Oled sa tont või inimene?

Hei sõbrad,

täna tahaksin arutleda pisut ebausu teemal. Olen ise meeletult ebausklik ja paranoiline inimene (õnneks või kahjuks) ja olen õppinud selle teadmisega elama. Ausaltöeldes on täitsa huvitav näha kas ka teie seast keegi sarnaseid uskumusi ja arvamusi minuga jagab. *loodetavasti, kuna muidu muutun veel paranoilisemaks :D

Loodetavasti ei mõju see nüüd kellelegi otsese solvanguna aga olen end alati pidanud totaalseks ateistiks. Pean siin silmas just seda, et ei usu kõrgematesse võimudesse ning pean tõeks tavaliselt vaid faktuaalset ja täpset teaduslikku infot. Ma paneksin siin taaskord nö. süü Neitsi tähtkujule, kellele omaseks iseloomujooneks on just loogika ja selguse tunnetus ning läbimõeldud tegutsemisviis. Siinkohal mõjub veidralt aga asjaolu, et kuidas ma saan end pidada ateistiks kui usun samal ajal niivõrd mitmesse ebausku. See ju ka nagu omamoodi usk, ei...ja?

Nagu öeldud, olen alati vältinud uskumist kõrgematesse jõududesse, küll aga tasub mainimist, et pean siiski tõeks mingil määral vaimude eksisteerimisse meie maailmas. Ma ei mõtle nüüd küll seda, et valge lina ja silmaaukudega kummitus kedagi külastamas käib vaid pigem hingede energiat. Kuna minu perekonna vanavanemate generatsioon on siit ilmast juba aastaid tagasi lahkunud, pean oluliseks nende hingelise energia kohalolu austamist ja teinekord olen leidnud end mõttelt, et lausa ootan nende nö. külaskäiku. Noh... selles mõttes, et kui ikka aastaid enda armsaid vanavanemaid näinud ei ole, muutub olukord ikka teinekord päris nukraks ja mõttejõul üritad nende kohaloluga end siiski veenda. Tuleb aga tunnistada, et nagu vast enamus inimestel, on ka minul olnud mingil määral kokkupuuteid just selle nö. kummitusliku poolega ja eks kuuldud-nähtud-ettekujutatud ole igasuguseid veidrusi. Küll aga sunnib minu faktidele põhinev mõistus tavaliselt kõike seda eirama ja nagu ikka, majahäälteks pidama. Samas, kui taolised juhtumised on sattunud mu teele kohtades, mis võivad olla seotud mu vanavanematega, lasen neil lihtsalt olla ja koheselt õudusfilmi stsenaariumit ette ei kujuta.
Et mu pajatus nüüd kraadivõrra reaalsemaks keerata, toon teile ühe ülalmainitud jutuga ka ühe näite, millega on mul tulnud mõni aasta tagasi päris mitu korda silmitsi seista. Korter kus ma hetkel elan, kuulus kunagi minu armsale vanaemale. Kui vanaema meie seast lahkus, ei tahtnud ma ligi aasta korterisse oma jalga tõsta kuni lõpuks leebusin ja sinna lausa elama soostusin kolida. Üsna mitmel korral kui üksi koju jäin, kuulsin köögist pottide-pannide kolinat. Kui algselt otsustasin seda lihtsalt eirata, siis hiljem proovisin kõvahäälselt "vanaemale" teada anda, et ära nüüds niimoodi ka kolista seal. Ja igakord jäi kolin sedamaid järgi... See on näiteks üks olukordadest, mis mind absoluutselt ei heiduta kuna sisimas tean, et kui tõepoolest peaks tegu olema miski ebamaisega, on see minu vanaema kelle hing mulle kohe kindlasti midagi halba ei soovi.

Niisiis, asume nüüd lõpuks nende konkreetsete ebauskude kallale, mis minu elus igapäevaselt koha leiavad. Kõige kõige enam lasen end mõjutada kohe kindlasti sellisel ebausul nagu "sülita kolm korda üle õla". Ma ei tea tõesti mis värk mul sellega on või kust see alguse sai aga vähemalt 10 aastat teen ma seda iga jumala päev mitu korda. Ütlen siinkohal ära, ma ei tee seda loomulikult sõna-sõnalt. Selles suhtes siis, et ma reaalselt siiski ei sülita üle õla vaid pööran pea vasaku õla suunas ja teen seda mõttes. Miskipärast suudan ma oma pähe genereerida liiga palju veidraid olukordi ja mõtteid, mille ära hoidmine tundub toimivat vaid kolm korda üle õla sülitades. Ei tea mis jõud sellel on aga hingerahu aitab see igatahes saavutada.

