK). Möödunud aastal oli tegelikult mitu väga head filmi mis pähe turgatasid - näiteks Ameerika Snaiper ja Marslane. Animatsiooni poole pealt jäi möödunud aastast eredalt meelde Big Hero 6, mis on täiskasvanutele suunatud huumorikildudega vürtsitatud ja seega pakub rõõmu igas eas vaatajale.

2015 LEMMIK TELESARI

Jah, jah - ma tean, The Office ei ole kohe mingil määral 2015 aasta "väljalase". Olen antud sarja nüüdseks juba lausa kolm korda otsast lõpuni läbi vaadanud ja juba loen päevi millal saaksin uuesti alustada :D Tegu on täpselt sellise huumoriga, mis mulle mokka mööda on. Vaatasime Nilsiga sarja koos ja tuli ette päevi kus reaalselt vaatasime terve hooaja korraga, sest lõpetada oli põhimõtteliselt võimatu. Elasin sarja niivõrd sisse, et kui kätte olid jõudnud viimased osad, olid karakterid nii hinge pugenud, et nutsin täiesti lohutamatult :D Soovitan, soovitan, soovitan!

2015 LEMMIK ÜRITUS

Tuleb tunnistada, et ega ma suur vabaõhuürituste külastaja ei ole. Eelmisest aastast meenuski vaid Pühajärve Jaanituli, mida esmakordselt külastasime ning Weekend Festival Pärnus. Olen üsna veendnud, et iga viimane kui inimene, kes antud festivali külastas, jäi sellega rahule ja enamgi veel. Kõik alates korraldusest kuni artistideni oli lihvitud tipptasemele ja ilmataatki otsustas festivali ajal Pärnu külastajaid supersooja suveilmaga kostitada. Elamus oli lihtsalt suurepärane. Kuna käesoleva aasta festivalikuupäevad on juba avalikud, tegeleme juba oma väikese seltskonnaga majutuse leidmisega, kuna eelmise aasta kogemus näitas, et mida varem seda parem.

2015 LEMMIK TEATRITÜKK

Möödunud aastal jõudsin teatrielamusi ammutamas käia kolmel korral. Külastasime kaks korda Linnateatrit ning ühe korra jõudsime ka vaatama mustkunstietendust.

Kõige suurema elamuse sain aga ( juba teist korda) Aju Jahi tükist. Olen antud etendusest ka juba varem blogis pajatanud (LINK). Juba mõne nädala pärast oleme taas Linnateatrit külastamas ja ootan põnevusega uue lavastuse nägemist, eks siis põgusalt muljetan sellest ka teile :)

2015 LEMMIK KONTSERT

Olgugi, et Weekend Festivali ajal sain kogeda umbes kümmet kontserti kahe päeva jooksul, on ainukene päris kontsert möödunud aastal One Direction Helsinkis. Ütleme nii, et see oli ikka kohe täisa wow elamus. Mina ei ole kunagi olnud taoliste teenager bändide põlgaja - olgu siis tegu Justin Bieberi (kelle tuleva aasta Soome kontserdi pileteid juba vaikselt nillin), One Directioni, omaaegse Backstreet Boys'i või Spice Girls'iga. Mulle meeldivad nad kõik! :D One Directioni kontserdil käisin möödunud aasta Juunikuus koos oma õe Lottaga ja meil oli väga väga lõbus. Poisid tegid vinge show ja meie reisuke oli üldse väga tore sistertime.
Edit: Tuli meelde, et käisin veebruaris ka Ed Sheerani kontserdil, mis oli samuti täiesti suurepärane ja oleks olnud veelgi parem kui ma poleks sinna 100% voodihaigena läinud :D

2015 LEMMIK ILUTOODE

Antud kategooria all tegin pisut sohki ja lisasin kaks toodet. Sleeki Contour Kit (minul on toonis medium), on üks väga vinge avastus, mille tegin just 2015 aastal. Seda kulub ülimalt vähe aga on väga efektiivne. Medium komplekti highlighter on mõnusalt maheda tooni ning piisava säraga ning kontuurija täpselt selle õige pruuni tooniga. 

Samuti lisasin lemmikuks Bourjois huulepliiatsi, sest selle kohta olen ma teie käest väga palju küsimusi saanud. Mina kasutan alati enne huulepulga peale kandmist terve huule ulatuses huulepliiatsit ning viimastel aastatel on minu kindel go-to huulepliiats pärit alati Bourjois brändilt. Hetkel on mul kasutuses toon Berry Much.

Huulepliiats on tõeliselt püsiv ja hoiab ilusat tooni ning ühtlast värvi umbes 10 tundi. Väga soovitan!

2015 LEMMIK RETSEPT

Kuna olen väga tihe kodune kokkaja ja katsetaja, soovisin antud kategooria all näidata teile möödunud aasta parimat leidu - Krõbe ja vürtsine suvikõrvitsa lasanje. Ma ei ole kunagi suur lasanjefänn olnud, kuna pastat ma eriti ei söö (noh, tegelikult ei söö üldse), aga et toidulaud siiski mitmekesisemaks muuta otsustasin proovida pastaplaadid asendada hoopis suvikõrvitsaviiludega. Tuleb tunnistada, et antud retseptis oli ka minu esimene sõbralik kohtumine suvikõrvitsaga. Lasanje tuli suussulavalt maitsev ja krõbe, parajalt vürtsine ja mis kõige parem - tervislik. Olen teile retsepti ja töökäiku ka juba varem blogis selgitanud, kui aga tekkis uuesti huvi, siis leiate postituse SIIT.

Saigi kõik seitse kategooriat kirja ja minu meelest on niiviisi täitsa tore aasta tipud kokku võtta. 

Loodan, et teilgi oli ehk põnev ja võite ka mulle oma aasta lemmikud kommentaaridesse jätta, oleks huvitav lugemine :) 

Praeguseks aga tsau ja näeme järgmises postituses!

Teatrijuttu - Aju Jaht

Olen end hetkel mõnusasse kodusesse kookonisse kerinud, et kirja panna lühike arvustus Linnateatri tükist Aju Jaht. Olgugi, et praegune kodu-kookon on mõnus ajaviide, ei oska ma pea, et paremat ajaviidet ette kujutadagi kui reedeõhtune teatrikülastus. Tegelikult on teatrikülastused vägagi tervitatavad ükskõik mis nädalapäeval, aga no reedel on ju omane nädalalõpu-puhkuse žarm.
Ma tunnen juba ammu, et klubis rokkimine ei ole enam minu jaoks see kõige mõnusam nädalavahetuse veetmise viis. See on asendunud hoopis sooviga end harida...eriti just kultuurselt harida. Ma ei väida siin, et ma nüüd enam ükski nädalavahetus linnapeale lounge'itama ei lähe, teen seda kindlasti kuna sügis-talvine hooaeg seda mingil määral lausa nõuab. Aga on lihtsalt tore kui vahelduseks saab teha midagi muud. Ja on ka tore kui seda väärtust hindavad sinu lähedalseisvad inimesed.
Olen ise Aju Jahti varasemalt juba Linnateatris vaatamas käinud. Absoluutselt kohe peale lavastuse lõppemist, kui veel aplodeerimine polnud lõppu saanud, teadsin, et tahan seda vaatama minna ka koos Nilsiga. Ma usun, et meestele pakub see lavastus ehk rohkem põnevust kui mõni muu seda teeks, kuna lavastusel on kandev maskuliinne ja intensiivne omapära.
Olen alati mõelnud, et mida küll huvitav tähendab filmide puhul kasutatav žanr horror-komöödia. Kõlab ju üsna jaburalt. Aju Jahi lõppedes on aga vast kogu publikumil selge horror-thriller-komöödia žanri olemus.

