Kas säästa kohe või hiljem ehk kasutatud vs uus auto?

Et sel kuul on autoga liiklemine Kogumispäeviku transpordikuu tõttu eriliselt kõrgendatud tähelepanu all, olen enda ustava sinise raketi kasutamist oluliselt vähendanud. Ühest küljest küll seetõttu, et eelmisel nädalal praktiseerisin autovabadust, liigeldes kondimootori ja ühistranspordi abil aga teisalt ka selleks, et kuueesmärki täita. Millegi arvelt tuleb see 10% ulatuses transpordikulude vähendamine ju ometi saavutada. Autovaba nädala praktiseerimine mind eesmärgile lähemale ei aidanud, sest ühistranspordile kulunud summa, oli põhimõtteliselt sendi pealt sama, mis keskmiselt autole kuluv. Õnneks on transpordikuu sattunud ajale, mil ilmad tempokalt soojenevad ja autoga liiklemine ei ole enam üldse nii atraktiivne (ja vajalik) kui näiteks sombusel märtsikuul. Sealt ma selle va kokkuhoiu vast koju toongi.

Täna võtan aga luubi alla enda kogemuse uue ja kasutatud auto ostmisel, jooksvate kulude võrdluse ja kasutajakogemuse, sest viimase 12 aasta jooksul, on mul olnud kolm erinevat sõidukit, milledest kaks kasutatud ja viimane, tutikas.
Ma ei tea autodest ja nende valimisest suurt midagi... mis on tegelikult üsna kahetsusväärne, sest olen pärit perekonnast, millest sirgus aastakümnete vältel, mitmeid professionaalseid motosportlasi. Aga no mis sa teed, pealekasv on neli tütart, kellel motohuvi täielikult puudub. Vähemalt oleme õnnistatud sellega, et autovalikus saame enamjaolt kindla peale minna, sest abikäsi valiku tegemisel, on mitmeid. Minu kriteeriumid endale sõiduki valimisel peale lubade saamist olid enamjaolt sellised, et võiks olla:
A) enam-vähem väljanägemisega
B) eeee... võiks mitte koliseda

Just selliste kriteeriumitega saigi 12 aastat tagasi soetatud minu esimene auto - kasutatud Honda Jazz. Algselt ei olnud ma temast küll eriti lummatud, sest nägi see isend üsna pereauto moodi välja. Ja noh, 18 aastane näitsik tahaks ikka midagi vingemat istumise alla. Koolis käimiseks aga käis kah ja aastate jooksul kiindusin temasse ikka täitsa ära. Üsna kapriisivaba, vähese kütusekuluga, sujuvalt liikuv ja armas väike masin. Mäletan, et tootmisaastaks oli tal 2004 ja võis ehk olla kuskil 2012 paiku kui esimesed väsimusmärgid saabuma hakkasid. Ses suhtes oli ta õudsalt hästi valitud auto, olgugi et kasutatud, püsis ideaalilähedaselt korras aastaid. Lõpuks aga hakkasid üles ütlema elektrisüsteemid akendes, raadio ei tahtnud eriti toimida, keresse tekkisid erinevatel kummalistel asjaoludel mõlgid ja aina enam hakkasin temaga teenindust külastama. Olgugi, et teeninduse vahet käisin temaga vaid mõned korrad aastas, hakkasid arved ülemõistuse suureks minema, seega vanapoiss tuli vaikselt välja vahetada. Hullult kahju oli tegelikult aga samas oli elevus ka, et äkki nüüd saan mingi uhkema pilliga ringi paarutada. Järgmiseks isendiks sai valitud Citroen C4. Phuhh... ees ootas tõeline õudusunenägu!

