aeg on teha väike vahekokkuvõte viimastest nädalatest, sest nüüdseks on õnnistatud rasedusaega kokku tiksunud juba kolm ja pool kuud. Õnnis on ta tegelikult hetkel siiani vaid teoorias, reaalsus on üks tõeline hädaorg las ma ütlen teile 😂 Jumal tänatud on mul tugigrupiks mu tore rasedusgrupp, kus päevaselt oma rõõme ja muresid kurtmas saab käia ja kuulda, et näe, ma ei olegi ainuke kes diivani alla roomata tahaks 😇
Läheme siis tagasi esialgu mõne nädala tagusesse aega kui siin viimati kirjutasin. Praegune periood on esiti selletõttu keerukas, et arusaam raseduse olemasolust on olemas, kinnitust annab hetkel vaid aga pidev iiveldustunne. Minu kui esmaraseda jaoks oli päris üllatav, et algset suhtlemist arstidega on tegelikult niivõrd vähe. Oled rase - siis oled - ja ole rahus edasi!
Nüüdseks oleme aga õnneks käinud ära ka minu enda ämmaemada päris esimesel visiidil ja meie suureks rõõmuks juhtus meile üks väga tore ämmakas Pelgulinnas. Jutustasime terve tunni ja ausaltöeldes on see rasedate uudishimu ilmselt juba internetis surfates nii suur, et põhimõtteliselt kõik millest ta meile rääkis, oli mulle juba doktor Google kaudu selgeks saanud.
Kõik näitajad on tibens tobens korras ja see ongi ju tegelikult praegu kõige olulisem! Kõik muu enesetundega seotu, mis olukorda raskendab, tuleb lihtsalt ära kannatada. Ootan juba hetke kui saan öelda, et nii hea on olla kui halb ei ole olla! 😅
Kuigi viimastel nädalatel olen praktiseerinud kodu-kontorit rohkem kui tegelikku kontoris kohalolekut, tundsin siiski, et mul on vaja puhkust. Õnneks on minu töö iseloom juba kord selline, et saan hõlpsalt ka kodust delegeerida, see aga tähendab seda, et kõik need 200 meili mis mu meilboxist ühe päevaga läbi käivad, teevad seda lihtsalt kodusel pinnal ja mitte kontoris, seega stressi jagub.
Kuna Märtsi lõpus oleksime pidanud tegelikult minema nädalasele puhkusele Inglismaale, mille aga ära jätsime, planeerisime Aprilli keskpaika hoopis ühe spaakülastuse.
Reisi Inglismaale jätsime ära seetõttu, et rasedus oli lennuhetkeks üsna varases staadiumis ja teate kui juba kasvõi ühte kahtlast kogemust esimese trimestri ja lendamisega kuskilt loed, tekivad ikka igasugused ebavajalikud mõtted pähe. Kuna minu puhul on tegemist ka maailma kõige kartlikuma lendajaga, tundsin, et maksimaalselt madalat vererõhku, hirmu ja stressi ei ole lihtsalt hetkel tarvis. Ja ausaltöeldes hästi tegime, et ära jätsime, sest reisinädalal olin mina kohutavas iivelduses ja Nils hoopis täiesti haige ja kodune. Tühja need lennupiletid, elame üle.
Niisiis seadsimegi hoopis suuna eelmisel kolmapäeval Aqva Spa poole, mida alati külastada olen tahtnud, ja võtsime kolmest mõnusast spa päevast kõike mis andis. Kõige enam meeldis mulle Aqvas meie toas olnud voodi, sest just seal veetsin ma 85% ajast. See oli lihtsalt nii mugav 😂
Proovisin aga iiveldusest ja migreenist kõrvale hiilida ja lihtsalt lamasin, lasin end masseerida ja hulpisin soojas mullivannis. Oli ikka mõnus küll...kuniks seda jagus.
Reedel tabas minu krooniliselt haiget põit üks kahtlaselt tuttavlik tunne - vana hea põiepõletik.
Esineb seda teadupärast ju rasedatel (ja ka muidugi mitterasedatel) tihti ning alati olen selle kontrolli alla saanud käsimüügis olevate Urinal tablettidega.
Seekord otsustas organism aga, et käsimüügi tabletid meile ei sobi ja aeg on korralikult põletada ja piinata! Ehk siis lisaks niigi nõrkenud organismile ja iiveldusele vaevlesin terve laupäeva öö põiepõletiku valude käes ja pühapäeval veetsin terve päeva emos. Õnneks sain peale pikka pikka ootamist antibiootikumid peale ja olen seetõttu jälle kodusel ravil. Loomulikul kodukontori iseloomuga.