Lavastuse algus seab publiku koheselt pilkase pimeduse ja kummaliselt ärevust tekitava muusikalise mänglusega olukorda, mis kerib ootusärevuse üsna teravaks. Taaskord on lavastuse muusikaline pool minu jaoks niivõrd lummav, et lisan lavastuse muusikalise põhiteema teile siia kuulamiseks...noh kasvõi meeleolu tekitamiseks. Lavastuse põhiteema on kuulatav vajutades SIIA.
Kummaline, et vaid kolme näitlejaga on võimalik terve saalitäis rahvast nö. ära lollitada ning pikk lavastus pingelise põnevusega täita. Ära lollitamisega pean ma silmas seda, et näidend on pikitud täis niivõrd mitmeid süžeepöördeid, et publikum jõuab kahe-poole-tunniga endale ettekujutada umbes viite erinevad lõpplahendit...võin aga etteruttavalt ära öelda, et ükski neist ei pruugi olla lõpuks tõene. Ma ei lahka siinkohal rohkem lavastuse süžeed, juhuks kui mõni teist soovib seda lavastust lähiajal vaatama minna.
Küll aga tuleb tunnistada, et on täiesti kummastav kuidas saab niivõrd palju huvi ja intriige pakkuda vaimuhaigla hirmutav õhkkond, üks tõeline hulluarst, kummaline haiglaõde ning täiesti tavaline kirjanik. Kõigest eelmainitust Aju Jaht just pajatabki.

Siinkohal tuleb vast kiidusõnad teele panna oma rollid suurepäraselt välja mänginud Indrek Ojarile, Allan Noormetsale ning Piret Kaldale.
Võin kohe ära öelda, kes veel ei tea, siis Indrek Ojari on juba ammuilma kasvanud välja "Kodu keset linna" aegsest teenager'likust  noormehest ja täidab ükskõik mis rolli lihtsalt suurepärase meisterlikusega. Tema poolt antud näidendis ka üks väga kummituslik ja meeldejääv seik...kes näinud see teab.
Küll aga ei olnud seekord Ojari meeldejäävaim. Ma usun, et mitte keegi ei ole varem Allan Noormetsa niivõrd intrigeerivas ja sõna otses mõttes hullumeelses rollis ei ettekujutanud ega ka näinud. On aga tore tõdeda, et lavastaja nägi siinkohal ära antud näitleja maskuliinsuse ning intensiivsuse, mis sobisid tema vastuolulist rolli kandma lihtsalt suurepäraselt.
Samuti tuleks ära mainida kolmas - Piret Kalda - kelle naiselikult õrn, hirmunud kuid samas salakaval roll tõi muige näole üsna mitmel korral.
Esimese vaatuse lõppedes võib publikum tabada end mõttelt, et miks olid kõik sisupöörded niivõrd lihtsakoeliselt ja ettearvatavalt ettesöödetud ning kas teisest vaatusest üldse midagi oodata ongi...
Ütlen teile saladuskatte all ära, et lavastus just sellise emotsiooni ja kontseptsiooni peale üles ehitatud ongi, et publikumi teise vaatusega korralikult šokeerida.

Kokkuvõtvalt võib öelda seda, et soovitan lavastust vaatama minna neil, kel huvi kriminullide ning koomiliselt krutskeid täis süžee vastu. Samuti ei teeks paha külm närv ning tolerants ka mõne verepiisa osas siin-seal. Just selliste kummaliste omaduste peale on minu arvates antud tükk üles ehitatud.

Tsauki!