Isa küll lehvitas enne ostu hoogsalt punast lippu, et ega sellest kasutatud masinast vast midagi head oodata ei ole, aga jäärapäine 22 aastane mina, võttis vastu otsuse, et see on unelm! Olin oma läikiva musta ratsuga sõitmisest nii elevil, et kohe esimesel päeval suutsin temaga ka kõksu kirja saada. No võttis ikka värisema küll.
Sain korras autoga ringi tiirutada ehk vaid pool aastat, kui pead tõstsid imelikud armatuuri alt tulevad põrinad ja kõrinad, taaskord hakkas jukerdama raadio ja elektriaknad. Üsna kiirelt jäin ilma ka istmesoojendusest ja lõpuks ei tahtnud aknad enam üldse üles tulla. See oli aga hirmus nõme, sest näiteks keset talve lahtiste akendega maanteel sõita on ikka sigakülm. Et ma olen lihtsalt sellist masti inimene, kes armastab kui asjad on ideaalses korras ja probleemivabad, külastasin Citroeniga teenindust lõpuks põhimõtteliselt iga paari kuu järel. Arved küündisid igal korral vähemalt 400 euroni, mis sõi kõik mu viimsedki säästud. Piinlesin selle masinaga aastaid, sest miskipärast tundus liisingmaksega uue auto ostmine nii kauge, keeruline ja näiliselt võimatu.

Kolm aastat tagasi võtsid isa ja Nils mul aga nööbist kinni ja suutsid mind uue auto suunas siiski ära veenda. Selgus ilmselge asjaolu, et uue auto liisingusse võtmine ei ole üldse keeruline ja ammugi mitte võimatu. Et selleks ajaks olid mu kriteeriumid ka juba õige pisut arenenud, asusin endale meeldivat isendit otsima. Võtsin vastu otsuse, et kui osta, siis täpselt selline nagu mulle meeldib. Tahtsin, et autol oleks kindlasti automaatkäigukast, konditsioneer, eletrilised aknad, istmesoojendus ja ruumikas sisu. Kõik muud kriteeriumid olid minu jaoks nagu üleliigne müra, aga õnneks sain Nilsilt siiski piisavalt abi, et mõned mugavuslisad veel juurde tellida. Valituks osutus Škoda Fabia - pisike sinine rakett.

Kui uue auto ost tundus hullult hirmus ja kallis ja üldse-mitte-minu jaoks, siis tegelikult ei saaks ma rohkem oma otsusega rahul ollagi. Võrreldes jooksvate kuludega, mis kaasnesid (vähemalt minu) kasutatud suksudega, ei jõua Fabia isegi ligilähedale. Tal ei ole kolme aasta jooksul mitte midagi katki läinud, kõrisema või surisema hakanud, raadio ja aknad töötavad (lihtsad rõõmud elus 😅) ja kütusekulu on üliväike. Ta on mõnusalt ruumikas ja ilus ka veel pealekauba! Olgugi, et uue auto puhul on vaja läbi mõelda sissemakse küsimus, liisinguvõimekus ja veel sada asja (millega aitasid mind isa ja Nils, sest üldse mitte minu teema), on ideaalses töökorras auto ikkagi kindel turvavõrk. Ma olen hull paanitseja ja ülemõtleja, seega võimalus, et auto kooleb keset maanteed ühel hetkel kätte ära või laseb omast vabast tahtest kesk talvist võlumaad kõik aknad alla, ei ole üldse minu jaoks. Seetõttu andsin endast mõlema kasutatud autoga kõik, et need püsiks nii korras kui vähegi võimalik aga paratamatult ei tule nad ka mulle lõpmatuseni vastu. Nemad ka vananevad ja annavad ühel hetkel lõpikult alla. Seega kõik see, mis ei ole minu jaoks, on õpitud läbi kogemuste ja õppetundide.
Ma olen jumst kindel, et on olemas terve posu kasutatud autosid, mis on hästi heas korras ja teevad oma tööd laitmatult ja seetõttu läks ka hinnatundlik otsustaja minus kõigepealt näiliselt soodsama variandi peale, katsetades kasutatud masinaid. Proovisin kõigepealt säästa kohe ja kulutada hiljem. Paraku ei olnud selle süsteemiga minul palju õnne, süda tuli kõvaks teha, soetada tutikas masin - kulutada kohe ja säästa hiljem!