Samuti usun ma kokkulangevusse, ehk näiteks sellesse, kui näen kella peal ühtseid numbreid - näiteks 22.22 - tuleb kiiresti soovida, et mitte lasta õnnel endast mööda minna. Samuti tuleb soovid alati teele panna kui langev täht peaks teele sattuma. Langevates tähtedes on midagi nii ebamaiselt müstilist ja kaunist, et kui soov mõtlemata jääb, on ausaltöeldes veidi kõhe olla küll.

Lisaks kõigele juba mainitule, usun ma ka seda mustade kasside juttu...noh teate küll, et kui must kass ületab teed siis ei tohi seda vaadata. Ja uskuge mind, neid kordi autoroolis on olnud küll ja küll kus ma pean lihtsalt silmad kinni panema, sest must kass otsustas just minu auto ees teed ületada. Vahemärkusena ütlen ära et silmad kinni panen vaid hetkeks ja jälgin siiski pingsalt teed edasi, et midagi jumala eest ei jõuaks juhtuda. *sülitab kolm korda üle õla :D

Olen blogis vast paar korda maininud, et kardan koo-huu-taa-valt lendamist. Iseenesest ma ei karda lendamist kui tegevust vaid pigem just seda mis kaasneb lennuõnnetustega. Olen Merje blogist tema lennuhirmust lugenud ja nõustun iga jumala kord tema arutlustega. Kahjuks on lihtsalt nii, et inimesed kellel antud hirm puudub, ei saa ja ilmselt ei hakka ka mitte kunagi sellest hirmust aru saama. Siinkohal tõepoolest ei aita kõik need "kasulikud" soovitused stiilis: hinga rahulikult, lennukiga reisimine on turvalisem kui autoga jms. Kuidas ma saan rahulikult hingata kui mu südamerütm võtab lennureisil lennukiga sama tempo, ehk umbes 900 km/h, käed on külmast higist märjad ja tahaks, et keegi annaks mulle lihtsalt igaksjuhuks langevarju. Not friggin possible!
Seetõttu leiangi end alati lennureisil kõige kummalisemast situatsioonist. Kuigi võin rusikas vastu lauda tagudes väita, et kuulun Eesti rahvale omasesse ateismi enamusse, suudan lennureisil alati silmakirjalikult mõelda, et "jumal palun tee nii, et ma jõuaks ilusti koju" :D. Täiesti segane värk ikka.
Samuti tunnen end lennureisil üsna ebamugavalt kui peaksin sattuma istuma ritta millel numbriks 12 või 14, kuna need on liiga lähedal sellele nö. ebaõnnelikule number 13'le. Olgu siis öeldud, et lennukites üldjuhul sellist rida nagu 13 isegi ei eksisteeri, seega selles osas jagab vähemalt keegi minuga üht meelt.

Näiteks kunagi õige pisikesena oli mul hoopis selline situatsioon, et lõhkusin kogemata kodus ära ühe klaasist puhutud luigekuju, mille kollektsioon meie sektsioonkappidel ilutses. Oh sa poiss kus ma läksin paanikasse. Üritasin imepeenikest purunenud luigekaela imeväel uuesti üles ehitada, mis loomulikult ei õnnestunud. Ei jäänudki muud üle, kui asuda jumalat paluma, et vanemad sellest teada ei saaks :D. Viis minutit hiljem jäin muidugi vahele ja sain kerge koosa, et liiklen toas ringi nagu elevant portselanipoes.

Muidugi on olemas ka ports ebauskumusi, mis minust suure kaarega mööda on läinud. Näiteks ei pea ma tõeks asjaolu, et kui käekott asetada põrandale, läheb raha sinu juurest ära. Võibolla olen ma ses osas lihtsalt laisk aga ma tõesti hoian oma käekotti koguaeg põrandal ja puruvaseseks pole veel igastahes jäänud.
Tegelikult tahaksin ma väga teada, et millised on need ebausud, mida teie peate kas absurdseks või millesse just pühendunud olete.

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!