Sotsiaalne maaelu

Käsi südamel tunnistan, et ei ole vaikimisvannet andnud. Lihtsalt laisk nagu lohe...

Täiesti ulme, et kaks nädalat teed kirjutamisest pausi ja selle ajaga juhtub niiii palju. Esimesed asjad esimesena! Meie muru, kaunis muruke - ma ei tea mis maagiat me siin rakendada suutsime aga kahe nädalaga tekkis meile põhimõtteliselt golfiväljaku vääriline muruplats. Vast tuleb siin endale tubli eeltöö eest õlale patsutada ja äkki valisime ka miski jube hea muruseemne aga igatahes oleme nüüd uhked täieõiguslikud muruomanikud! Mõned päevad tagasi panime maha ka sügisväetise, et murupoiss ka sügis-talvise perioodi kenasti üle elaks. 

kolm nädalat muruseemne külvamisest

vahetult peale muruseemne külvamist

See maal elamine on tegelikult ses osas naljakas, et elu sotsiaalmeedias on küll tegevuste rohkuse tõttu tahaplaanile jäänud aga päris sotsiaalne elu see-eest plahvatuslikult kasvanud. Korteris elades veetsime oma päevad naabreid ja õhukesi seinu kirudes, võimalikult kiirelt toast autosse pagedes, et jumalaeest kellegiga jälle kortermaja teemalistesse probleemidesse süübima ei peaks ja üleüldises solituudis. Külalisi ma eriti näha ei tahtnud, sest ruumi oli vähe ja nagu juba mainitud - seinad kostsid jubedalt läbi. Kui ka kolm korterit eemal olid kellelgi külalised, oli meile täpselt teada, kes millega tegeleb, kes kellega käib ja mis muusikat kuulatakse. 

Majaelu on aga drastiliselt teistsugune. Alustades sellest, et koguaeg on vaikne. Ainukesed kes siin kõvemat häält teevad on öökullid (või kakud või misiganes linnulised meil siin huilgavad). Lisaks vastleitud vaikusele, võõrustame alatihti külalisi, nii lähedalt kui kaugelt. Meie mõnusat terrassi- ja aiaelu käivad nautimas linnasõbrad ja ka uued maasõbrad. Oleme maha pidanud nii koduseid pizzapidusid kui niisama õhtusöögi-pidusid, milledest ma nii nii väga eelmises kodus puudust tundsin.

pojake ja vennake kodusel pizzapartyl

Puhtjuhuslikult kolisid siia kanti lausa kaks meile juba varasemalt tuttavat peret ja lisaks sellele oleme näiteks mänguväljakult ka uusi sõpru üles korjanud. Lihtsalt nii äge! Aga et me ju tegelikult elame vanas suvilarajoonis, saame aeg-ajalt kutseid ka ümberkaudse vanema generatsiooni pühapäevastele-koosviibimistele... tahaks öelda, et põhimõtteliselt nagu brunch agaaa tegelikult enamasti mingite nõukaaegsete töölisrahva pühade tähistamised. Uus kogemus missugune. Kusjuures minu jäägitu armastus ajaloo vastu saigi alguse just siitsamast vanast suvilast. Pisikesena võisin tundide viisi kuulata naabripoisi vanatädi pajatusi maailmasõdade aegsest elukorraldusest. Jutu kõrvale pakuti alati koduaia piparmüntidest teed ja küpsiseid. Seega on ka meie praegused töölisrahva brunchid minu jaoks niii põnevad.

Olen siin usinalt viimased paar nädalat enda juubeliks ettevalmistusi teinud. Mõtlesin pikalt, et kutsun lihtsalt sõbrad külla, näitan maja, korraldan niisama mõnusa äraolemise. Aga ei, juubel saabub vaid kord kümne aasta jooksul seega nii lihtsat teed ma ometi minna ei saanud! Olengi nüüd siin ehitusjääkidest ohtralt dekoratsioone valmistanud ja minu festivaliteemaline sünnapidu on vaikselt ilmet võtmas. Paraku peate pisut piltidega ootama, sest tahan ju ometi, et külalistel oleks saabumisel ka pisut põnevust ja veel mõned nädalad enda näputööd teile avaldada ei saa. Natuke on tegelikult ikka imelik küll, et kahe nädala pärast ongi sünna kohal... 30. See number mind iseenesest ei hirmutagi, sest hingelt olen ikka veel 23. Isegi natuke lahe on, et uus kümnend vaikselt uksele koputab. Ja nagu minu sünnast veel vähe oleks, saame vähem kui kuu pärast pidada ka pojakese teist sünnipäeva. Sellegi korraldame kodus... nii nagu vanasti. Et laual oleks ikka kartulisalatit ja morssi, lastel mööda elamist ringi jooksmist ja õues avastamist. Täpselt nii nagu meie lapsepõlves.

minu festariteemaline sünnakutse, sest kui juba... siis juba eks!

Olenemata sellest, et meil siin maal nii mõnus on, sai üsna kiirelt selgeks, et ühe autoga on siin ikka omajagu keeruline. Seetõttu olemegi nüüd taaskord kahe-auto-pere, sest meiega liitus veel üks sinine rakett. Lisaks minu elektrisinisele Fabiale, seisab meil maja ees ka nüüd üks elektrisinine Octavia. Eks meil Nilsiga mõlemal ole omajagu asjaajamisi ja töösõite, seega oli see ühe autoga klapitamine ikka paras peavalu. Ma olen küll alati seda meelt, et kui ikka vaja siis küll saab hakkama aga ega ma pisukesest mugavusest ära ütle küll. Kasvõi juba selletõttu, et pojakese vankrit Fabiasse pakkides pean selle põhimõtteliselt rattapoltideni lahti võtma aga no kui peab siis peab 😅 

Sain nüüd vist suuremad sündmused kirja ära ja võin rahulikult järgmiste postituste kallal nokitsema hakata. Järgmisena tahan teile näidata põnevaid uusi noppeid meie kodust ja seejärel ka esemeid, mille vanast majast päästsin ja uue jaoks sobivaks nikerdasin. Ma luban, et seekord olen tragim ja nii pikalt vaikida ei kavatse. 

