Kolmapäev, 26. august 2015

Suve parimad palad - Juuni osa II

Minu meelest on nii lahe kui paarisuhtes olles oled nö. suhtes veel mõne teise paariga. Ehk, et mõlemal inimesel on veel mõned südamelähedased inimesed, kes on ka omavahel lähedased. Vot kus sai siia alles kirjeldus :D Meil Nilsiga võttis sellise paari leidmine ikka omajagu aastaid aega kuna sellel paaril võttis ka teineteise leidmine omajagu aastaid aega. Ühesõnaga - Miku ja Kertu peale saame alati kindlad olla, ükskõik mis on plaan, kus on plaan, millal on plaan - ära saab see tehtud. Veidral kombel on sattunud ka nii, et mõlema paari neiude ja noormeeste vahel valitseb tõeline hingesugulus, I mean talk about a bromance...




Niisiis võtsimegi käesoleva aasta Jaanipäeva eel plaani minna esmakordselt Pühajärve Jaanitulele. Ei olnud mina varem nii uhket esinejatelisti Eestis toimuval üritusel varem näinud (Weekend Festival ei lähe arvesse :D ). Esindatud olid nii kodumaised kui ka välismaised superstaarid.
Kuna Otepää linnas elab Nilsi vanaema, oli meil ka kohe majutusemure lahendatud. Meile eraldati lausa terve korter.
Tuleb tunnistada, et poistel olid sellelaadse Jaanipäeva ürituse osas suured eelarvamused. Palju rahvast, palju alkoholi, mitme päevane pidu - jumal teab mis seal toimuma hakkab. Meie Kertuga olime lihtsalt go with the flow.
Uurisime ilmateadet juba muidugi ca. kuu aega varem kuni minekupäevani välja.  Kuu varem lubati Otepääle Jaani ajaks 27 kraadi ja südasuve...reaalsus oli aga see et iga päev oli 17 kraadi ja vihma sadas kah. Nojah...tavaline ju.
Üritus oli tegelikult väga kift ja Otepää on üldse üks mõnus kant. Igakord kui seal käime, saavad tavapärased kohad ikka läbi käidud - Sangaste ja Kääriku jms.
Üritusest veel nii palju, et vihma eest tuleb osata end kavalalt varjata. Kuna teisel õhtul sadas vihma ca. 6h järjest, veetsime pool sellest ajast vesipiibu telgis katuse all ja teise poole ajast tantsisime lounge'i katuse all. Jäime täiesti kuivaks.
Suhteliselt narr oli vaadata neid sadu plädistajaid seal läbiligunenud liivas tantsimas ja pärast siniste huultega end gaasisoojendite ees järjekorras soojendamas. Not a good idea.




Suhteliselt kohe peale Jaanipidustusi, ootas mind ees veel üks muusikaelamus. Nimelt käisin ma oma noorema õega Soomes One Directioni kontserdil. Tunnistan täiesti ausalt, et I loved it!!!
Kontserdi eellugu sai alguse sellest, et kuna mulle väga meeldib teha kingitusi ja üllatusi, organiseerisin piletid + majutuse Sokos Hotellis endale ja õele juba möödunud aasta sügisel. Piletite müük algas 1.novembri hommikul kell 10. Juhtus aga nii, et just 1 novembri hommikul viibisime ema poolse perekonnaga Tervise Paradiisi Spa's ja jagasin õega tuba. Kuna kõigil oli hommikusöögile minekuga tuli takus, pidin veidi vassima ja valetama, et saaksin jääda tuppa piletite müügi avanemist ootama, et kohe piletid hea hinnaga salaja skoorida.
Mõeldud-tehtud, õele oli Jõulukink olemas. Eriti meeldis mulle see, et kuna õde asjast tuhkagi ei teadnud, sain selle mõne kuu jooksul enne jõule kuulda korduvalt kui kade ta on enda tuttavate peale, kes antud kontserdile minna saavad. Võite ainult ette kujutada tema õnne kui jõuluõhtul enda paki seest just needsamusedki piletid leidis.
Piletid olid pakitud suuremasse karpi, mis oli täidetud igasuguse nodiga ja karbipõhjas lebas ümbrik, mille sees kiri + piletid end peitsid. Õde oli lihtsalt nii...


Woop Woop Sister of the year tiitel kotis! :D
Nüüd ei olnudki enam muud kui pool aastat oodata, laulude sõnad pähe õppida ja minekut.
27 juuni hommikul läksime laevaga Soome ja kohale jõudes lebotasime mõne tunni hotellis ja käisime niisama Helsingis ringi.
Saime küll õe sõbrannadelt ranged soovitused, et kontserdiala ette tuleb juba vähemalt 6 tundi enne ootama minna kuna rahvamass on mee-le-tu. Ootasid seal mõned true-head fännid ju juba nädal varemgi.
Ei arvanud me sest soovitusest suurt midagi ja läksime kohale kella kuueks (väravad avati kell 4, kontsert pidi algama kell 7). Hoooolyyymoly mother of God kus seal oli alles inimesi. Alloleval pildil on näha umbes pool veel ootavast massist, arvestada tuleb ka sellega, et meeletu mass oli juba ka staadionile sisse voolanud.
Kohale jõudes oli tegelikult korralik šokk, kuna tundus et oodata tuleb mitu tundi enne kui üldse Olümpiastaadioni juurde pääseme. Mina vana nihverdaja tegin aga mõned kavalad lükked ja saime staadioni ustest sisse juba 10 minutit hiljem. Jesss.



Esialgne suur õnn asendus aga umbes 3,5h ootamisega staadionil...oh boyy kui väsitav see oli. Rahvast voolas tundide jooksul sisse aina enam ja pool ooteaega istusime staadioni põrandal, et vähegi energiat kontserdiajaks säästa.


Muidugi kui saabus see õnnis hetk kui neli noort poissi lavale tormasid, no ei ole mina sellist kisakoori enne kuulnud. See oli lihtsalt hullumeelne....aga kisasin ise samamoodi :D.
Kujutage ette seda heli...ja manage silme ette just see pilt:


Üritasime end nutvate directioneride vahel pressida nii ette kui võimalik ja nägime vahepeal poisse isegi päris lähedalt. Tuleb tunnistada, et nad oskavad tõesti väga hästi laulda, show'd teha ja suhtlevad oma fännidega väga aktiivselt. Üldmulje oli väga väga hea.








Peale kontserdi lõppu voolasime koos õnnejoovastuses massiga Helsingi kesklinna tagasi, võtsime linnast süüa ja vaatasime veel paar tundi hotellis üksteise telefonist kontserdi videosid. Endalgi oli elevus nii suur et ega see uni ei olnud kerge tulema.
Järgmisel päeval tutvusime põgusalt Helsingi kaubandusega ja peale seda sõitsime laevaga Tallinnasse tagasi ja selle üritusega oligi Juunikuu põhimõtteliselt läbi, selle suuremad sündmused igatahes küll.

Tsau!


Kommentaare ei ole: