Aasta alguses oli mul reaalselt veel mõned kuud aega, et välja mõelda, kuidas rohkem sääste tekitada ja milline hakkab olema elukorraldus kui vanemahüvitis otsa lõppeb. Igatahes olin mega entusiastlik, et küll kõik laabub ja ega ses osas saa tegelikult ka nuriseda. Hüvitis on ammu läbi saanud ja asjalood ongi täitsa enam-vähem laabunud. Kullamägedes küll ei suple, aga saame hakkama.
Tegelikult läksin ajas tagasi hoopis seetõttu, et lugeda milliseid eesmärke ma endale Kogumispäeviku teekonna alguses seadnud olin. Sellest postitusest vaatas mulle vastu üks kena rasvane number - 3000€ aasta lõpuks hoiusele! Eks ma ju tegelikult juba lugema minnes teadsin, et ega siin olukord hetkel kiita ole ja endale eesmärkide meenutamine on veidi nagu haavale soola raputamine. September toob aga alati uued algused, seega seda äratust oli mulle tarvis. Mul on läinud ikka täiega lappama. No nii hullusti, et kohe piinlik on ja ei tahaks tegelikult sellest rääkida. Süütunne karjub, et tõmba kerra ja poe nurka nuttu tihkuma, samas mõistus ütleb rahulikul häälel, et pole hullu, hakkame aga otsast peale.
Mul läks tegelikult väga hästi... umbes täpselt kuni selleni kui igakuine stabiilne sissetulek emapalga näol ära kadus. Tänased igapäevased kohustused ja kulud on tegelikult pea, et samad mis aasta alguses... aga lihtsalt selle vahega, et sissetulek on drastiliselt muutunud. Teadsin varem täpselt, et ahah, sellel ja tollel kuupäeval saabub x summa ja sellest saan kenasti kohe kuu alguses vähemalt neljandiku kõrvale panna. Nüüd on aga sissetulek täiesti mu enda kätes, sõltub vaid mu võimekusest lisa teenida ja on pea poole väiksem kui varasemalt. Kui me nüüd teeme kiire arvutuse, siis üle ei jää siin enam mitte midagi. Kohe mitte midagi.
Kõik mis tuleb kätte, on täpipealt välja arvutatud kuu vajaduste põhjal ja säästude jaoks lisa kandmine oleks omakorda lihtsalt kulu. Selle mõistmine oli tegelikult ka omaette protsess, sest miskipärast arvasin ma peale emapalga lõppemist, et suudan täiega üle oma võimete elada. Maksin endale aga ilusaid palganumbreid ja sealjuures muidugi ka hulgim riigimakse. Ajapikku hakkas nende kahe koostoimel, ei... tegelikult ju kolme - ülevõimete elamise, palga ja maksude - rahanatuke otsa lõppema. Sellele lisandus veel päris korralik stress kolimisest tulenevate kulude näol ja oligi paras kaos koos. Miskipärast ei olnud ma absoluutselt osanud arvestada, et näiteks haljastus ja esmatarbemööbel on nii kulukad. Elasin mullis, et küll need kuidagi ilmuvad ja numbrid sealjuures kontol ei vähene.