Põiepõletiku antibiotsidel on aga selline tore kõrvalmõju, millega olen neid võttes ka enne kokku puutunud, nagu iiveldus ja isutus. Seega võite vaid ette kujutada kombot rasedusiiveldus + iiveldus + isutus. Vau, lihtsalt vau ma ütlen, tundub et jackpot! 😀 Kes on põiepõletikku kunagi põdenud, teab kui haiglaselt piinarikas see on ja ma isegi hea meelega kannatan kõik need ravimitest tulenevad vaevused ära, peaasi, et enam põrgulikku žiletiterade põletustunnet ei peaks kogema 😑
Siia saaks lisada nüüd minu hetke tunnuslaulu, mille sõnad minu kohta käivad aga "One pain or another, I'm gonna find ya, I'm gonna get you get you get you get you, one pain or another..." 😁
Tõesti ainuke asi, mis kompenseerib on see, et saan rahulikult kodus lamada. Nädalate viisi juba peaaegu mitte midagi süües ja ühest diivanist teisele vaagudes on organism lihtsalt nii läbi, et anna kannatust. Takkatipuks andis organism enda kurnatusest märku sellega, et otsustas ühe väga pikakarvalise koera kombel peast juukseid maha viskama hakata. No mida veel ausõna? Oma mäletamistmööda olen ma lugenud varasemalt ainult rasedustest, kus kõik on nii imeliselt õnnis ja õitsev. Nüüd siis saate ka teisest küljest kuulda😁
Nii, olen nüüd saanud oma mured kõik teile kaela ära valada, aeg on rääkida toredatest külgedest!
Kuna olen juba tõesti nädalaid, võib isegi öelda, et kuid, olnud minimaalse söömaga, on huvitav näha, kuidas kaal ei tõuse grammigi, aga kõht venib koguaeg natuke ettepoole, üheskoos mõne muu teatud kõrgemal asuva kehaosaga.
Tahaks kohe igalepoole kodust väljapoole oma kerkivat kakukest kõhtu demonstreerima minna aga kahjuks on jõuvarud nii otsakorral, et jõuaksin ilmselt poole koridori trepi peale. Seega piirdun hetkel Nilsile uhkeldamisega 😅
Tulevane paps on aga siiani pidevalt uusi kokkamise skille omandamas ja vaarub muudkui ühe poe vahet teise kui mul jälle mingit x toiduainet tarvis on. Toiduga on ses suhtes lood üsna kehvad, peaaegu mitte ükski söök ei tundu hea, isegi talutav mitte. Ainuke asi, millele ilmselt kätt ette ei paneks ükskõik mis olukorras on arbuus ja jäätis.
Näiteks aga rasedusele eelnevad lemmikud - kohvi ja avokaado, tunduvad olevat nii jäledad, et ma ei saa üldse aru kuidas keegi neid tarbida saab. Mäletan, et oma viimase kohvi jõin 14. veebruar. Mina kohvihoolik... kes oleks arvanud 😤
Mõndade toitudega on olnud aga nii, et mitu mitu mitu nädalat mõtlen vahelduva eduga et mmmmm see tundub nii hea. Näiteks oli mul nii lillkapsaga. Täna astusingi esmakordselt üle kuu aja kööki ja tegin endale lillkapsagratääni. Võin julgelt väita, et esimene soe söök üle mitme setme nädala. Täiskõhu tunne on täiesti imeline ja kogeks nagu esmakordselt. Sellepärast ma siin tegelikult hetkel kribada suudangi, kõht on täis ja enesetunne enamvähem. Aga noh, varsti võtan tänaõhtuse viimase antibiootikumi sisse ja siis läheb jälle klassikalist rada pidi 😂
Mõned nädalad tagasi saime ka väga kiftid ultraheli pildid, mille peale Nils pidi šokist minestama, sest ta arvas, et kuni lõpuni on kõhus midagi hernelaadset. Tegelikult oli seal loomulikult juba inimese kujuline laps, varvaste ja sõrmedega, kes terve ultraheli aja kõhus ringi möllas ja end igast küljest näidata soovis. On ikka müstiline küll see inimese organism ma ütlen!
Vahepeal olen jõudnud välja arvutada ka dekreeti minemise aja, mis tundub nii imeliselt lähedal samas veel nii müstiliselt kaugel. Nimelt algab minu dekreet juba Juuli lõpust.
Ausalt vahepeal mõtlen, et dekreet peaks olema nii raseduse alguses kui lõpus, sest see beebi kasvatamine kõhu sees ei ole üldse mitte lihtne ülesanne!
Nonii, tundub, et sai nüüd vahekokkuvõttena siin kirja pandud üht-teist küll. Katsun rahulikult oma südapaha-õnnistatud-lamamisolekus edasi elada ja jään pikisilmi ootama nädalat 16, mil ämmaemand andis lootust, et peaks nagu parem hakkama. Seda nad muidugi rääkisid ka nädala 12 kohta, kus toimus täpselt 0 muutust.
Mõne aja pärast tahaksin kirja panna mõned asjad, mis mind esmarasedana tõepoolest üllatanud on. Enda arust olin ikka jube tark aga üks hetk kui rasedus kätte jõuab, muutub kõik 360 kraadi 😉
Tänaseks aga siinkohal lõpetan ja räägime varsti jälle!
