Halleluuja!

Nagu niuhti on nädalad jälle kiirustades mööda läinud ja te ei kujuta ette - juhtunud on ime! Mul on hea olla ja kohe nii sigahea on olla, et tahaks seda kogu ilmale kuulutada 😄. "Hea" saabus üsna graafikujärgselt, ehk ämmaka sõnutsi 16 nädala paiku. Ja just mõned päevad enne 16 nädala täitumist see õnn mu õuele saabuski.
Vahetult enne heaolutunde saabumist, sain aga veel nii kõvasti vatti, et hoia ja keela. Oma põiepõletiku saagast teile juba rääkisin eksole, aga see ei ole veel kõik! Kuna antibiootikumide ja maksimaalselt ebaregulaarse ja ebatervisliku snäkkimise (jah, snäkkimise, sest söömisest ei tulnud ikka nädalaid midagi välja) tagajärjel külastas mind juba enne põieka antibiootikumide kuuri lõppu rasedate üks lemmiknähtusi - seen. Ma ütlen ausalt, et pidasin seda lihtsalt põiepõletikuks, sest sümptomid on tal ju nii sarnased. Olin täiesti ahastuses, et kohutavalt karmid antibiootikumid ei toimi ja põiepõletik mind ei jäta. "Õnneks" vabanesin põiebakterist vähemalt praeguseks täielikult ja sain antibiootikumide järgselt peale kohe seeneravi.
Jumal tänatud, et just siis hakkas mul ka enesetunne normaliseeruma ja sain keha ph tasakaalu taastamisele kaasa aidata normaalse toitumisega. Ei mingit magusat, ei mingit nisu!
Nüüd olen aga tavatoitumise juures 100% tagasi ja tunne on oi-kui-hea 😋
Kuna keha oli vähemalt 11 nädalat korralikus defitsiidis, kaotasin esimesel trimestril kaalu üsna mitu kilo. Nüüd olen põhimõtteliselt paari nädalaga selle kõik vut-vut-vut tagasi kogunud, sest toidukorrad on regulaarsed ja normaalsed. Kohe üldse ei saa lasta end kogunevatel kilodel häirida, sest enesetunne on nii hea ja süüa on jälle maailma parim!

Mõned üksikud asjad veel ajavad pisut iiveldama, aga see on juba seotud pigem mu verekoera meenutava haistmismeelega. Lõhnad on praegu väga ohtlik teema - pooltesse söögikohtadesse minek on absoluutselt välistatud ja Nilsil lõhnaõlide kasutamine põhimõtteliselt vastunäidustatud 😁.

Minu saatus oli siis ette nähtud sellisena, et 11 nädalat hommikust õhtuni pidin iiveldama. Ju oli kehal hormonaalse tasemega nii keeruline harjuda. Mõned teadjamad teadsid veel mainida, et kui ikka pikalt iiveldab, on kehas palju meeshormooni, seega ehk on oodata poissi. Teised julgevad sellele jällegi kõva kisaga vastu vaielda, seega olen väga põnevil. Maikuu lõpus saame loodetavasti asjasse pisut selgust 😊

Kuna enesetunne on läinud järjest mõnusamaks, olen püüdnud ka kodus rohkem asjapulk olla ja Nilsi igikestvast koristus-kokkamise ikkest natuke päästa. Hea meelega toimetan aktiivsemalt ja üks päev võtsin ette ühe eriti põneva ülesande. Nimelt pakkisin kokku neli kotitäit riideid, mida ma raseduse ajal kanda ei saa. Eeldasin, et kapp saab mõnusalt uue hingamise aga kus sa sellega, kapp on ikka triiki riideid täis. Uskumatud need naiste kapid ausõna!

Et lõpuks on välja tulnud ka päike, otsustasime, et ühe nädalavahetusega tuleb tagasi teha kõik need neli kuud, mil kodus lamama olin sunnitud. Seega käisime eelmisel nädalavahetusel kaks korda väljas söömas, sünnipäeval, vabaõhumuuseumis ja kinos. Muideks - vabaõhumuusemis oli nii lahe!
Suutsin ka üle tüki aja end kokku võtta ja selle kõik videoks monteerida, seega teile natuke vaatamist ka.

Infoks veel siis niipalju, et kohevarsti on mul täitumas 18. nädal ja mõne nädala pärast seisab ees looteanatoomia. Möödunud nädalal käisime kuulamas südamelööke, mis olid väga kiired (seega head) ja saime löögid kohe kätte ka. Kuulasime mõlemad silmad punnis ja täiesti sõnatud, noh nagu ikka 😁. Esmarasedana tuleb tunnistada, et päris hästi ma seda endale veel teadvustada ei oska, et keegi on koguaeg minuga kaasas. Kuna kõht on veel nii pisike, tundub veider, et keegi sinna juba 18 nädalat endale pesa on teinud. Samas absoluutselt kohe algusest tuleb refleks päevad läbi kõhtu silitada, noh nagu rasedad ikka, teate ju küll. Ei saa nagu päris aru kes seal on, aga kedagi tahaks nagu paitada ikka. Pidavat olema esmarasedatel üsna tavaline nähtus 😋. Juba mitmenda lapsega tundub olevat raseduse arusaam ja tulem ajule palju loogilisem.

Hetkel on täitsa tavalise inimese tunne, kõht natuke punnitab ja aeg-ajalt siit sealt pitsitab ja valutab, aga olen 18 nädalaga sellega täiesti ära harjunud. Aaa - väga lahe on näha, et 2017 aasta on jälle tõeline blogibeebide buum. No tõesti üle päeva tuleb uusi rasedaid juurde, nii tore minu meelest 😊 Hetkel tõmban aga siinkohal otsad kokku ja püüan juba varsti midagi jälle kirja panna!