Teatrijuttu - KRABAT

Eilne Linnateatris nähtud Krabat tekitas palju huvitavaid emotsioone, seega jagan neid siin ka teiega.
Krabati süžee põhineb originaaljutustuse põhjal 17.sajandil elanud kerjuspoisil, kes ühel põrgulikult külmal uusaastaööl kuuleb hääli, mis kutsuvad teda tungivalt mõni küla edasi asuvasse vanasse veskisse. Jättes maha oma sõbrad, võtab Märt Piusi kehastatud Krabat teekonna ette ning kohale jõudes avastab enda eest maailma, millega varem kokkupuude puudus.
Nimelt tervitab teda veskis Andrus Vaariku poolt mängitav Meister, kes on veski peremees. Meister meelitab Krabati musta maagiaga vürtsitatud veskiellu veskipoisiks, sest just sel samal uusaastaööl oli kummalistel asjaoludel surnud eelmine veskipoiss ning tema ametikoht vajas täitmist.
Vanas veskis toimub jahvatamise kõrval mitmeid müstilisi juhtumisi ning aastad liiguvad edasi linnutiivul. Veski elanikud vananevad kiiresti ning igal uusaastööl kordub sama - sureb üks veskipoistest. Veskimüstikat ma siinkohal rohkem lahti seletama ei hakka, juhuks kui kellegil on plaanis lavastust vaatama minna.

Küll aga, jutustan veidi lavastuse üldilmest. Veidi häiris, et esimene vaatus, mis vältas ühtekokku 1 tund ja 40 minutit, venis kohutavalt kaua. Terve esimese vaatuse jutustati hirmpikalt veski elust ja olust. Õnneks vürtsitas pikka venimist pidev mustkunsti trikkide vahele pikkimine, mis tuli Linnateatri näitlejatel imetabaselt hästi välja.
Teine vaatus keris aga põnevuse kohe esimestel minutitel väga kõrgeks ja püsis kuni lõpuni mil selgus müstilise loo lahend.
Mis tegi aga lavastuse minu jaoks täiesti erakordseks, oli täiesti suurepärane visuaalne tehniline lahendus. Niivõrd huvitavat ja hästi lahendatud visualiseeringut Linnateatri seintel polnud mina varem näinud. Valguslahenduse ja näitlejate koostöö oli lihtsalt suurepäraselt välja mängitud. Oli näha, et näidendi kaasajastamisega oli kõvasti tööd ja vaeva nähtud ja see tuli neil väga hästi välja.
Minimalistlik lavalahendus toimis valguslahenduste koostöös justkui oleksid ise laval olnud.

Samuti muutis tüki ülimalt müstiliseks ja isegi veidikene hirmutavaks kasutatud originaalmuusika, mis andis edasi sajanditetagust olustikku. Muusika oli kohe niivõrd hea, et panen siia lingi, millelt lavastuse peateemat kuulata saab.

Lavastuse peateema on kuulatav sellel lingil

Veel eraldi sooviksin välja tuua mõned meisterlikud näitlejatööd.
Tõnn Lamp'i mängitud Tonda mõjus erilise müstilise rahulikkusega. Tonda karakter oli veskipoistele justkui mingil määral isafiguur ja mõistuse hääl mille Tõnn suutis suurepäraselt välja mängida.
Oma tuntud headuses oli teiseks lemmikuks kindlasti ka Indrek Ojari mängitud Juro. Ojari puhul on täiesti imetabane see, et ta suudab oma rollidesse sisse elada väga elutruult. Vastavalt rollile suudab ta edasi anda koomilist tegelast publikut naerutades või täiesti surmtõsiselt rõhudes muudele emotsioonidele.
Põigates korra teemast kõrvale, soovitan väga vaatama minna Linnateatris mängitavat Aju Jaht'i, milles üheks peaosaliseks samuti Indrek Ojari.
Võib vast öelda, et Aju Jaht on läbi aegade üks minu lemmiknäidendeid.

Kokkuvõtvalt võib Krabati kohta öelda seda, et lavastus rabab ajastutruult välja mängitud müstilisusega. Nooremale vaatajaskonnale mõjub kindlasti tõmbavana mustkunstitrikkide rohkus.
Kui tunned, et sinus on veidi rohkem kannatust pikka lavastust vaadata ja huvi müstika vastu, siis soovitan Krabatit kindlasti vaatama minna.
Pragusel ajal domineerivate noorte Eesti näitlejate trupp Linnateatris mängis selle tüki üsna hästi välja!

Tsau!