13 kommentaari:
Ei taha küll "lohutada", aga mul kestis iiveldus ja oksendamine sünnitamiseni välja. Tõsi, mingi aeg läks olukord paremaks nii et iga tund päris ei iiveldanud :D Aga noh nüüd peale 3 aastat nagu ei mäletagi enam väga seda piina :D vähemalt ükspäev on jälle hea, hoia sellest mõttest kinni :)
Jah, olen seda juba väga paljudelt kuulnud ja eks endalgi on hirm, et iiveldus ei lõppe. See on ausaltöeldes tõesti hirmus, sest mu organism on juba praegu sellest väga väsinud ja ma ei suuda süüa üldse vitamiinirikkaid ja korralikke toiduaineid mida kehale vaja oleks. Eks polegi muud teha kui ainult oodata ja ikkagi loota, et mingi hetk stabiliseerub ära.
Minul ka iiveldas kuskil 8 nädalast 20. nädalani. Avokaadot sõin esimest korda jälle kui laps oli viie kuune vist 😃 Raseduse ajal ei suutnud isegi mõelda sellele 🤢 Ja muidu Soomes soovitatakse iivelduse ja ka muude kõhuhädadega Jaffat juua, see on ala nagu Fanta. Ma ei armasta muidu üldse magusaid jooke aga suurel iiveldushetkel paar lonksu ja minul leevendas see mingiks ajaks jälle. Loodetavasti saad varsti enda enesetunde normi, igatahes imeilusat ootusaega sulle! 💕 Puhka maksimaalselt ja veeda peikaga mõnusalt aega 😊
Hei.
Mina olin ka see rase kellel oli põhimõtteliselt 9 kuud süda paha. Eriti tore oli pulmareisil käia 30 kraadises kuumuses :D.
Minul aitas natukenegi ennast inimesena tunda sidrunivesi ja vesiaeroobika ja värske õhk. Lemmik oli Marks and Spenceri sidrunilimonaad.
Jõudu ja You can do it :)
Kas sul praegusel perioodil vlogimise "isu" ei ole? Nii ägedad oleksid need kindla peale või lihtsalt chit-chat videod :) Pliiiiizzz :D
Mina hetkel 22nädalat rase ja hetkel iiveldusi õnneks pole. Kavatsen üsna viimase minutini tööl olla ja jään ka juuli lõpus dekreeti. Nii põnev on su lugusid lugeda;)
Endal nädalaid 16+4 hetkel. Olen ka meie grupis :). Tõesti tore, et see olemas on:D Ma olen see, kes iiveldusest on pääsenud, ausalt ei saa arugi, et rase olen. Ma olin ka muidu hull kohvitaja:D Suht kohe kadus kohviisu ära, noo üldse kohe ei istanud, mõtlesin, et kuidas ma varem selleta üles ei saanud:D Vaiksel olen lattet jooma hakanud, aga seda ehk korra nädalas:D Nüüd teisel trimestril on kiusama hakanud peavalud :/. Ma vist jään dekreeti ilmselt millalgi augustis, tahan, et emapalk 2017a. järgi tuleks, sest sellel aastal mul lisatasusid jne. Aga puhkan põhimõtteliselt ikka terve suve, sest 12. juuni hakkab puhkus ja see kestab kuni augustini ja sealt suht kohe dekreeti, peaks uurima, et dekreedipäevade eest on võimalik ka puhkusepäevi saada? Mulle tundub, et ma siis ei peagi tööle tagasi augustis vahepeal minema :D
Söö küpsist- see aitab iivelduse vastu.
Kuna umbes teada saad mis soost laps on? :)
MIna olen see rase, kes kohe alguses mitte muffigi aru ei saanud, et üldse rase olen ja siiani nii, et mitte midagi peale tulevate kilode mul häda ei ole ( 23nädalat mul siis rasedust).
Vaatasin ka sinu viimast videot, kus teatasid, mis põhjustel sa vahepeal ei ole bloginud jne ja tekkis küsimus, kuidas sa suutsid ripsmete hoolduses/panekul käia ??
Ma reaalselt siiamaani üritan iga kuu algus mõelda, et ÄKKI ma pean selle kaua selili oleku vastu, aga no ei suuda isegi kodus voodis üle 15 mindi selili olla (JÄRELE KATSETATUD!!) :( Andke nippe, kõik rasedad! Tahaks ka nagu vähe inimene raseduse ajal välja näha enne, kui täitsa vaalaks kätte kisub :D
Igatahes sina oled niivõrd ilus ja kaunis rase, jääme ootama siis häid uudiseid, kas on tüdruk või poiss :))
Huhhh, siis sul ausalt vedas! :D Aga mul ei ole lamamisega üldse probleemi, igal ööl magan 10-11 tundi vabalt ja ei ole muret, lamaks pikemaltki kui saaks :D ainuke asi millega hoolduses arvestama pidi oli see, et iiveldas ja väga ei saanud seetõttu lobiseda. Eks näis kuidas suurema kõhuga on aga hea meelega käin iluprotseduurides nii kaua kui kannatab :)
Hei! Kes sul Pelgus ämmaemandaks oli? :)
Rita Uulman :)
Postita kommentaar