Küll see rasedus ikka oskab üllatada

Tahan juba tükimat aega muljetada teemadel, mis mind raseduse ajal on üllatanud või millest ma mitte tuhkagi varem ei teadnud. Koguaeg lükkan seda aga teadmatus suunas edasi, sest ootan, et ehk ikka lisandub midagi põnevat veel. Hetkel on aga juba pikemat aega olnud seis üsna harmooniline ja midagi elumuutvat, peale selle, et olen lihtsalt pidevalt rase, siin protsessi käigus lisandunud ei ole 😅
Näib, et enne rasedust on üsna suurel enamusel naistest täiesti kindel arusaam, et rasedus kulgeb nö. by the books ehk oodata on kõike seda mida raseduse kohta stampteadmisteks pead - teate ju küll neid asju - ilmselt on süda paha, toorest kala süüa ei või ja kaalukasv on paratamatu. Tuleb aga tõdeda, et olukorras sees olles olen pidanud ise päris palju üllatuma, sest tihtipeale ei käi teooria ja praktika omavahel üldse käsikäes.

Aga alustame siis täitsa algusest, sest just raseduse esimestel kuudel puutusin kokku kõige enam veidrustega, mida varem ei osanud oodata. First things first - ma reaalselt ei teadnud, et rasedus kestab kümme kuud. Näiteks on minu jaoks ilmselge ja päheõpitud info, et elevandi rasedus kestab 2 aastat aga vot inimese kümme kuud oli mu jaoks tõeline avastus. Kui nüüd loogiliselt läheneda - 40 nädalat ongi ju kümme kuud - mitte üheksa nagu rasedust tavaliselt kõnetatakse. Seetõttu olen ka pidanud üsna mitmel korral huvilistele selgitama, et kui rasedus algas Jaanuaris - miks küll ometi lõppeb ta alles Oktoobris, mitte üheksa kuu pärast Septembris.

Palun ärge mind nüüd ristilöömisele viige kui tunnistan enda ülimat ignorantsust ja räägin teile, et ma ei teadnud, et beebikese eostamise peaks ajastama ovulatsiooni ajale 😄 Olin terve teadliku elu (või noh alates tiinekaeast) mõelnud, et mis imeloom see ovulatsioon küll on ja miks naised seda minutitäpsusega taga ajavad. Kuna meie beebitegu ei käinud ka nüüd päris "sups ja valmis" meetodil, pidin aga seda va ovulatsioonivärki uurima hakkama, et kummutada peast mõtted kõiksugustest vigadest ja haigustest, mida kindlasti nüüd uuringutega ravima peame hakkama, ja ennäe imet, ovulatsiooniteooria toimib! 😅 Mis ma ikka oskan öelda - blond pea on ihunuhtlus.

Vot nüüd ma ei tea kas see on kõikide rasedate puhul nii, aga hetk mil rasedustestile ilmusid üks üsna tugev ja teine pisut nõrguke triip, olin kindel, et tulemas on väike poisslaps. Kuigi eelnevalt olen alati olnud seisukohal, et meie peres "valmistatakse" vaid tüdrukuid, oli tunne poisi osas nii kindel ja õige. Iseenesest pean üsna tobedaks ennustusi stiilis: " aa sul iiveldab vä, no siis kindlalt tüdruk, sest mul poisiga ei iiveldanud" / "kuule su kõht on ju täiesti paremale poole kaldu, no see on kindlasti poiss, nad kipuvad tagumiku just sinna poole keerama". No ei ole ju loogikakübetki selles? 😃 100% loogiline on minu jaoks aga see, et iga inimese organism on erinev ja reageerib hormoonidele ja üleüldiselt rasedusele erinevalt. Samuti ei taha ma praegu uskuda, et järeltuleva põlve sünnitus kulgeb raskelt juhul, kui see oli seda ka eelneval põlvel. Võibolla ma muidugi eiran seda mõtet ka sellepärast, et minu emal on kolm päris hirmuäratavat sünnikogemust olnud. Ise lähen aga hetkel sünnitusele vastu mõttega, et kõik läheb hästi. Just mõni hetk tagasi lugesin ühest suuremast Facebooki beebigrupist täiesti imelist (loe: lühikest) sünnilugu: kell 12 öösel hakkasid valud, 10 minutit enne ühte oldi haiglas ja beebi sündis 01.13. Lihtsalt vau! Sellist sünnilugu tahaks teile siia kunagi isegi kirja panna 😋 Reaalsustaju mu kuklasagaras aga otseloomulikult teab, et selline sünnilugu on ilmselt võimalik vaid üks sajast - aga noh, lootus on ju lolli lohutus.

Samuti mäletan raseduse eelsest ajast nii mõndagi asja, mis olid need nö. põhihirmutajad rasedaks jäämisel - ikka see kaal kurivaim. Olin täiesti veendunud, et kaalutõus ja kõhukasv raseduse ajal käivad nii, et iga nädal alates täitsa algusest hakkab ladestuma kilosid, teed sa trenni ja jälgid toitumist või mitte. Suur oli minu üllatus, kui esimesed kilod ja pisutki väljapoole ulatuv kõht hakkasid end ilmutama alles kuskil 17-18 nädala paiku. Selleks ajaks olin juba jõudnud piisavalt kaua rase olla ja kaalutõusu ja punnkõhu mõttega harjuda ja juba täitsa huviga ootasin mõlemat. Ilmselt mängis siin oma rolli muidugi ka mu 13 nädalane iiveldusretk, mis ei lasknud ei istuda ega astuda, söömisest rääkimata. Oma vahvast iiveldusest olen teile siin aga juba nii mitu korda rääkinud, et seda teemat enam rohkem üles ei too ja hetkel loodan vaid, et raseduse lõpuni jäänud ajas väike kutt seda "õnnistust" mu poole rohkem ei saada.
Küll aga olin 100% valmis, et rasedaks jäädes tabab mind mingi pidev imelike isude laviin stiilis heeringas vahukoorega või hapukurk jäätisega. Olen päris paljudelt muidugi kuulnud, et neid väisas terve raseduse aja üks kindel isu, mida siis 40 nädalat järjest manustada sai. Minul selline asi aga puudub. Olid küll ühepäevased isud stiilis juusturulli nätske sisu ja viineripirukas jääkülma tomatimahlaga aga üldiselt olen igasugusest isutamisest pääsenud. See tähendab aga minu õnnistuseks seda, et saan teha teadlikuid toiduvalikuid, mis peale organismi viimse tilgani kurnavat iiveldusperioodi on oi-kui-oluline. Kasvõi juba sellepärast, et mul vähemalt raseduse lõpuni juuksed peas püsiks, mis vahepeal võtsid enda eesmärgiks minu juurest igaveseks lahkuda. Jumal tänatud see olukord on nüüd juba päris normis.

Raseduse algstaadiumis oli mul ka arusaam, et kuna mina - rase - olen nüüd ju A&O ja kõik maailma arstid jooksevad tormi, et minu ja beebi tervist pidevalt kontrollida. Reaalsust oli tegelikult päris raske aktsepteerida, sest esiteks pidin ootama mitu nädalat, et üldse rasedust tuvastama minna ja kui see kiirkorras tehtud sai, oli järgmine arstiaeg alles ca. pooleteise kuu pärast. Mismõttes nagu? Ma eeldasin, et iga nädal hakkan käima ultrahelis ja kuulama kuidas arst beebi kasvu ja siplemist kiidab 😅 Seega esimeste kuude niigi raskele füüsilisele olekule andis oma põntsu veel emotsionaalne pool, õigemini teadmatus. Kõhtu ju ei ole, ainuke asi mis on - on iiveldus.
Mingi hetk hakkas mälu minuga absurdseid trikke tegema ja tuleb tunnistada, et ega ma ka praegu juba tükk aega täie mõistuse juures ole. Aju jäi vist "täitsa rasedaks" juba ammu enne seda kui keha järgi jõudis ja hakkas omapoolseid ettekirjutusi tegema täie rauaga. Mingi hetk kartsin isegi seda, et Nilsi vastu tekib vastumeelsus, sest ka see pidi raseduse ajal täiesti normaalne olema. Õnneks piirdus see vaid mõndade toiduainete keeluga ja saime rahus edasi elada. Vähemalt kuni praeguseni oleme saanud 😀 Ausaltlöeldes ootasin päris pingsalt ka seda aega, et Nilsil raseduse olemusest parem arusaam tekiks ja juba pisut rohkem mõngliga suhelda tahaks. Ei kujutagi ette ise rasedust kõhuväliselt ju nii lähedalt kogeda. Nüüd on see aeg aga igatahes käes ja kui kutt endast korralike löökidega märku otsustab anda, siis paps on kohe kohal, et läbi kõhu rahulikult teada anda, et veel ei ole vaja tulema hakata, küpse veel mõnusalt oma õndsas soojas pesas. See on jubeeee nunnu ja rasedahormoonid suruvad selle peale igakord paar õnnepisarat kurgust alla.

Viimase aja huvitava ilmutusena olen aru saanud, et kuigi praegu kõht pidevalt paisub ja ühes temaga ka mu põsed ja kintsud 😱 - ei jää see alatiseks nii. Absoluutselt kummaline on mõelda, et kui sünnitad, siis sa ei ole enam rase 😅 Ai kui veidralt see kõlab aga just nii ma tunnen. Kui elad kümme kuud sajaprotsendiliselt raseduse mullis ja valmistud eesseisvaks imetamisperioodiks, tundub täiesti võimatuna näiv fakt, et kunagi - kauges tulevikus - on ka minul võimalik osta riideid nii, et ma ei pea kõigepealt vaatama kas kõht ära mahub ja ohsamumeie saan ma ehk järgmisel suvelgi sooja ilma korral pokaalikese valget veini nina ette tõsta. Tundub ulme. 

Niisiis, tundub, et sain oma kummastuse nüüd teile ära rääkida ja otseloomulikult tahaksin teada ka teie kogemustest. Kas rasedus kulges täpselt nii nagu olid arvanud või tuli ette midagi ootamatut? Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!