Kolimisentukas minus tõstab pead

Mul on praegu... nagu just praegusel hetkel - teisipäeva õhtul kell 21, täiesti hullumeelne koristustuhin peal. Wow, milline põnev elu, täiesti kadestusväärne eks?  😂
Aga tegelikult ka naersin siin omaette, et täpselt samasugune hasart kõike puhtaks nühkida ja asju minimaliseerida nagu selle mistanüüd oligi... raseduse aegse pesastumise ajal. Seekord on ajendiks aga fakt, et appi-me-põhimõtteliselt-kohe-kolime!!! Jep, jälle kolimisteemaline jutuvada. Loodan, et peate vastu veel! A no mis sa hädaga ära teed, see lihtsalt on hetkel kõige päevakajasem teema ja enam-vähem ainuke asi, mille ümber kõik meie plaanid keerlevad.
Oleme olnud nüüdseks juba pea kuu jagu ka ühe-auto-pere, mis on tegelikult täiesti normull (peale kolimist teeb see meie elu tegelikult räiiigelt keeruliseks aga siis mõtleme vast mingi lisasõiduki ikka välja). Muidu on see poole koormusega transport meile täiesti tehtav, aga et ma eile enda suureks ehmatuseks avastasin, et kolimine võib suure tõenäosusega aset leida juba järgmine nädal, turgatas pähe mustmiljon asja mis on tarvis ära teha... ja paljud neist on vaid auto abil teostatavad.

Täiesti puhtjuhuslikult kirjutas mulle eile üks vahva kaaslane pojakese beebigrupist, et olevat mulle kaks stanget kõrvale pannud ja tulgu aga mina järgi. Mingi aeg tagasi siin just kurtsin, et kappe meil nii pea ei tule, seega stangevajadus on suuuuur. Sõbrants Kertu loovutas meile samuti ühe enda oma seega halleluuja, kolm stanget nagu selgest taevast!

Et tänaseks sain auto enda valdusesse, viisingi pojakese juba hommikul vanaema juurde lustima, et päevased toimetused kogu täiega asja ette läheks. Pesin kõigepealt kodus hunniku diivanipatju ja madratseid, et õel siia elama saabudes vähe tsiviliseeritum keskkond ees ootaks. Kimasin ehituspoodi, et varuda liivapaberit ja mööblilakki, sest minu esimene restaureerimisprojekt sai eelmisel nädalavahetusel stardi. Püüan vanast suvila söögilauast, meile veidi värskemat eksemplari meisterdada. Sai see projekt aga palju keerulisem kui ma ootasin, seega tööd jagub pikemaks ajaks. Veetsin pelgalt neli tundi vaid kolme lauajalga lihvides. Omal ajal on ta mingise hirmus kollase ja paksu lakiga üle võõbatud, seega sellest vabanenine on tükk tegu. Lauaplaat on samuti tarvis pruunist värvist vabastada ja ilus puidutoon taastada. Niivõrd mõnus puidust (pikendatav!!!) laud ei saa ju ometi raisku minna! Ootan juba täiega, et saaksin teiga lõpptulemust jagada.

kõnealune laud isiklikult

vasakul vana lakiga ja kahjustada saanud lauajalg, paremal juba lihvitud variant

Haarasin ehituspoest ka hunniku pappkaste, et korterist raamatuid, mänguasju ja muud säärast vaikselt pakkima hakata. Praegu võitlengi endaga, et vastu ööd siin raamatuid pakkima ei hakkaks sest tegelikult ju veidi aega veel on selle kiire asjaga.
Kuhu ma nüüd jäingi... ahjaa, stanged! Korjasin peale ehituspoes tuulamist stanged auto peale ja toppisin nad vaevu kuidagi oma pisikesse Fabiasse pakkekastide kõrvale. Siis selgus aga tõsiasi, et kui ma nüüd Nilsi töölt peale võtan, siis pojake koos oma vankriga enam küll vanaema juurest peale ei mahu. Okei, Nils koos kastidega koju ja asi ants! Peale seda sõitsin poisule järgi ja saabusin ülimotiveerituna ja teotahtelisena koju. Nils oli juba uue laari pesu kuivama pannud ja nõud ära pesnud, seega mul tuli endale mingit muud tegevust leiutada. Sellest läks aga lumepall veerema ja õekesele mõeldes, küürisin seest puhtaks nii pesumasina kui ahju, pesin aknaraamid, uksepiidad, uksed ja seinad. Eemaldasin magamistoast lambikupli mida õde endale ei taha ja võtsin seintelt pilte maha. Kõike seda ja rohkemgi veel pidin ma nii või naa siin enne kolimist tegema, seega killuke töödest on nüüd vähemalt tehtud.

Homme saabub meile majja hiid-diivan, mille vastu võtmiseks poisuga maja juurde sõidame. Loodan, et tema une ajal saan seal ka pisut oma laualihvimise entusiasmi rakendada ja stanged kokku panna.
Igatahes no veiiits elevil ja segaduses, et oota päriselt peabki kolima või? Koguaeg oli see kuskil mägede taga ja nüüd on siin...

modernse metsamaja kerkimine ehk majaehitus noorperemehe pilgu läbi - osa II

Tere jälle. Suts on aega mööda läinud ja tunnen, et võiks edasi kirjutada. Eelmine osa lõppes nagu Game of Thrones’i cliffhanger ja nagu tavaliselt sellistes sarjades ikka – liigume nüüd rahulikus tempos järgmise suunas edasi. Seekord tulebki ilmselt selline rahulikum osa ja kirjeldan meie ehitusprotsessi ja erinevaid seikasid. 

Peatükk neli. 

