Kolmapäev, 10. august 2016

Teatrijuttu - Suveöö Unenägu

Hei sõbrad,

täna teen lõpuks juttu ühest teatritükist, mida juba hiiglama ammu kaemas käisin. Hiiglama ammu tähendab minu jaoks seda, et toimus see vast Juuli alguses...ei Juuni lõpus...no näed, ei mäleta enam sedagi. Kirun end hetkel ausaltöeldes maapõhja, sest armastan tükkidest kirjutada tavaliselt vahetult peale vaatamist aga noh, mis sa teed...suvi juhtus.
Kui olete minu blogi juba pikemalt lugemas käinud, teate ju hästi minu kiindumust teatrikunsti vastu. Seetõttu olingi üle-pea-kaela-õnnelik kui emps mulle kutse Linnateatri pidevalt väljamüüdud "Suveöö unenäo" lavastusele teele pani. Viimane teatriskäik jääb kohe kindlasti üle poole aasta tagusesse aega ja olin oi-kui-valmis taaskord end imelise kunstiga rikastama.


Esmamulje oli mul ausaltöeldes kõhe, kui kuulsin, et etendus toimub Linnateatri sisehoovis. Teate ju küll Eesti suve, üsna kahtlane tegelane teine. Kohale jõudes oli minu imestus aga suur, kui nägin, et keset Lavaauku oli asetatud hiiglama suur villat meenutav telk, mis tuju hetkega paremaks tegi.
Küll aga oli lavastuse esimene pool (õigemini esimesed 20 minutit) koostöös eriti modernse lavakunstilise lahendusega üsna kummastav. Ausaltöeldes ei saanud ma sisule kohe üldse pihta ja leidsin end pidevalt mõttelt, et kas tõesti Shakespeare miskit sellist on valmis kirjutanud. Tegemist on siiski ju ühe tema armastatuima komöödiatükiga ning jagub arvustajatel talle vaid kiidusõnu. Mida aeg edasi, seda enam oli selge, et lavastuse kummalised modernistlikud lahendused hakkasid omavahel kokku mängima ning, et tegu on lihtsalt lavastaja Rohumaa nägemusega antud tükist.
Tüki tegevus keerleb ümber nelja armastajapaari veidrate seikluste ühel sumedal Ateena ööl, millele lisab vürtsi kõrvallugu, mis käitleb endas taaskord kaht minu absoluutset lemmikut - Indrek Ojarit ning Argo Aadlit. Antud kõrvaline stsenaarium tundub algselt justkui peatemaatikast lahknevat ja ei paista lavastusse sobivat aga oi-kui-suur oli minu üllatus, kui selgus, et lood omavahel hoopis äärmiselt humoorikalt kokku põimuvad.


Tõele au andes oli tunne Linnateatri Lavaaugus paiknevas hiigeltelgis istudes justkui oleks sattunud Broadway lavašõud kaema. Tegemist oli tõelise lavakunstlise tippsaavutusega ja mina ei ole taolist vaatepilti varem Eesti teatrites näinud. Kuna juba üsna tüki alguses oli näha, et tegu on tõeliselt moderniseeritud nägemusega, oli ka lavaline pool täiesti geniaalselt lahendatud. Nagu ülalolevalt pildilt näete, oli telgi lakke riputatud miskit korvpalli korvide sarnast. Antud elemendid on valmistatud 15km nöörist ning annavad edasi võlumetsa tunnetust. Kui algselt meenutasid need pilvist taevast siis etenduse keskpaiku lastakse elemendid rippuma ning tekib tõeline metsa tunne. Samuti oli püsti pandud rõdu, millel toimuv oli veel omaette hullus. Hullus aga vaid kõige paremas võtmes. Heli- ning valgusefektide koostöös valmis midagi absoluutselt maagilist ja ennenägematut. Haldjad võlumetsas ärkasid ellu. Siiani üritan välja nuputada, et kuidas küll selline ilu muusikasse sai. Sume muusika ühes led-valgustusega kostüümidega oli lihtsalt midagi täiesti teistsugust, tõeline suveöö unenägu. Olge aga lahked ja vaadake juba ise täpsemalt videost järgi.


Käsi südamel võin väita, et minu jaoks täitsid kõik lavastusse valitud näitlejad oma rolle tipptaseme vääriliselt ja raske on välja tuua kedagi, kes eriliselt säras. Hetkel, paar kuud peale tükki, tulevad meelde ilmselt kõige paremini humoorikad rollid, mis täitusid juba enne mainitud Indrek Ojari ja Argo Aadli näol, kes publikumi pisarateni lõkerdama panid. Samuti meenub eredalt Liis Lass, kes äbarikust õnnetu Helena rolli suurepäraselt välja mängis. Margus Tabori mängitud Philostratus Pucki roll on võrreldav enda edevuse ja krutskeid täis olemuse poolest Hunger Gamesist tuntud Caesar Flickermaniga.

Kokkuvõtlikult võin öelda vaid seda, et tegu on ühe tõeliselt müstilise ja ahhetama paneva kogemusega. Kogemusega, mis paneb ühtaegu naerupisaraid valama kui ka süvenenult kätele nõjatudes jälgima. Näitlejatöö on veenev ning endassehaarav, rääkimata muidugi lavakunstist, mis antud postituse enda alla haaras.

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!


1 kommentaar:

Kaisa ütles ...

Linnatearisse tahaks küll minna, sinna on alati nii raske kohti saada:)