Esmaspäev, 29. veebruar 2016

Teistmoodi teatrijuttu - Viimasel minutil

Hei,

viimases postituses mainisin teile, et ees ootab üks kibekiire nädalavahetus. Nimelt viis kallis ema oma tütrekese ühele kultuuriküllasele seiklusele. Reedel külastasime teatrit ning laupäeval Golden Clubi spordikeskust ja uut Apollo kino Mustamäe keskuses. Täna räägin teile aga pikemalt meie teatrielamusest.

Kohtusime emaga reede õhtul veidi enne kella seitset Draamateatris, et ära vaadata komöödiatükk "Viimasel minutil". Olin üsna elevil, kuna teadmine, et Draamateater on ju Eesti teatrimaailma A&O ning üks tugevamaid alustalasid andsid lootust, et nähtud saab üks tõeliselt klassikaline teos.
Kes minu blogi vähegi pikemalt lugenud on, on teadlik, et armastan teatrit väga ja kirjutan tollest alati kirglikult. Kuna reedene teatrielamus leidis aset Draamateatris, kus olen varem vaid meeldivate üllatuste osaks saanud, tundsin end veel eriti ootusärevana.



Nüüd ütlen aga etteruttavalt ära, et olen täna tõeline vingu-viiul (võibolla mängib siin rolli ka asjaolu, et istun hetkel üsna küsitava väärtusega olekuga haigena kodus) ja räägin teile ühest mitte-nii-meeldivast teatrielamusest. Ma ei tea mis juhtus, aga tol õhtul häirisid mind kohe väga mitmed asjad. Mainin teile ka veel ära, et mul juhtus tüki ajal midagi äääärmiselt piinlikku (vähemalt minu ja kõikide minu ümber istuvate inimeste pahameeleks) seega lugege ikka edasi, et ka selle osani jõuda :D
Üritan end alati teatrisse minnes emotsionaalselt ette valmistada ja tükki süveneda niivõrd kuis võimalik, aga seekord oli lihtsalt häirivaid tegureid meeletult palju.
Enne tüki algust kostitas ema meid mõlemaid kohvi-koogiga ja tellis ka vaheajaks väikese lauakatte. Nimelt mina ise ei ole kunagi selle peale tulnudki, et vaheajal saab ka ilma järjekorras seismata kohvilonksu ja väikese kõhutäie kätte, tuleb vaid sellest eelnevalt kohvikupealike teavitada.

Sätime meie siis end kenasti rõdul esimesse ritta istuma ja omame täiesti oivalist vaadet kogu saalile. Algus on ju üsna paljulubav eksole.
Tüki temaatika keerleb kolme 80-ndates eluaastates daami ümber, kes veedavad enda pensionipõlve bridži mängides ning head šerrit ja veini mekkides. Ja ausaltöeldes on sellega ka kogu lavastuse sisu kokku võetud.
Nimelt pea 3 tundi kestev lavastus rullib vaataja ees lahti hommikust-öösse veerevad päevad, mil vanaprouad üritavad meeleheitlikult naljatleda, et tükk ikkagi komöödia mõõdu välja annaks kuid kahjuks olid naljad kvaliteethuumorist üsna kauge kaarega mööda läinud. Lavastusse oli põgusalt sisse pikitud ka ema-tütarde vahelist suhete keerukust ja üksteisest eemaldumist vanemas eas, mille puhul ainukeseks huvitavaks sisulahendiks saab pidada asjaolu, et mõlemaid tütreid mängis üks ja sama näitleja.
Vaid ühe imekspandava ja huvitava sisupöördena tuuakse vaatajani kahe meestegelase üllatuslik üksteise leidmine, üks karakteritest olles väga nooruke ja teine juba hilises vanaduspõlves.
Olgu, tunnistan, et võibolla olen antud tüki sisu täielikuks mõistmiseks ja lahti mõtestamiseks veel liiga noor aga vähemalt emaga arutledes (kes on muide tõeline teatri-pro) jõudsin arusaamale, et ega tolles tükis suurt rohkem avastada ei olnud.

Näitetööst rääkides, nö. päästsid trupi "vana kala" Ülle Kaljuste ja samuti Maria Klenskaja. Klenskaja roll ongi minu silmis ainuke, mis imetabaselt välja mängiti ning ka mõned naerumuiged näole suutis tuua. Tema ehedad pensionieas tuntavad mured ühiskonna hukka minemise üle ning vaidlused tüütusest abikaasaga tõid vaatajateni tõesti mõned üksikud naljad antud tükis.

Nüüd aga negatiivsemate aspektide juurde.
Nimelt olin ma üllatunud ja teps mitte meeldivalt, nähes laval Markus Luige mängitud rolli. Oli näha, et Luige roll pidi väljakukkuma kohmetu, noorusliku aga samas heasüdamlikuna. Ei tea mis häda teda tol päeval vaevas, aga nii kehva näitetööd pole mina oma elus veel kohanud. Puised laused, mis jätsid mulje nagu oleks ta oma repliigid pidevalt ära unustanud, kõlasid lausa piinlikuna. Tabasin end mitmel korral istumas käed rinnal risti ja imestusest silmi pööritamas. Ausalt, ma ei tahaks enda halvakspanu niiviisi väljendada, aga ma ei suutnud lihtsalt mingist hetkest enda ees mängitavat enam ära imestada.