Juuli 2018. Ehitusloa saamise järgselt oli meil mast ikka suhteliselt kõrgel. Itsitasime ja kujutlesime vaimusilmis juba maja ette, sest kõik takistused olid ületatud ja füüsiline ehitusprotsess võis alata. Esimese etapina tuli krundile kutsuda arborist, kes meil seitse ülikõrget mändi maha pidi võtma. Puud jäid lihtsalt majaehitusele ette ja noh mis seal salata, krunt sai ka kõvasti päikselisemaks. See oli spektaakel omaette muidugi – mees ronib 30 meetrise puu otsa kümne sekundiga ja hakkab mootorsaega ülevalt poolt alla tagasi saagima – kuniks alles jääb vaid känd. Neli tundi tööd ja puud sai maha võetud. Lisaks (ja ma ei liialda) miljon ruumi puid, mida oma tulevases kaminas põletada. 

Juunis, enne veel kui ehitusloa kätte saime, hakkasin ajama ja uurima veel ühte asja. See oli asi, mida mulle juba kaks aastat enne majaehituse algust kõige tungivamalt vähemalt viie erineva inimese poolt soovitatud oli. Kõik nad olid ka omale maja ehitanud ja osad olid ka korralikult vastu näppe saanud, sest ei olnud seda ühte asja ära teinud. Selleks üheks asjaks on omanikujärelevalve. Miks ma selle rasvaselt kirjutasin on see, et ilma selle tegelaseta võib ikka väga keeruliseks minna. Kui sa just Tim the Toolman Taylor ei ole, siis ilma omanikujärelevalveta ma sul maja ehitada ei soovita. Kui oled, siis anna minna, ilmselt pole sul ehitajatki vaja. Aga minusuguse jaoks, kes majaehitusest mitte midagi ei tea, on antud teenus lifesaver. Tegelt ka, kui ehitaja küsib mult, et kas roovituse ja tuuletõkkeplaadi vahel peaks kattekile ka olema ja kui jah, siis kui paks; või et kas vannitoa aluskate on Tycroc või see teine materjal, siis mu vastus on resoluutne Ah?. Ehkki projektis on enamik asjad ära kirjeldatud, siis jooksvaid küsimusi on koguaeg õhus ja ma ausalt ei taha oma pead vaevata küsimustega, millele mul vastused puuduvad. Sisuliselt omanikujärelevalve on see inimene, kes suudab sind esindada ja sind kaitsta sinu maja ehitusel ja nendele küsimustele ka vastuseid anda. Muidu on see olukord, kus ehitaja teeb oma suva järgi, sest keegi teda ei kontrolli ja ehitustehnilisi asju üle ei vaata. 

Lisaks aitas minu omanikujärelevalve mul ka ehitajaga lepingut korrigeerida ning tulevikus aitab ka kasutuslubade taotlemisel. Ühesõnaga mees on minu tagalas ning ta ülesandeks ei ole ainult ehitajat kottida vaid ka reaalselt leida lahendusi. Teinekord majaehitusel on teatud hetked, kus saabki kolme erinevat moodi asjaga edasi minna ning siis peab omanikujärelevalve mees pakkuma oma visiooni või oma mõtte, et mis tema arvates parim lahendus on. Sest tavaliselt ehitaja jaoks parim lahendus on odavaim lahendus, aga seda me ju ei taha. Omanikujärelevalve teenusel on miinuspool ka – see maksab, suht korralikult. Olenevalt sellest, mitu korda nädalas ta kohal käib, kujuneb hind. Lisaks, tegijaid on turul erinevaid. Mina valisin enda mehe seekord selliselt, et kuna mul ühtegi tutvust selles valdkonnas ei olnud, siis lihtsalt googeldasin. Ja valisin kõige usaldusväärsema ja samas ka normaalse hinnaga inimese. Senimaani on toiminud (mulle tundub). Mees käib kaks korda nädalas kohapeal, teeb pilte, dokumenteerib ja meie iganädalasel kolmepoolsel koosolekul (mina, tema, ehitaja) esitab ehitajale küsimusi ja toimuvad erinevad arutelud, et kuidas mingit asja tegema peaks. Aga nüüd majaehituse alguse juurde tagasi.

Ehitaja esimeseks ülesandeks oli vana suvila suuremalt jaolt lammutamine. Seda hakkas ta tegema täpselt peale seda, kui meie enam-vähem kasutuskõlbuliku kola sealt majast välja olime viinud. Kõik ülejäänu (teatud mööndustega), mis sinna sisse jäi, läks kopa alla. Mehed lammutasid suuremalt jaolt maja maha ja platsile jäi vanast suvilast vana karkass ja korsten koos kaminaga – meenutamaks vanu ja paremaid aegu, mil majaehituseks ei läinud vaja ei ehituslubasid, pankasid ega ehitajaid – ainult oma kaks kätt ja võib-olla ka naabrimehe käed.

Igal juhul – lammutus oli tehtud, puud olid maha võetud...ja siis......VAIKUS. Kaks kuud oli vaikus. Ehitaja lihtsalt ei hakanud edasi tegema. Veits närvi ajas, sest ettemaks oli tehtud ja krundil oli lihtsalt god damn korsten püsti.  Mitte midagi ei toimunud. Vaikus.