 |
| mina peale kolimist enda pangakontot vaatamas |
Ses osas olen endaga muidugi täitsa rahul, et pool aastat suutsin nii järjepidevalt koguda, et olin oma seatud eesmärgile väga lähedal. Kui poleks sedagi suutnud, oleks maja valmimisega ikka täitsa tuuga olnud. Ega see hoiusekonto nüüd hetkel ka täiesti tühi ole, aga paraku tuleb tunnistada, et seal on peal vähem, kui aasta alguses. Kurb on küll aga samas tean, et enamus ei ole niisama tuulde lennanud vaid ikka asjaette läinud. *ütlen enamus, sest noh... osa on ikka paraku niisama ka hulkuma läinud*
Aga mis siis täpsemalt juhtus? Juhtus see, et ma muutusin laisaks ja mugavaks. Ei pööranud sellele enam tähelepanu, et aasta lõpus peaks mind ootama täidetud eesmärk ja tahtsin kõike kohe ja praegu! Ei suutnud sisustuse osas paljudele asjadele "ei" öelda ja läksin lihtsama vastupanu teed - kasutasin oma sääste. Ma ei ole nüüd sellepärast elu lõpuni endaga muidugi vaenujalal, sest ometi olid need kulutused ju meie uue kodu hüvanguks. Küll aga saan endale korraliku keretäie anda just selle tõttu, et lasin ka meie toidukulud totaalselt käest. Veebruarikuu - toidukuu - oli meie jaoks vast kõige silmi avavam ja suurima säästuga. Ma sain Kogumispäevikust hulgim nippe ja suutsin meid korralikult toidukulutuste osas distsiplineerida. Kui kolimisprotsess alguse sai, läks aga olukord kohe täitsa käest ära. Vähe sellest, et koguaeg oli tarvis bensukast süüa osta, läks ka nädalaste toiduplaanidega koguaeg midagi sassi. Alatasa oli midagi puudu, midagi ebavajalikku üle ja pood jäi reaalselt iga päev tee peale. Siin mängis kindlasti suurt rolli ka asjaolu, et järsku tõstsid kõik e-poed enda kulleritasu mitmekordselt ja see hävitas meie kord nädalas koju tellimise täielikult. Võttis ikka rohkem kui kuu, enne kui uues kodus üldse normaalse toidureziimi peale tagasi saime. Suvel on siin ka muidugi suur roll mängida, sest kui ikka 3x nädalas külalisi võõrustada, jääb see saadanas pood liiga tihti teele.
Et mu sissetulek on täna, oluliliselt väiksem kui see oli veel pool aastat tagasi, nuputasin üsna pikalt, et kuidas proovida taas mingit säästu saavutada. Otsustasin ette võtta juba eelnevalt proovitud väljakutse, mis meid tohutult aitas ja kasvatas. Nädalaste toidukulude hoidmine 50€ kandis! Lisaks sellele elimineerin taaskord igapäevased poodi põikamised. Eriti veider on veel asjaolu, et uues kodus on meil pood ikka palju kaugemal kui varasemalt... aga miskipärast jõuan ma sinna aina tihemini.
Viimasel ajal kippusid poekorvid ikka sinna 80-90€ kanti küündima ja üllatasin end korralikult, kui suutsin viimase poenimekirja kokku panna summas 49,61€. Käisin läbi kõik kuivainekapid ja hoidised, et toiduvarusid võimalikult optimaalselt ära kasutada ja mitte liigse peale poes kulutada. Lisasin käesoleva nädala menüüsse kana-klimbisupi, singi-juustu quiche'i salatiga ja hakklihakastme koos tatraga. Üldiselt planeerin küll viis toitu nädala peale aga, et sel nädalalõpul ootavad meid ees suured pidustused siis ei olnud tarvis rohkem retsepte nuputada.
Ses suhtes võib käesolev kuu mulle muidugi korralikult kaikaid kodaraisse visata, et õigepea on täitumas ju minu 30. eluaasta, peale mida saabub kohe pojakese sünnipäeva tähistamine. See kõik tähendab ju ainult veelgi enam väljaminekuid! Tegelikult olen enda sünnipäevakulud juba suuremas osas kõik möödunud kuul ära katnud ja eks sellega mis veel ees, tuleb lihtsalt kuidagi tegeleda.
 |
| kuivainekapp on üks tõeline kullaauk! |
Nagu ma veel vähe kehvasti ennast laristamise pärast tunneks, siis õli lisab tulle ka veel see, et olen juba mitu kuud ka hoiusele raha kandmisest viilnud. Koguaeg on hirm, et millekski jääb puudu ja pole ikka mõtet sinna hoiusele praegu kannet teha. Aga teate mis *läheb ja teeb kohe ülekande ära*, mitte küll nii suure kui varasemalt, aga kuskilt tuleb ju ometi alustada! Peab ennast ikka siin avalikult liistule võtma, muidu asjad ei liigu üht- ega teistpidi.
Huhh... sain teile siin nüüd südamelt kõik ära rääkida ja võin puhtalt lehelt alustada. Ma lihtsalt taha-aa-aa-n uuesti sama tubli ja produktiivne ja entusiastlik olla kui veel mõned kuud tagasi.
Kokkuvõtvalt ütlen nüüd siis uuesti, et minul on plaanis sel kuul hoida nädalased toidukulud 50€ ümber ja minetada see tobe harjumus koguaeg toidupoes käia. Ma olen seda ju juba korra varem suutnud, seega muidugi suudan ma seda uuesti! Peaks vist mingi uue eesmärgi ka püstitama?
Ükskõik kui väga ma ka tahaks selle 3000€ juurde jääda... taob mulle kuklasse teadmine, et järgnevatel kuudel seisab meil ees ehituse lõpetamisega veel üks päris suur väljaminek, mis ilmselt sööb taaskord kõik mu säästud. Ajastus lihtsalt kohe on selline mis ei soosi...
Võtan endale eesmärgiks paremini majandada, püüda iga kuu alguses kasvõi midagigi hoiustada, hoida lisasissetulekud stabiilsena ja mitte nii palju hetkeemotsioonidele alla anda.
Tegelikult aitaks mind väga, kui jagaksite ka enda kogemust - kas aasta alguse eesmärgid on kõik plaanipäraselt läinud või olete ka kuskil komistanud? Kas eelarvetabelit veel täidate ja kas see on saanud harjumuseks? Milline väljakutse on teid kõige enam mugavustsoonist välja sikutanud?
7 kommentaari:
Mul sai suve algul vanemahüvitis läbi ning mingist säästmisest võin ainult unistada. Sissetulekuid on ka ainult lasteraha jagu ehk hea, kui söögi lauale saab. Samas see distsiplineeribki palju. Ennem ostsime igasugust tavaari kokku, nüüd ainult hädavajalik. Ehk siis hetkel on kõige suurm väljakutse majandada pere ära töötuna ja rahatuna :) Tööle ka minna ei saa, sest olen uue beebi ootel ning tervis on päris käest ära.
Mul on kogumisega sama seis. Vanemahüvitis sai aprillis läbi ning tööle ei läinud ja ei saagi minna, sest varsti juba uus beebi tulemas. Kogumispõhimõtted olen väga kindlalt endale paika pannud ning järgin neid üsna hästi. Nimelt uut kuud alustan n-ö puhtalt lehelt ehk kuu lõpus alles jäänud summa kannan kogumiskontole. Vahest olen ka mõningaid riideid vms ära müünud ning kogu tulu läheb otsejoones kogumiskontole. Aasta lõpuks oli eesmärgiks samuti näha seal 3000€, kuid noh ei olnud arvestanud uue rasedusega ja et tööle ei saa seetõttu minna. Vahepeal oli isegi pool raha koos, kuid kuna on vaja elada ka, siis on see summa mõne võrra kahanenud. Toidu pealt eriti kokku hoida ei oska, söön seda mis tahan. Aga suures osas oleme tervislikud ja tervislik toit tglt ju ei maksagi midagi. Elagu juurikad. Sel aastal lubasin, et riideid endale ei osta. No kõhu kasvades olen paar asja soetanud, õnneks eelmisest rasedusest ka mõned asjad alles. Päris mitu asja olen tasuta ka saanud, seega garderoob pole väga igavaks veel muutunud.
Praegu üritan oma olematu sissetulekuga hakkama saada ja uuel aastal, mil hakkan jälle vanemahüvitist saama, saan oma puhvrit kindlasti palju paremini kasvatama hakata.
Huhh täiega sama seis! Suvi ja kodu ja sünnipäevad ja peod ja reis on märkamatult samm-sammu haaval hoiust vähendanud ning eesmärkidest kaugemale viinud! Aga tõesti septembri kuus lootus uus! Samuti plaan hirrrrmsat moodi kulud kontrolli alla saada -sest sügis/talvisel hooajal paratamatuöt vaja hakata rahakotiraudu avama et lapsele soemaid riideid soetada.
mulle tundub, et võibolla see eesmärk 3000 euri kontol on selline abstraktne, mille mittetäitumisel ei juhtu ka nagu midagi. kõik need koduga seotud ostud, üritused jmt on niivõrd käegakatsutavamad. kui sul oleks reaalne vajadus see summa säästa (a la keskkütekatel soetada, et talv üle elada või ka vähem dramaatiline, nt puhkus palmi all), läheks see tõenäoliselt lihtsamini, sest teaksid, et vastasel juhul jääks midagi tegemata.
