Neljapäev, 15. juuni 2017

Hormoonid võtavad üle

Millegipärast olin ma absoluutselt veendunud, et hormonaalne emotsioonide virrvarr kindlasti raseduse ajal minuni ei jõua. Ratsionaalne ja loogiline inimene nagu ma olen - kindlasti suudan ju adekvaatseks jääda! Psseeehh, arva uuesti Liisa!
Viimastel nädalatel on väike kõhuelanik kõvasti kasvu visanud ja seeläbi ka teeb kõhus sellist tsirkust, et ma isegi ei imesta kui tal sündides juba topeltsaltod selged on. Kui otsustan liigkauaks selili lamama jääda (loe: üle 10 minuti) või kui söön tibake liiga kuuma suppi, antakse sellest seestpoolt üsna elavalt märku ja mitte üldse vähe. Kui algselt sain tunda vaid togimist ja nügimist, on nüüd lisandunud ka kõhunaha all toimuv rulliv tunne, justkui lamaks kõhuli massaazitoolis.
Kuna tegevus on niivõrd aktiivne, on nüüd juba müksusid näha ka väljaspoolt. Nilsil küll veel enda kiirus- ja osavusnumbritest kasu ei ole olnud, seega on tema müksud alles tulekul.

Kogu see löögirohke kõhutegevus on aga sütitanud minus midagi üsna huvitavat. Nimelt tunnen ma nüüd ju väikse kuti olemasolu veel eriti hästi ja seetõttu on hormonaalne tase ikka üüüüsna kõrgele krutitud. Tundub, et iga emotsioon mida ma tunnen, on täiesti maksimeeritud ja tunnen kõike sajakordselt tugevamalt kui enne. Eriti põnevaks teeb asjaolu see, et maksimaalsed tundepuhangud võivad vahelduda umbes iga kümne minuti tagant.


Tihe on tunne, et miski ajab nii närvi, et pulseeriv veen mu peas tahaks juba päris oma pulsikella. Viimse piirini närvi võivad ajada paljud vahvad ja igapäevased asjad - tööpäevad, vastu ööd magamistoa seina taga huilgavad naabrid, liigsed küsimused ja minu isiklik lemmik - lõhnad. Lõhnadega on mul praegu kohe eriti paha lugu. Kui tavaliselt ajavad lõhnad rasedaid iiveldama - siis mind ajavad need lihtsalt närvi! 😁  Näiteks on Nilsil keelatud kuni raseduse lõpuni süüa sibulat ja küüslauku, sest nendest toitunud inimesel on küljes lõhn mida ma Dracula kombel endast ellu jäämiseks eemaldama pean. Tasuks vist ka mainida, et marineeritud sibul on Nilsi südamele väga lähedane seega on see tema jaoks paras ohverdus. Samuti on ta juba harjunud, et kui tööüritusel tuleb klientidega teha viisakusest mõned karastavad šnapsud, ootab teda kodus diivanil üks mõnus pesa, sest ma tunnen juba kahe kvartali kauguselt ära, et keegi on mulle alkoholi tarvitanuna lähenemas. Isegi ühest õllest tulenev lõhn on täiesti vas-tu-võe-ta-ma-tu! Õnneks on see talle okei ja ta on nõus mu hormoone kannatama ja nendega pikemalt diskussiooni ei lange 😅


Mind ajavad viimasel ajal täiesti endast välja ja nutu äärele absoluutselt tühised asjad. Esimene kannataja on muidugi jälle Nils, kes mul siin kõige lähemalt käepärast võtta on. Näiteks eile olin ma hingepõhjani solvunud, sest Nils veetis terve päeva seminaril ja õhtul hilja koju tulles ei "suvatsenud" küsida, et kuidas minu ja kõhuelanikul täna läinud on. Otsustasin teda vaikides ja sisinal ignoreerida kuni sain selle lõpuks välja pursatud ja seejärel oli tal kaks varianti - kas olla üllatunud, et inimene sellise asja peale suudab ekstreemselt solvunud olla või siis küsida kuidas meil siis läks. Ma ütlen teile kohe, et mõlemad variandid olid minu hormoonide poolt juba maha kantud! Esimene neist tundus maailma isekaim (😂 ) ja teine variant tundus nagu lohutusauhind, sest et "kui sind niikuinii päriselt ei huvita, siis ära küsi!!!"
Saate nüüd aru millest ma räägin jah 😁  Endalgi üsna humoorikas tagasi mõelda.

Ma arvan, et see kehtib pea et iga raseda kohta - kohe kindlasti ei oodata üskkõik mis seltskonnas juttu kaaluteemal, juhul kui rase seda teemat ise ei tõstata. Eriti jälestan ma sõna kosuma, mida millegipärast kõik mitte-rasedad justkui jumaldavad! Ajab ausaltöeldes õlgu võdistama...võehh. Ma ei ole küll enda meelest oluliselt "kosunud", teen tublisti kolm korda nädalas trenni ja toitun (enamvähem) korralikult, aga sellegipoolest iman ma nagu švamm endasse kõik kosumise teemal räägitu ja kommenteeritu ja koheselt eeldan, et inimestel puudub igasugune taktitunne! Näiteks just praegusest hetkest hea näide: Nils küsib messengeris "mis teed pallike". Ilmselgelt on pallikese all mõeldud mu rannapalli meenutavat kõhtu aga automaatselt olin ma valmis telefoni aknast alla viskama, sest esimene reaktsioon oli, et mismõttes ma pall olen???
Võiks ju arvata, et üsna kena Nilsist, et ta mulle koguaeg kirjutab ja helistab, kui kodust eemal viibima peab, aga ei, minu aju teeb mis tahab! 😅
Olen juba kogenud ka pisarateni endast välja minemist ja see tundub mulle endale ka totter. Ja pisarad - oi need pisarad on kerged tulema. Ilmselgelt on siinkohal taaskord tegemist ülereageerimisega aga no egas ma midagi parata saa. Tuleb lihtsalt minu ümbruses vähemalt praegu munakoortel käia!


Kogu selle paraja pudru ja kapsad keskel, on ääretult tugev ka muidugi kiindumine ja lähedustunne. Seda väljendan ma kodus nii, et teinekord ei tea kuhu ja kellele veel pugeda, et kogu see armsus minust väljuda saaks. Armastust ja emotsioone on mul jagada kahe käega ja lausa sunniviisiliselt pean seda välja näitama, ei saa üle ega ümber. Tahan muudkui poputada, kinkida ja kiita. Täiesti veidrad asjad teevad ülepeakaela õnnelikuks ja panevad (vähemalt mõneks ajaks) õndsus pilvel hõljuma. Näiteks täna suutsin ma üle nelja kuu juua taaskord ühe maru lahja cappuccino  kohvi, mille iiveldusperioodil olin juba igaveseks unustuste hõlma jätnud. Olin oma teo üle niivõrd õnnelik, et kuulutasin kõikidele kellele vähegi võimalik, et ma jõin kohvi, kas te kuulsite ikka - ma jõin kohvi!!! Sellele lahjale kohvile järgnesid totaalselt hüperaktiivsed tunnid, mil lobapidamatus ja pidev püsti-pikali hüppamise vajadus ei tahtnud mind kuidagi jätta. Aga jube maitsev oli sellegipoolest 😅
Samuti teeb mind ülevoolavalt õnnelikuks teadmine, et juba mõne päeva pärast hakkab lõpuks puhkus, millest juba viimased pool aastat unistanud olen. Lihtsalt üks mõnus suvepuhkus, mille käigus nii palju meelepärast plaanis on. Näiteks võtame Nilsiga kahekesi ette ringreisi ümber Eesti, ööbime täiesti suvalistes kohtades, kus meile vaba toa olemasolu avaneb ja naudime mõnusat sööki ja loodetavasti ka head ilma.
Vaid mõned põgusad nädalad peale kahenädalast suvepuhkust, tulen töölt kohe täitsa ära, et keskenduda väikse kuti pesa kasvatamisele (loe: kõhu 😄), natuke ka kindlasti niisama molutamisele ja kodu ettevalmistamisele.

Rasedus on üldjoontes ikka üks põnev aeg, mille käigus saad kogeda kõike seda ja enamgi veel! Haha, väike teleturu moment. Igatahes on päevad põnevad ja mitte ükski ei ole päris sama nagu eelmine. Näiteks viimasel kahel ööl olen saanud wc's käia kuus korda - ja ma saan ausalt öelda, et seda pole ma varem kogenud 😃  Igatahes tänaseks minu poolt kõik, räägime varsti jälle!





1 kommentaar:

Sandra ütles ...

Oh Sind nunnut. :)

Agaaa... kui Valgamaa kanti satute, siis võta aga ühendust ja öömaja on olemas! :D