Põhjuseks oli see, et ehitaja on minu projektiga justkui peatöövõtja – tal on ka oma töötajad, aga teatud tööd nagu elektri,- kanalisatsiooni,- ventilatsioonitööd teeb siis allhankekorras mingi teine ettevõte või kes iganes. Meie piinarikka kahekuulise pausi põhjuseks oli see, et kanalisatsiooni- ja veemees, kes pidi krundi nurgast tulevasse majja veetorud paigaldama ja seal mingid ühendused tegema – kadus lihtsalt ära. Vana lihtsalt ei tulnud kohale ja kõik. Pidavat ehituses suht tavaline nähtus olema. Ehitaja otsis siis tikutulega taga alternatiivset meest ja millalgi septembri keskel ta ka selle leidis. Sealt edasi hakkas ka tegelikult sisuline majaehitus pihta - traktorid kaevasid maa seest hiigelsuuri maakive välja, mehed sebisid edasi-tagasi ja krundil töö ja vile käis täie hooga. Justkui märkamatult valmisid vundament, aluspõrand koos põrandasoojendustorudega, paigaldati vee- ja kanali trassid koos majasiseste ühendustega betoonpõranda seest välja turritamas ning elektritrassi paksud kaablid aianurgas asuvast elektrikapist. Üldehitusmaterjalid jõudsid ka millalgi mingi hetk kohale ja detsembri lõpus saime me pidada ühe korraliku sarikapeo maha. Ühesõnaga korralik tempo ja selles etapis majaehituslikult suurt midagi rääkida ei ole. Käimas oli selline mõnus periood, kus iga nädal objektil käies näed märkimisväärseid muutuseid ja saad päris korralikult visualiseerida, kui suur su maja üldse tuleb. 

detsember '18

Peatükk viis.

Okei, maja kerkib vaikselt. Mis veel vaja teha on. No on teada värk, et mees on õnnelik, kui kõht on täis. Ja naine on õnnelik, kui mees on õnnelik? Tegelt on küll vastupidi see õnnevärk, aga eniveis, kööki on vaja koju! Sellega hakkasime juba augusti lõpus tegelema. Köögi valimine on ka päris huvitav protsess. Pakkujaid on kümneid ja selle õige valimine on minu arvates pigem juhus. Aga Liisa pani ühel päeval Instagrami storysse üles küsimuse, et kes mis kööki soovitab. Meie „õnneks“ saime soovituste näol umbes 40 erinevat ettevõtet. Hakkasime siis tuimalt neid pakkujaid läbi analüüsima ja lõpuks taandasime valiku kas neljale või kolmele pakkujale. Enam ei mäleta. Aga see polegi oluline vast. Kolme pakkujaga käisime igal juhul ka kohtumas. Nimesid avalikult avaldama ei hakka, aga tulemus oli see, et üks kadus nagu tina tuhka peale kohtumist,  teise juures käisime kaks korda kohtumas ja kolmanda juures käisime ka kaks-kolm korda kohtumas. Teise pakkumine oli suurusjärk 3000€ kallim kui kolmanda pakkumine ning lisaks meeldis meile kolmanda pakkuja isiklik suhtlus ja see ekstra miili kõndimine, et me saaksime oma täiusliku köögi. Oli meil ju suhteliselt selge visioon olemas nii värvitoonide kui ka üleüldise asetuse osas. Pikk töötasapind (5 meetrit) ja köögisaar keset kööki. Lisaks pliidiplaadi/ahju asetus, kraanikauss, nõudepesumasina asetus, sahtlite laius ja muud detailid. Endal läks muidugi lõpuks pilt kirjuks, aga Liisa hoidis lippu kõrgel ja pani oma disaineripilguga kõik lingikesed ja sahtlikesed selliseks nagu vaja. Üks väike murekoht jääb alati – kas ta reaalselt ka nii ilus välja kukub nagu me joonistelt ja tootenäidistelt ta enda jaoks visualiseerime. Elame näeme. 

Mõtlesingi, et räägin siis siin peatükis kõik need eraldi käigud ära, mis me lisaks ehitajaga suhtlemisele pidime ette võtma. Üks nendest oli siis köök. Lisaks oli ka treppi ja hiljem ka sisustust vaja. Trepp kõigepealt. 

Trepp – trepiga tegime nii nagu köögiga. Liisa küsis Instagramis teistelt kogemusi ja saime jälle nelituhat soovitust. Aga trepiga oli selline vigur, et keegi ei tahtnud meile absoluutselt vastata. Meie päringuid lihtsalt ignoreeriti. No tore, kui raha lauale tahate jätta aga meil on treppi vaja. Lõpuks vastas üks ettevõte, kes tegi nii hirmkalli pakkumise, et mul jooksis ausalt juhe kokku. Mees ei olnud isegi objekti näinud ja vajutas nii kuidas torust tuli. Sellise pommiga ma arvestanud ei olnud. Ilmselgelt näitab see, et päriselt tal huvi ei ole seda treppi meile teha. Õnneks tuli ka üks teine ettevõte oma vastusega lagedale ja esimese asjana tahtis objekti näha. Vaatas selle üle ja samal päeval tegi väga okei pakkumise. Meile see sobis ja täna on nende trepp ka meil ilusti majas olemas. Ootab veel klaasist käsipuuäärt ja teise korruse äärt. 

trepi inspo - Pinterest

Siis veel – Sisustus ja Liisa suurepärasus (kas see on üldse sõna?). Maja ehitus on üks asi, maja sisustamine teine asi. Siin tegi megatöö ära Liisa, kes piinliku täpsusega pidas Exceli tabelit, kuhu ta kõik vajalikud seadmed ja tooted otsis, mis meile sobida võiks, need sisse kirjutas ja hinnad ka juurde pani. Neid asju oleme me aegamisi ka väga järjepidevalt ostnud, et majja sisse kolides oleks meil põhivajadused kaetud – madrats, kus magada, diivan kus lösutada, televiisor, mida diivanil lösutades vaadata ja nii edasi. Seal tabelis on mitukümmend elementi, mida meil vaja on ja soetanud oleme me neist ehk pooled – need kõige esmasemad. Isiklikult mina selles valdkonnas nii purjetaja ei ole ja mul on siiralt hea meel, et Liisa selle teema enda peale võttis. Lisaks on see nii detailirohke töö ja peab olema ka teatav tunnetus. Õnneks Liisal see tunnetus on väga hea.

Peatükk kuus vist.