Kusjuures täiesti õige mõttekäik. Tunnen, et kuna mul ei ole konkreetselt võib-olla just seda summat tarvis (kuigi noh millal keegi oleks sellisest summast keeldunud eks) siis ei ole ka nii suurt motivatsiooni just seda kokku koguda. Küll aga kuna ma olen enda vastu alati ülimalt karm ja armastan distsiplineeritust siis ajab ikka ilgelt vihale, et olen nii loodriks lasknud. Aga eks see ajastus ole lihtsalt hetkel kolimisega selline... keeruline ja ilmselt mitte nii suurt säästu soosiv.
Oh, mul/meil sama mure! Me käime abikaasaga küll mõlemad tööl, s.t ei sõltu vanemahüvitistest, millel on konkreetne lõpptähtaeg, aga ikka on nii pagana raske. Eelmisel aastal kulusid kõik säästud maja sissemakseks. Selleks me oma sääste ka kogusime ja see väljaminek läks ilmselgelt asja ette. Siis kogusime uuesti - selle aasta alguses vahetas abikaasa auto välja, kuhu läksid ka pmst kõik säästud. See oli ka tegelikult mõistlik väljaminek, sest vana auto remontimisele kulus rohkem raha, kui on uue auto liisingumaksed. Ja me polegi kevadest saati tagasi reele saanud, nii jube :D Okei, me teeme ka remonti ja ostame mööblit ja ei larista arutult, vaid ostamegi neid asju, mida päriselt vaja on. Aga mind nii pagana väga häirib see, et meil ei ole seda meelerahufondi. Kogu raha lähebki kodu alla ja niiiiii palju on veel teha. Nüüd septembris otsustasime, et võtame remondiga rahulikumalt. Pigem las võtab kauem aega, aga samas saame ka kõrvale midagi pandud, et olekski see meelerahu.
Aga see 50 eurot nädalas toidule toimib hästi, teeme nädalamenüü, pühapäeviti käime poes ja kõik. Kui nädala sees saab piim vms otsa, siis selle soetame koduteele jäävast külapoest - sealt muud midagi väga osta pole, nii et ei teki ka kiusatust laristada :D
Meie käime abikaasaga juba aastaid vaid 1x nädalas poes ja teeme nädalamenüüd ja see toimib. Ilmselt on endale harjumiseks aega vaja, aga kui asi toimima saada, siis ei kujutaks enam teisiti ettegi. Lisaks rahale hoiab see ka aega ja energiat kokku. Igal pühapäeval teeme nädalamenüü külmikule ja nii mugav on õhtuti vaadata, mis teha tuleb ja asjad on juba kapis valmis.
Kui soov on soodsalt majandada, siis soovitan retseptide kogused duubeldada. Nt ahjupraadi teha korraga kohe topeltkogus. Meie söömegi siis nt 3 päeva sama toitu v sügavkülmutame osa. Toit peab ahjus ikka sama kaua olema, aga elektri ja energiasääst on juba toimunud, sest valminud on kaks rooga.
Kokku aitab hoida ka see, kui teha 5 erineva toidu asemel 3 (lihtsalt suuremad kogused), sest erinevate toitude jaoks tuleb rohkem komponente osta ning kipub ikka nii olema, et selliselt toimetades läheb arve suuremaks.
Olime ise täpselt aasta tagasi olukorras, kus vastu vaatasid (suured)võlad ja täpselt 0 säästu. Täna, 10 kuud hiljem, ei ole meil enam võlgu ja säästud on päris arvestatavad nii, et kui "elu" peaks vahele tulema, siis see nurka ei suruks. Eelarvega majandamine (igal rindel, mitte ainult toidupoes), 1x nädalas poes käimine ja kodus kokkamine viib sihile ja annab korralikult motivatsiooni edasi tegutseda. Palju jõudu!
Postita kommentaar