Raseduspohmell ja dekreedi algus!

Oh sa püha jeesus ma isegi ei tea kuidas see aeg küll ometi kätte jõudis aga mul hakkas dekreet!!! Või noh, tegelikult olen hetkel kaks nädalat puhkusel ja peale seda hakkab dekreet aga ikkagi - kontorisse ma oma kabujalakesi enam suunama ei pea. Kui nüüd aus olla siis minusugusel üüberaktiivsel inimesel on päris raske lahti mõtestada järgmist olukorda - esmaspäev, kell on 12, istun kodus diivanil ja söön arbuusi - mismõttes?!?!

Tegelikult on seda dekreeti ikka parajalt juba oodatud ja selle nimel ka pingutatud, seega hea ongi, et ta lõpuks kätte jõudis. Terve juulikuu oli nagu üks paras hullumaja puhvet, alustades sellest, et tööl oli vaja kõik mustmiljon otsa kokku tõmmata ja projektid üle anda ja lõpetades sellega, et iga nädalalõpp kulmineerus mitme üritusega - juubelid, sünnipäevad, pulmad.
Olen küll ürituste osas alati positiivselt meelestatud ja valmis igale poole minema aga ma ei teadnud, et ka rasedatel eksisteerib selline nähtus nagu pohmell - jah, jah loomulikult ei tulene see alkoholist - vaid hoopis organismi kurnatusest!
Puutusin sellega esimest korda kokku mõned nädalad tagasi kui korraldasime (nüüdseks juba abiellunud) armsale sõbrannale ühe sigavinge tüdrukuteõhtupäeva ja selle nimel ca. 15h aktiivselt lõbustusi organiseerisime. Pühapäeva hommikul peale õndsalt pikka und ärgates ja justkui pohmellihaldjat puuga pähe saanuna pidin imestusest pikali kukkuma. Milline ebaõiglus! Ma isegi ei ole alkoholi joonud aga pohmellinähtudega võitlen sellegipoolest. Ei jäänudki muud üle kui kähku turule sõita, mokaotsast kobisedes endale kotitäis herneid ja maasikaid paluda ja ruttu horisontaalasendis päevitada, raamatut lugeda ja vitamiine sisse ahmida, et olukorda veidigi paremuse poole suunata.

Tüdrukuteõhtul osalemine ja selle korraldamine oli minu jaoks tegelikult esmakordne kogemus ja tuleb tunnistada, et kukkus välja superlahedalt. Kõige olulisem on muidugi asjaolu, et tulevasele pruudile oli see päev eriti meeldejääv ja üllatusi täis. Teemaks oli meil pin-up ja seltskond oli igati kirev ja hakkamist täis.

Hanna Veermäe Photography

Peale seda, ootas ees nädalavahetus ühe juubeli ja ühe sünnipäevapeoga. Kõige suurem küsimärk kogu juulikuu ürituste osas on minu - raseda - jaoks olnud muidugi järgmine: mida ma selga panen???? Juulikuu alguses tegin ühe korraliku tuuri kogu Tallinna kaubanduses ja proovisin kümneid kleite aga ühelegi jäägitult pühenduda ei saanud, sest suuremad üritused leidsid aset alles Juuli lõpus ja jumal teab mis kuju mu kõht selleks hetkeks võtta on otsustanud. Seega olingi pea, et mitu nädalat üsna suures kimbatuses, sest tahaks ju hea välja näha ikka! Lihtsad lahendused ja lendlevad kleidid ei ole lihtsalt minu teema ja eks teinekord sean end seetõttu ka lihtsalt hästi keerulisse olukorda. Õnneks võttis minuga täpselt õigel ajal ühendust tore veebipood nimega Vestido, kes pakkus lahkelt abikätt minu riietamisel ja no mis saaks ühel naisel küll selle vastu olla! Ega ma sealt muidugi endale suure kõhuga väga suurt variatsiooni ei leidnud aga kleidid, mis nad mulle lahkelt kinkisid - istuvad loodetavasti eriti muhedalt selga juba järgmisel suvel. Ühe kleidiga siiski juubelit külastada sain ja tuleb tunnistada, et tundsin end ikka jube hästi 😊

Kerides veel ühe nädala võrra edasi möödunud nädalavahetusse, oli see kindlasti üks suve oodatumaid. Nimelt juhtus selline kentsakas lugu, et kevadel potsatas meie postkasti kaks pulmakutset - mõlemad samal nädalavahetusel ja Saku Mõisas - uskumatu! Õnneks olid need sätitud niivõrd hästi, et üks leidis aset reedel ja teine pühapäeval, seega saime rahulikult laupäeval puhata, ilusat ilma nautides rannas sulistada ja turult taaskord enesetunde leevendamiseks vitamiine skoorida.

Kui aga jutt läks juba kleitide peale - oi kus ma nägin pulma outfiti välja nuputamisega vaeva. Ei olnud ma päris kindel, mis on rasedale sobilik ja mis on üldse pulma sobilik - pole ju iidamast aadamast pulmas käinud. Õnnelike juhuste kokkulangemisel sain lõpuks täiesti imeilusa laenukleidi sõbranna sõbranna käest ja ema-emake laenas õlgadele viskamiseks veel imetabast nagurusikassilmaauku sobivat suvemantlit. Tuleb tunnistada, et eilne - pühapäevane - pulm oli kindlasti üks kiftimaid kus ma käinud olen ja igal võimalikul juhul tahaks, et enda pulm ka kunagi nii hästi välja kukuks. Terve nädalavahetus täis armastust suunab muidugi mõtted sellele, et t-a-h-a-k-s juba ise ka pulma korraldada aga vot ei ole veel seda pealehakkamist.

Kuna mõlemad pulmad toimusid täpipealt samas kohas ja nii väikese vahega, mõtlesime Nilsiga mitu päeva järjest samu kelnereid nähes, et huvitav kas jätame natuke wedding crasherite mulje - imbume siin iga päev pulma ja veel samades riietes ka 😂  Täna aga nagu arvata oligi, olen peale pikka pidu rammestusest keel vestil ja lihtsalt lamasklen. Kutt mürgeldab kõhus nii mis hull ja annab muidugi märku, et võiks natuke end liigutada.
Ega midagi imestada ei ole, et väike kutt selline rahmeldis on. Tulevane emagi on endale (vähemalt dekreedi alguseks) planeerinud igavese posu tegevusi, alustades arvukatest perekooli loengutest, kõikide beebiasjade shoppamisest ja lõpetades köögiremondiga. Ei hoia mind ikka ükski vägi paigal. Olen juba vähemalt kümnelt inimeselt saanud suuri silmi kui küsimuse peale "mis beebiasjad teil veel puudu on" olen vastanud "ma ei ole isegi ühtegi body veel ostnud, rääkimata suurematest asjadest", seega tuleb vist nüüd rohkem beebishopingule keskenduda.

Pesapunumise faas on mul juba muidugi ammuilma kätte jõudnud, selle esimesed märgid ilmnevad pidevas koristamises, akende pesemises ja kodu ümbertõstmisest unistades. Just sellepärast ongi järgmisena plaanis nobedate näppude voorus väike köögituuning ja kindlasti tahan proovida nii tekstiilipesurit kui ka aurutit, mis pidavat diivani ja vuugivahedega imesid tegema. Vot sellised asjad ajavad mind elevile 😅

Aga hetkel jätan siinkohal jutuvada pooleli ja vaatan, mis siin poolrammestuses ära teha kannatab. Teile aga mõnusat nädala algust ja räägime varsti jälle!