Jaanuar 2019. Maja on niikaugel, et paigaldatakse katust ja katuseaknaid, soojustatakse seinu ja tehakse mingeid minu jaoks nähtamatuid töid. Keeruline periood majaomaniku jaoks, sest sel ajal väga paljud tegemised (kui katus on peal ja seinad enam-vähem kinni löödud) on nii nähtamatud ja ei paku elevust, iga kord kui krundile sõidad. Mingid elektritööd ja kaablite veod, ventilatsioonitööd bla bla bla... tahaks näha neid asju, mis panevad mind tundma, et maja kerkib. Sel ajal oli vaja meil veel teha mõned tegevused – nagu näiteks valida siseuksed ära, mis kohe üldse ei tahtnud õnnestuda. Tootmisaegadeks öeldi 10 nädalat külma kõhuga või öeldi, et just seda toodet ei ole meil võimalik toota. Give me a break. Sama oli meie suurte akendega. Neid aknaid ootasime me vähemalt kaks ja pool kuud. Väga frustreeriv on maja ette sõita ja jälle ja jälle ja jälle näha, et aknaid ees ei ole. Ehitajal ka käed lukus, sest tootmine on lihtsalt aeganõudev ja mingid takistused koguaeg ees. Probleem seisnes selles, et enne ei saa ka sisetöödega korralikult pihta hakata, kui aknaid ees ei ole. 

Aknad jõudsid lõpuks aprilli lõpus, ehk et selle postituse kirjutamise hetkest kuu aega tagasi. Suur oli meie õnn taaskord. Aknad ees ja kõik on ilus... ainult et, vale välisuks oli tarnitud. Üleni klaasist välisuks – nagu poeuks. Sellele uksele asendust ootame me tänaseni muide. Samamoodi ootame me ka siseuksi tänaseni, aga need peaks juba vaikselt paistma hakkama. 

30.11.2018 versus 29.05.2019

Üleüldse peaks maja valmimine paistma hakkama. On öeldud, et äkki isegi kahe-kolme nädala pärast saab sisse kolida. Meie hoiame pöialt, et jaanipäevaks saaks sisse kolida – eks paistab. 

Tõmban siinkohal joone alla. Hetkel kindel ei ole, kas tuleb ka kolmas osa. Võib-olla tuleb, võib-olla ei tule. See oleneb sellest, kas midagi on veel kirjutada meie majaga seonduvast või mitte. Ausaltöeldes tahaks lihtsalt sisse kolida ja vaikselt nautima hakata.

Millal me ometi kolime?

Ma olen kolimiseks valmistudes juba pikemat aega nii elevil, et vaevu suudan ühe koha peal istuda. Tegelikult selline mitte-midagi-tegemine pole kunagi minu teema olnud, seetõttu olengi juba vähemalt terve kuu jagu praeguses korteris kolimiseks ettevalmistusi teinud. Et peale meid kolib korterisse elama minu õde, jääb enamus sisutusest siia sisse, mistõttu püüangi meist, kümne siin elatud aasta jooksul, jäetud jälgi kuskilt otsast korda seadma hakata. Olen läbi sorteerinud kõik "kolakapid", mis peidavad endas mäekõrguste hunnikute viisi paberimajandust - alustades igasugustest tehnikaostu dokumentidest ja garantiipaberitest, lõpetades pojakese "joonistuste" ja igaks juhuks alles hoitud karbikeste ja topsikestega.
Vaatamata sellele, et kolimine toimub kõikide plaanide kohaselt alles kuskil kuu pärast, olen juba praegu suurpuhastusega algust teinud. Pesen köögikappe, koristan keldrit ja püüan sorteerida - mis tuleb kaasa, mis jääb õele. Mõnes mõttes tundub see siit minek isegi lihtne, sest kõik suur mööbel jääb ju siia. Kaasa vaid meie riided-jalatsid, mõned nõud, voodilinad, rätikud, mänguasjad... okei tegelikult suht palju asju 😅 Teisalt olen ma jummala kindel, et ka siit kodukesest lahkumine on minu jaoks emotsionaalselt keerukas. Pojakese esimene kodu ju siiski... Õnneks jääb korter ikkagi perekonda, seega vast liiga suurt kaotusvalu läbi elama ei pea.

nodi ja sodi sorteerimine

Ebaratsionaalne mina tahaks uude koju osta kõike uut ja ilusat ja läikivat aga õnneks olen osaliselt ikka suutnud mõistuse häält kuulata (agaaa siiski mitte liiga palju😅). Tuleb tunnistada, et eks ma suurest elevusest olen nipet-näpet ikka ostnud aga olen pika ehitusprotsessi käigus jõudnud arusaamale, et ilmselt tükk aega peame läbi ajama mitmete esemeteta, mida praegu iseenesest mõistetavalt võtame. Riidekapp ja üleüldiselt riiulid-kummutid-panipaigad on vast põhilised neist.
Tegelikult olekski tarvis kuskilt terve posu stangesid hankida - esikusse, magamistuppa, lastetuppa (loe: kolatuppa, sest muud hoiuruumi hetkel asjadele pole) - saaksime vähemalt kogu oma riputatava kraami niiviisi mõneks ajaks kontrolli alla.

Üks päev kui kardinameistriga meie uues magamistoas akent mõõtmas käisin, imetlesin vastvalminud treppi ja suuuuri ilusaid aknaid ja päikesepaistel meretuules õõtsuvaid männipuid ja... raske oli autosse istuda ja ära sõita. Nii mõnus ja hea oli seal olla.
Olgugi, et suur osa meie majast koosnebki akendest, tellisime kardinad hetkel ära vaid magamistuppa, sest ma olen täielik koopainimene. Ei kannata ma grammigi valgust enda uneajal! Ja kui magamistoa seinas laiutab üks nelja meetrine aken... kipub sealt ikka üsna palju valgust sisse pressima. Ülejäänud kardinad on hetkel täiesti teisejärgulised ja leiavad endale koha alles jumalteabmillal.

Nädal tagasi käisime ka kolmekesi maja ümbrust pisut korrastamas - korjasime krundi äärde kokku hunniku kive, mis pinnasest muudkui välja vupsavad, riisusime, jalutasime kesk linnulaulu, päevitasime - mida idülli?!?

trepp, trepike... küll sa oled kaunis!

