Kolmapäev, 9. september 2015

Teatrijuttu - KRABAT



Eilne Linnateatris nähtud Krabat tekitas palju huvitavaid emotsioone, seega jagan neid siin ka teiega.
Krabati süžee põhineb originaaljutustuse põhjal 17.sajandil elanud kerjuspoisil, kes ühel põrgulikult külmal uusaastaööl kuuleb hääli, mis kutsuvad teda tungivalt mõni küla edasi asuvasse vanasse veskisse. Jättes maha oma sõbrad, võtab Märt Piusi kehastatud Krabat teekonna ette ning kohale jõudes avastab enda eest maailma, millega varem kokkupuude puudus.
Nimelt tervitab teda veskis Andrus Vaariku poolt mängitav Meister, kes on veski peremees. Meister meelitab Krabati musta maagiaga vürtsitatud veskiellu veskipoisiks, sest just sel samal uusaastaööl oli kummalistel asjaoludel surnud eelmine veskipoiss ning tema ametikoht vajas täitmist.
Vanas veskis toimub jahvatamise kõrval mitmeid müstilisi juhtumisi ning aastad liiguvad edasi linnutiivul. Veski elanikud vananevad kiiresti ning igal uusaastööl kordub sama - sureb üks veskipoistest. Veskimüstikat ma siinkohal rohkem lahti seletama ei hakka, juhuks kui kellegil on plaanis lavastust vaatama minna.

Küll aga, jutustan veidi lavastuse üldilmest. Veidi häiris, et esimene vaatus, mis vältas ühtekokku 1 tund ja 40 minutit, venis kohutavalt kaua. Terve esimese vaatuse jutustati hirmpikalt veski elust ja olust. Õnneks vürtsitas pikka venimist pidev mustkunsti trikkide vahele pikkimine, mis tuli Linnateatri näitlejatel imetabaselt hästi välja.
Teine vaatus keris aga põnevuse kohe esimestel minutitel väga kõrgeks ja püsis kuni lõpuni mil selgus müstilise loo lahend.
Mis tegi aga lavastuse minu jaoks täiesti erakordseks, oli täiesti suurepärane visuaalne tehniline lahendus. Niivõrd huvitavat ja hästi lahendatud visualiseeringut Linnateatri seintel polnud mina varem näinud. Valguslahenduse ja näitlejate koostöö oli lihtsalt suurepäraselt välja mängitud. Oli näha, et näidendi kaasajastamisega oli kõvasti tööd ja vaeva nähtud ja see tuli neil väga hästi välja.
Minimalistlik lavalahendus toimis valguslahenduste koostöös justkui oleksid ise laval olnud.

Samuti muutis tüki ülimalt müstiliseks ja isegi veidikene hirmutavaks kasutatud originaalmuusika, mis andis edasi sajanditetagust olustikku. Muusika oli kohe niivõrd hea, et panen siia lingi, millelt lavastuse peateemat kuulata saab.

Lavastuse peateema on kuulatav sellel lingil

Veel eraldi sooviksin välja tuua mõned meisterlikud näitlejatööd.
Tõnn Lamp'i mängitud Tonda mõjus erilise müstilise rahulikkusega. Tonda karakter oli veskipoistele justkui mingil määral isafiguur ja mõistuse hääl mille Tõnn suutis suurepäraselt välja mängida.
Oma tuntud headuses oli teiseks lemmikuks kindlasti ka Indrek Ojari mängitud Juro. Ojari puhul on täiesti imetabane see, et ta suudab oma rollidesse sisse elada väga elutruult. Vastavalt rollile suudab ta edasi anda koomilist tegelast publikut naerutades või täiesti surmtõsiselt rõhudes muudele emotsioonidele.
Põigates korra teemast kõrvale, soovitan väga vaatama minna Linnateatris mängitavat Aju Jaht'i, milles üheks peaosaliseks samuti Indrek Ojari.
Võib vast öelda, et Aju Jaht on läbi aegade üks minu lemmiknäidendeid.

Kokkuvõtvalt võib Krabati kohta öelda seda, et lavastus rabab ajastutruult välja mängitud müstilisusega. Nooremale vaatajaskonnale mõjub kindlasti tõmbavana mustkunstitrikkide rohkus.
Kui tunned, et sinus on veidi rohkem kannatust pikka lavastust vaadata ja huvi müstika vastu, siis soovitan Krabatit kindlasti vaatama minna.
Pragusel ajal domineerivate noorte Eesti näitlejate trupp Linnateatris mängis selle tüki üsna hästi välja!

Tsau!



Kommentaare ei ole: