2017 on meie aasta!

Huhh, kätte on jõudnud aeg, mil saan blogipõuale lõpuks ometi pausi sisse teha. Eile oli see suurejooneline päev, mil teatasime (meie jaoks) kohe kindlasti käesoleva aasta parimat uudist. Kui te aga ei tea millest jutt käib, valgustan teid pisut ühe toreda pildiga.

Justnimelt, Käesoleva aasta sügisel tervitame uut kauaoodatud ilmakodanikku 😌 Mulle on viimaste kuude valguses tunduma hakanud, et 2017 on uus blogijate beebibuumi aasta, nii tore nii tore! Olen siin viimased kuud vaikuses ja rahus olnud, sest mitte ükski teema ei tundunud ausaltöeldes võrdväärne kirjutamiseks kui antud uudis. Seega ma muudkui ootasin ja ootasin, et saaks ilusti kenasti kõik tähtsad testid ja parameetrid kirja, et kõik oleks tiptop korras ja saan ka lõpuks teile oma lugu pajatada.
Teisest küljest ei ole ma ka tegelikult olnud isegi kirjutamisvõimeline ja praegugi teen seda iga lause järel pikkade pausidega. Esimesed kolm kuud ja pisut peale on möödunud meeletu iivelduse tähe all. See tähendab siis seda, et kui kõige kõige esimesed nädalad möödusid kas õndsas teadmatuses ja juba hiljem toreda uudisega harjumises, siis viimased 7 nädalat on möödunud iga jumala päev, hommikust õhtuni iiveldades. Küll aga ei koge ma väsimust ega päris peadpidi poti kohal öökimist, aga enesetunne on täiesti halvatud ja jõud raugemas sest 24/7 iiveldades ei ole jaksu ega tahtmist mitte midagi teha. Sellegipoolest, tööl peab käima... Õnneks õnnestub mul teha teinekord ka kodukontori päevi mis on täielikud lifesaverid! Lamav asend on ikka lamav asend las ma ütlen teile. Tööl 8h kontoritoolis istumine on ikka paras piin.

Eeldasin küll, et ehk olen ka üks neist õnnistutest, kel 12 nädala möödudes imekombel enesetundes tervenemine toimub aga seda ei ole veel juhtunud. Aga nagu mulle meeldib ikka öelda, lootus on lolli lohutus! 😅

Kõigele sellele vaatamata, katsun ikka tuju üleval hoida, sest beebikene on ju meile väga oodatud ja ega see ei ole tema süü, et see kasvutöö nii raske on. Ma usun, et eks temal seal kitsikuses ka just lõbu laialt ole, koos saame aga hakkama 😉

Esimeste kuude iiveldusega on muutunud 360 kraadi ka kõik mu toitumisharjumused. Ma nimetaksin selle dieedi "iivelduse dikteerib" dieediks, seega ma söön ainult seda mille järgi 5 minutit enne tühja kõhtu isu tuleb. Hommikuks - lõunaks - õhtuks sama asja 100% kindlalt süüa ei ole võimalik. Tavaliselt näeb mu menüü välja hetkel selline, et hommikusöök on kõige normaalsem toidukord ja kätkeb endas hommikuhelbeid banaaniga. Esimestel kuudel suutsin juua ainult smuutit aga sellest sai väga kiiresti siiber. Lõunasöögiks pean leidma alati midagi kontorihoone kohvikust ja selleks on tavaliselt tatar salatiga. Tihtipeale ma aga ei suuda lõunal kohvikusse minnagi, sest sealt tulev toidulõhnhais on minu jaoks täiesti talumatu. Õhtusöögiks söön tavaliselt kas ploome, kummikomme, iirisekomme, pizzalõigu, juustuleiva või midagi sellisest valikust. Ehk siis saate ilmselt aru, et mu toitumine on täiesti pea peale pööratud 😅 Püüan aga iivelduse ja ebatervisliku toitumise kõrval näha hea küljena seda, et nüüd saan tõesti vajadusel süüa kõike seda (küll mini kogustes), mida enne totaalselt vältisin.

Õnneks Nils on omandanud kodus masterchefi ja üleüldse superinimese staatuse, sest minu roll ja suutlikus on kodus ainult lamada, minimaalselt rääkida ja aeg-ajalt suud lahti teha vaid selleks, et midagi süüa. Tema mul muudkui aga rassib poodide vahet, et leida mulle korraga barankasid ja magusat arbuusi, soolakurki ja kindlaid hommikuhelbeid. Jumal tänatud Nilsi eest! 😙

Mõne kuu tagustest ultracravingutest panin ka mõned asjad kirja, kuna need olid lihtsalt nii ebanormaalsed. Näiteks suutsin üks päev süüa vaid keedukartulit ning järgmisel vaid keedumakarone. Sealt edasi suutsin süüa ühel päeval vaid viineripirukat koos jääkülma tomatimahlaga ja üks päev juustupiruka mahlast sisu.

Tänaseks päevaks ajab mind kõige rohkem öökima vaid pelgalt mõte kartulist, makaronist ja burgerist. Huhh, isegi neid siia kirja pannes on see paras katsumus.

Kogu see toiduhullus on praeguseks veel õnneks päädinud sellega, et olen rasedusealsest kaalust mitu kilo kergem ja saan veel kenasti oma tavalisi riideid kanda. Kõht on küll totaalselt punnis, aga seda on lihtne tänapäeval ka tavalistesse riietesse mahutada.

Hmm, mõtlen kas midagi põnevat veel teile esimese raksuga kolme kuu kohta kirja oskan panna. Uuringutel on meil läinud väga kenasti. Minul kipub veresuhkru tase kõrgemapoole küündima, aga kahjuks ei ole mul iiveldusega võideldes peaaegu üldse võimalik valida mida ma söön. Ma söön seda mida iiveldus tahab.

Vanematele pidime teatama juba kuskil 6-7 nädala paiku, sest minu suurpere teades ei olnud mul võimalik oma koguaeg-paha-olla olekut pikalt varjata. Koguaeg ju kutsutakse kuhugi, palutakse lapsi hoida jms. Vanemad olid muidugi üleheli rõõmsad, sest minu vanematel on tulekul esimene lapselaps, Nilsi vanematele seekord teine. Nüüdseks oleme läbi teatanud ka kõik sõbrad, vanaemad-vanaisad, kes kõik vähemalt sama põnevil kui meie 👶

Aga mulle tundub, et hetkel suurt juttu enam ei olegi. Katsun teid ikka põnevamate uudistega kursis hoida ja räägime varsti jälle!