Järgmiste nädalate jooksul saavadki paika elemendid, mis meid veel kolimast hoiavad. Põrand, köögimööbel ja vannitoasisustus. Jummmel kus ma nende nägemist ei kannata oodata. Pisikese puidujupi järgi põranda ja köögimööbli valimine on tegelikult jumst keeruline värk! Hullult tahaks juba näha kuidas meie visioon elule tärkab. Köögimööbel ja elutoas koha sisse võttev diivan valmisid minu üllatuseks oodatust pisut varem, seega vast saab need ka nobedalt koju sisse ära kolida.

Pisitegemistest võtan järgmisena ise ette suvilast pärit söögilaua restaureerimise. Ma olen täiega isetegemise-entukas seega püüan endast maksimumi anda, et laud meile sobivaks timmida. Ja üldsegi - kas te olete näinud kui palju söögilauad maksavad? APUA! Täiega loodan et mu projekt õnnestub.

Järgmised suuremat süvenemist vajavad suurprojektid peaksid olema krundi uue mullaga katmine, parkimiskohtade pinnas ja aed. Hetkel tundub aga, et need lükkuvad muudkui edasi, sest jooksvad kulud on osutunud suuremaks kui eeldasime. Aga ma ei põe, mõistan, et see on ehituses tavapärane. Eks inime jõuab sellise aastaid vältava projekti käigus nii mõndagi uut õppida.
Igatahes - pikk lugu lühidalt - võtame eesmärgiks enne Jaanipäeva sisse kolida!

Meie kolmnurkse kodu lugu - lapsepõlvemälestustest tänapäevani

Kujutlege silme ees ideaalset suveidülli - sinitaevani kõrguvaid männipuid, jalutuskäigu kaugusel aiamaal kasvavaid porgandeid ja rediseid, krundi äärel vohamas pähklitest pungil sarapuu, puidulõhnine aastakümneid omal kohal kõrguv vana-vanaisa ehitatud omanäoline suvila, kaerahelbeküpsiseid küpsetav kallis vanaema, üleaedsed kilkavad naabrilapsed, kõige erilisem ja kummalisem samblikuväljade ja hiidkõrgete puudega müstiline mets ja kiviviske kaugusel asuv imeline peene liivaga ja helesinise veega rannaäär. Täpselt sellised omadused kaunistasid igat minu lapsepõlvesuve. Just sellise idülli saatel möödusid ühed õnnelikumad ja erilisemad hetked suvilas vanaema juures.

Maale minek oli väikse plikana alati nii-nii oodatud ja vahva sündmus, et kolm suvekuud vanaema juures möödusid linnutiivul. Sapakale hääled sisse ja suvitama! Suved olid nii soojad ja mõnusad. Päikeselised päevad veetsime naabrilastega koduküla rannas, tundide viisi supeldes, aeg-ajalt vanaema poolt kaasa pandud võileiba ja morssi nosides. Pilvisemad ilmad, möödusid suvila lähedal tiigis vettehüppeid praktiseerides, samaaegselt selle äärest kaussidesse tiigisavi kogudes, et naabripoisiga midagi ägedat meisterdada, külasaunas kõigile naabritele pannkoogipidusid korraldades, pinksiturniire pidades või lihtsalt vanaemaga koos nukkudele riideid ja mööblitükke meisterdades. Sel ajal oli minu, kui õnneliku lapse ja rõõmsameelse, eluterve inimese kujunemisel, hästi suur roll.

Aastad läksid edasi, vanus hakkas turjale kogunema ja igat vaba hetke enam suvilas veeta ei tihanud. Käisime vanaema juures sõbrantsidega suvitamas ikka, lausa nädal või kaks korraga. Nautisime vantsi kokatud pannkooke ja praekartuleid, vedasime end igal jumala hommikul kella üheksaks saunalinade ja cd-makiga randa ja külitasime seal nii kaua kuni hakkas hämarduma ja kõhud tühjenesid. Hullult mõnus oli, linnakärast eemal ja vanemate silma alt ära.
Mida aeg edasi, seda vähem minu ja suvila teed ristusid. Noorel inimesel on ju toimetamist nii palju, et aja maha võtmiseks pole lihtsalt enam mahti! Mingis vanuses on linnakära ja -tuled niivõrd palju olulisemad ja põnevamad, kui rahulik aja maha võtmine metsatukas. Aga suved ja idülliline aeg vanaema juures olid alatiseks südames. Nagu elus ikka, tuleb ette aegu, mil langetada valikuid - keerulisi, elulisi ja olulisi.

Isa on mulle ikka alati südamele pannud, et suvilakoht on meie perele hästi oluline. Ta on suvila eest ka peale vanaema lahkumist, usinalt hoolt kandnud, et keegi kunagi taaskord leiaks endas soovi sinna minna. Aastaid oli see minu jaoks hästi keeruline. Mälestused ja tunded, mis jäänud lapsepõlvest - neid oli raske taasleida. Õnneks on inimesel imeline oskus ajas kasvada. Nii ka minul.

Ja mu isa teadis seda. Ta teadis ja ootas, et minus tärkaks taas see sama rõõm ja soov suvekodus aega veeta, nagu lapsepõlves. Meie armsa ja hea suvila saatus ja tulevik oli pikalt pehmeltöeldes kõhedusttekitav, sest minus polnud nii palju julgust, et võtta vastu niivõrd suur ja elumuutev otsus - suvekodu oma hoole all võtta.
Nils, kes ei ole veetnud meie pere suvilas, linnast mitukümmend kilomeetrit väljas, metsa sees... mitte ühtegi ideaalset lapsepõlvesuve vaid pigem oli paika näinud vaid hallis sügiskõleduses, mõistis minu muret ja võttis vastu otsuse, et sinna rajame oma tulevase kodu. Tema nägi selles paigas tulevikku ja õnnelikku lapsepõlve meie pojale. Ta teadis kui suurt väärtust see paik endas meie jaoks kannab ja kui suur tulevikupotentsiaal tal on. Mina, kui teadatuntud ülemõtleja, otsustuskindluse vaeguse käes põdeja - jään talle selle eest alatiseks tänulikuks!

Vastu ei saanud võetud ainult otsus, ehitada oma tulevane kodu suvilakrundile, vaid ehitada see vana-vanaisa poolt ehitatud erilise ja omanäolise suvilaprojekti baasil, seda omajagu moderniseerides ja kaasajastades, et ta oleks praktiline, meie vajadustele vastav, piisavalt suur aga mitte liiga... See projekt on meie jaoks lihtsalt liiga oluline, et lasta tal unustustehõlma vajuda. Ja kuradima äge on see ka!

Umbes kolm ja pool aastat tagasi, panimegi rattad selles suunas veerema, et bürokraatia ja paberimajandusega kuskilt otsast algust teha. Pankade ja vallaga tuli aru pidada, krunt välja osta ja vana maja üle vaadata - mida annab päästa ja utiliseerida, mida mitte. Et meie Nilsiga teame ehitamisest sama palju kui tigu hiina keelest, kaasasime arhitektuuribüroo ja usaldusväärse ehitusfirma, kellega koostöös meie visioon elule ja jalule aidatigi. Paberimajandus kõikide osapooltega jõudis umbes kahe aastaga nii kaugele, et saime hakata mõtlema ka vaikselt reaalsele tööle. Kui ühe vana maja renoveerimine, sellest põhimõtteliselt uue ehitamine, sisustamine ja sealjuures üsna omapärase projekti järgimine tundub keeruline, siis uskuge mind - seda see ka on! Oleme tohutult palju abi nii, jõu kui nõuga, saanud kõigilt pereliikmetelt, tuttavatelt ja loomulikult oleme ka ise Nilsiga juba aastaid, igapäevaselt panustanud, et koduprojektiga jõuda siiamaani, kus praegu oleme. Ehitus on tegelikult läinud üsna ludinal ja kuue kuuga on valminud põhimõtteliselt kõik väline ja nipet-näpet ka sisemust. Et ootasime kaks kuud aknaid, venisid paljud sisetööd ajagraafikust edasi aga see on ehitamise juures ju suhteliselt paratamatu. Nüüd on aga sisetöödele roheline tuli antud ja meie hullupööra vinge trepp, kamin ja köök, leiavad endale õige varsti majas koha. Püüame sisustuselementidena sisse tuua ka esemeid suvilast, et veelgi tugevamat sidet originaaliga säilitada. Pisut vajavad nad küll kõpitsemist, aga see tundub pigem hästi põnev ja kindlasti tehtav. Sellest kõigest aga mõnes teises postituses rohkem.

Küll aga näitan teile ette minu armsa vanaema suvila ja meie tulevase kodukese välisilmet, mis just sellel suvilal baseerub. Detailidest veel nii palju, et vanal majal oli kasutuskõlblikku elupinda umbes 50 ruutmeetrit, millele lisandus ka katusealusene garaaž. Uuel majal saab elupinda olema pisut üle 100 ruutmeetri. Vanas majas baseerusid kõik eluruumid kolmnurkses ehitises, uuele majale oleme lisanud ka nelinurkse suure eluruumi. Et uues majas on tube tegelikult laias laastus kolm, on maja ehitatud nõnda, et vajadusel on kunagi võimalik ka pisut laieneda ja tube juurde tekitada.

Aknad lõpuks ees, aeg sisetöödeks!

noorperemees

Algne suvila

Suvila talvevõlumaa

Selline ta meil siis tuleb, ajatu perekodu, täis lapsepõlvemälestusi ja positiivseid emotsioone. Ootamas, et looksime uusi mälestusi ja annaksime kunagisele suvekodule uue hingamise.

Kui palju maksab nullist kodu sisustamine?

Märts on kohe-kohe otsa lõppemas ja sellest ei anna märku ainult kuupäevad kalendris vaid ka tühjus minu rahakotis. Tuleb tunnistada, et ülemaailmne Rahatarkuse kuu on mind üsna nirult kohelnud. Või tähendab, mina olen teda üsna nirult kohelnud. Olen Oleme täiega üle oma võimete elanud ja millist muud lõpplahendust seal siis ikka oodata on.

Olen see kuu suhtunud kergekäelisemalt nii toidupoodlemisse (mis mind täiiiiega ärritab, sest see pisiostudele mõttetutele ostudele juhukulutamine on mu eelarvesse mega suure augu söönud) ja lisaks sellele, tundsin end üsna vabalt ka kahel reisil, mis mõlemad siia kuusse mahtusid. Nii Rootsi kui ka Londoni külastused on nüüd möödanikud ja aeg on reaalsusele otsa vaadata. Raha on ikka täiega otsas. 

Oma panuse andis muidugi ka asjaolu, et võtsime end lõpuks kokku ja hakkasime kodusisustusse raha paigutama. Ootasime sellega ikka tegelikult omajagu ja tark oleks olnud neid kulutusi juba aasta algusest saadik hajutama hakata. Aga parem hilja kui leida.

Oleme majaehituse protsessiga tegelenud juba aastaid. Mõistagi oli algus pigev kuiv ja bürokraatiline, mistõttu ma sellest siin absoluutselt muljetada ei viitsinud. Nüüd oleme lõpuks jõudnud aga osa juurde, mis on nii reaalne, põnev ja toimubki päriselt. Kohe päriselt - päriselt, me kolime juba õigepea! Seega suht vedas, et sain vastu võtta Kogumispäeviku Instagramis mulle seatud miniväljakutse - kodusisutusega seotud kulude kaardistamise. Ma olen tegelikult hästi süsteemne ja excelilembeline inimene aga täiesti teadlikult lükkasin sisustusteemalise tabeli koostamist edasi. Ja edasi ja edasi ja edasi. No lihtsalt nii suur töö, et kohe kuidagi ei viitsinud end käsile võtta. Et ideepoolest peaksime majja sisse kolima juba vaid mõne üürikese kuu pärast siis tabas väljakutse mind täpselt õigel ajal. 