Nagu enne mainisin, broneerisime endale vaheajaks laua kohvikus ja mina tellisin kõhutäiteks tortilla-wrapi, mis ennist klaasvitriinil nõnda kena välja nägi. Ütlen ausalt, et olin juba veidi tõredas tujus ja kurtsin emale enda "muret" veidra näitlemise üle. Kui aga haukasin enda tortillat, avastasin sealt seest vaid 3 asja - külm kanafilee, maitsestamata keeduporgand ja keeduhernes. Okei.
Ma armastan tortillasid - aga mitte iialgi elus ei täidaks ma neid külmutatud pakist tulevate keeduporgandite ja keeduhernestega :D Kõht oli tühi, seega koorisin tortilla paljaks ja sõin ära ümbrise, muu kraam jäi minust puutumata. Võib öelda, et olin üsna nördinud :D

Peale vaheaega oli jäänud veel lavastust vaadata umbes poolteist tundi ja ma ootasin pikisilmi, et äkki nüüd läheb naljakaks, või nüüd...või nüüd?!?!? Aga ei, midagi ei muutunud :D
Tänu sellele, et etendus venis ja venis, haarasin üks hetk käekotist telefoni järele, et kella vaadata ja siis juhtus üks jube piinlik vaheseik. Nimelt vajutasin ma pimedas saalis miskit telefonis valesti ja nagu neetud kombel hüppas lahti Youtube aken. Olete vast teadlikud, et Youtube on selline isepäine tegelane, keda ei huvita, et su telefon on pandud 5x hääletu reziimi peale, üle kontrollitud ja veel 5x hääletuks lülitatud. Tema otsustab, et kui ta juba avatud on, siis võiks ju muusikat ka mängida.
Just, keset täissaaliga etendust Draamateatris hakkas TÄISvolüümiga üürgama minu armsas telefonis Sigala - Sweet lovin. Jeesusmaria ma tahtsin telefoni juppideks visata või alla neelata, et jumalaeest see heli lõppeks. Inimesed minu ümber vangutasid hoogsalt pead ja pidasid toda heli minu telefonihelinaks otseloomulikult. Käte värisedes sain õnneks muusika siiski kinni pandud ja tahtsin ausalt tooli sisse ära aurustuda :D



Ja nagu kõigest eelmainitust veel elamuse rikastamiseks ei piisanud, pean ka ära mainima selle, et ma sooviks inimestele südamele panna asjaolu - kui te olete haiged, palun...ma palun teid, ärge tulge teatrisse. Ma mõistan, et pileteid on väga raske saada, aga olge nii kenad ja tehke heategu ning kinkige või kasvõi müüge need edasi.
Sellist laatsareti nagu reede õhtul Draamateatris, pole mina varem näinud. Ma võin südamerahuga teile kinnitada, et vähemalt pool saalisviibinutest kannatas erinevate haigusnähtude all. Kolm tundi järjest köhimise taustalt näitlejate repliike tabada ei ole see mida inimesed teatrist otsivad :D Eriti hulluks läks asi siis, kui lava peal toimunu mõneks hetkeks pimedusse langes ja näitlejad asukohti ning lavatehnikat nihutasid. Issaristike, kus siis läks alles köhimiseks. Kui olukorral oleks olnud visuaal siis ilmselt oleks see näinud välja nagu inimesed kontsertil kätega laineid tehes või laulupeol ühendkoorid end häälestamas. Köhimine ja luristamine algas ühest saali otsast ja liikus julgustavalt teise otsa välja. Ma ei imesta absoluutselt kui minu hetkel põetav gripp sai alguse teatrist, sest reede päeval olin ma veel terve kui purikas. Ma ei kirjutaks sellest ilmaasjata aga see oli lihtsalt naeruväärne :D


Niisiis, saite nüüd tuttavaks Liisa Vinguviiuliga ja loodan, et mõistate seda postitust võtta ka pisukse huumoriga. Niiviisi tagantjärele kirjutades on mul endalgi veidi koomiline seda meenutada, ütleks et palju koomilisem kui see niiöelda komöödiatükk, mida vaatamas käisime.
Mul oli teatris viibides kohe kahju inimestest, kes teatrit harvem külastavad ja siis taolise tüki otsa sattudes enda arvamust teatrikunstist kujundama peavad. Tahaks neil kohe sabast kinni võtta ja öelda, et tegelikult on selles kunstivormis nii palju veel...
Mina isegi olen tavaliselt Draamas ikka heade lavastuste otsa sattunud. Kohe peast oskaksingi soovitada üht väga mõistatuslikku tükki mil nimeks "Grönholmi meetod".

Tuleval reedel saan aga taaskord teatrit külastada ja eks siis näis, mis sellest käigust välja kukub, loodan, et meepotis rohkem tõrvatilku ei ole.

Praeguseks aga tšau ja räägime varsti jälle!



3 kommentaari:

LIINA J ütles ...

Etendus tundub sinu kirjelduse põhjal tõesti igav, aga vähemalt tekitasid endale ise põnevust! :D lohutuseks võin öelda, et ka mul on taolist asja juhtunud ja see piinlikkustunne on tõesti lämmatav. :D käisin ühte mängu vaatamas ja nagu kombeks on, siis enne mängu algust peetakse väike vaikne leinaminut, kui keegi sama alaga tegelenud inimene hiljuti meie seast lahkunud on. Jaaa otseloomulikult pidas just sel hetkel keegi vajalikuks mulle helistada. Siiani tunnen piinlikkust!

Liisa Pärnpuu ütles ...

Hahaa issake :D Aga no näed, nüüd on vähemalt hea lugu mida edasi rääkida :D

Anonüümne ütles ...

Ära muretse, mina võtsin seda postitust kindlasti läbi huumoriprisma ja väga hea lugemine oli! "Jeesusmaria ma tahtsin telefoni juppideks visata või alla neelata, et jumalaeest see heli lõppeks." :'D