Olen sel kuul, ilma naljata, istunud kümneid tunde kaupluste netipoodides ja muidugi veetsime omajagu aega ka reaalselt sisutuspoodides diivanite pehmust ja valamute sügavust testides. 

Et ülesanne tundus alguses suhteliselt hoomamatute mõõtmetega, alustasin lihtsalt sellest, et kirjutasin Excelisse välja kõik ruumid ja mida nendesse tarvis oleks. Lisaks märgistasin esemed, mida on vaja ASAP ja eks ülejäänud jäävad lihtsalt enda aega (loe - rahamägesid) ootama. Ootamatult muutus voodipeatsite võrdlemine, dušinurkade otsimine ja põrandaplaatide valimine niii põnevaks - lõpuks tabas mind eriti hull ootusärevus kolimise ees. Esimene päris oma kodu ikkagi!

Et oma praegusest kodust me pea, et midagi peale enda riiete ja mõndade sööginõude kaasa ei võta, on vajalike vahendite list ikka hiiiiiglama suur. Oleme siin ju kõik täiskasvanud inimesed ja ma mõistan väga hästi, et uudishimu hindade osas on täiesti inimlik. Seetõttu ei hakka ma siin ka midagi salgama ja näitan teile täitsa ausalt ära, mis meie nimekirjas hetkel koha leidnud on ja kui palju ta maksab. Olen tabelit koostades end päris korralikult proovile pannud, otsides välja sooduspakkumised ja -kampaaniad, millede raames mitmed ostud teha plaanime. Näiteks praeguseks hetkeks juba tehtud valamuostu, ajastasime kampaaniahindadega nädalavahetusele ja saime selle seega 50€ odavamalt. Samuti oleme juba praegusesse koju hoiule võtnud teleri, mille soetasime kunagi skooritud sooduskupongide abil ja saime seega 200€ ostuhinnast soodukat. No täielik võit minu silmis!

Valamuostuga sai selgeks ka meie amatöörtlikkus sisustusvallas - kiiruga tehtud ost ei mahtunud üht- ega teistpidi meie kummagi autosse. No absoluutselt ei mõelnud selle peale ostu planeerides.

Eks omad vitsad peksavad ja õppetund oli igati kasulik, et järgmiste ostude planeerimisel pisut hoolsam olla.

Lisasin tabelisse ka eraldi veeru tarneaegade ja koguste märgistamiseks, aga see vast niivõrd põnev uudistamiseks pole.

Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, on asjade kogukulu ikka päris korralik (ja pooltel asjades pole veel isegi hindu juures 😅).  Aga eks ta ole ka üks paratamatu majaehituse osa. Te ju teate kui kooner ma olen, seega olen enda liistudele truuks jäänud ja ühe eeskujuliku säästja kombel kõikvõimalikud sisustuspoodide veebivariandid läbi tuulanud, et leida igas vallas soodsaim. Samas tuleb tunnistada, et olen ka üsna tähelepanelikult jälginud, et valik saaks ikkagi piisavalt kvaliteetne ja enda maitsele vastav. Lihtsalt soodne hind mind ei kõneta. Mind kõnetab soodne diil! 

Järgmiste ASAP ostudena peame soetama diivani, külmiku ja madratsi. Just need on hetkel puudu, et saaksime juba (ideaalis) maikuus majja sisse kolida. Madratsiga varustab meid õnnelikul kombel Napsie, seega voodiraami ostuga me ehk isegi kiirustama ei pea. Pidavat teine nii mõnus ja pehme olema, et võin igasuguse probleemita madratsiga ka põrandal külitada. 

Diivani ja külmikuga peame aga üsna täpselt ajastama, sest korteris meil nende hoiustamiseks ruumi ei ole. Majja neid aga enne teatud asjade valmimist tarnida ka ei saa. Et meie kodukese puhul on tegemist ühe pisut ebahariliku välimusega majaga, on sellele valmistatavad aknad pisut pikema tarnega ja nende järgi me hetkel ootamegi. Akendest sõltub aga väga palju muid paigaldamist vajavaid asju - põrand, kamin, trepp, köögimööbel jne. Phuhh... kõlab nagu hiiglama palju oleks veel teha, aga tegelikult on suurem osa juba tehtud. Köögimööbli andsime tootmisesse juba sügisel, seega tema ootab vaid paigaldamist. Põrandad - plaadid - uksed - segistid jms on ka tegelikult juba välja valitud ja ehitajale edastatud, aga saaks need paganama aknad juba paika! Lootust on, et lähema nädala jooksul see ka lõpuks juhtub.

Lisaks kõigele sellele, mis on enda tee tabelisse juba leidnud, peame kunagi võtma käsile ka garderoobkapid, kardinad jms, mis tuleb soeatada eritellimusega. Agaaa sellele ma veel üldse oma mõtteid ja auru ei suuna, sest see tundub hetkel kauge tulevik.

Et maja sise- ja välistööd on veel käimas, ma midagi liiga spetsiifilist piltide kujul teile näidata ei tahaks. Küll aga panin kokku väikese moodboardi, et saaksite aimu, mis masti koduke meil valmimas on. Olen maja kuju osas päris palju küsimusi saanud - miks selline kuju, kus on selle praktilisus jms. 

Ütleme siis nii, et paik kuhu koduke kerkib, on minu jaoks üks erilisema tähendusega kohti. Lapsepõlv ja suveaeg möödus kõik selle maagilise männimetsa ja liivarannaga ääristatud paigas, kus kõrgus minu vana-vanaisa poolt püstitatud uhke maja. Et sellele majale ja paigale austust välja näidata, tuginesime projekti puhul just originaalile ja mul on hiiglama hea meel, et me seda tegime.

Kuidas teil sisustusega kogemus on - kas olete mingeid eriti häid diile kuskilt saanud?