neljapäev, 31. august 2017

Kirjad karupojale

Tead, mulle tundus paslik järgnev postitus just otse sinule kirjutada, sest kõik mis ma tunnen, et tahaks öelda, on niikuinii otseselt sinu, väiksekesega, seotud.
Oled meie pesakonda alles esimene pisike liituja ja seega ei ole ma siiani, 34. nädalaks veel päris täpselt aru saanud, et kes sealt siis ikka juba õige pea tulemas on. Tean, et tuled Sina, ilmselgelt kõige armsam pisike kutt, keda eales näinud olen aga kuni sa veel meie käte vahel ei siputa, pean tunnistama, et päris täit selgust mul silme ees ei ole. Nii minu, sinu kui ka papsi jaoks ju täitsa esmakordne kogemus.

Sellest annad sa aga juba õige mitu nädalat mulle hoogsalt märku, et ruumi kipub väheks jääma. Ei tea kas oled lihtsalt oma papsi kombel kiirelt pikkust visanud või olen sulle lihtsalt ruumi tsipa väheks jätnud. Enda meelest ma küll muudkui muutun ruumikamaks, sest kilosid aitad sa mul koguda üsna edukalt. Oled mul hormoonid nii möllama ajanud, et täna õhtul saatsin su papsi näiteks poodi sepiku järele, sest moosisaia isu oli no niivõrd suur. Samas ega see kui empsil on moosisaia isu ja põsed juba pontsikud nagu oraval, kes talveks varusid plaanib koguda, pole ju ometi sinu süü. Eks need on ikka minu enda valikud ja ilmselgelt ka pisut sinu ootuse taha peitumine ja olukorra pisukene ära kasutamine 😏  Sellegipoolest ootan juba väga, et kogu tähelepanu oleks suunatud sellele kui nunnu sa oled ja mitte enam nii väga empsi kõhule ja rasedusaegsele väljanägemisele 😁

Olgugi, et ma pole sind juba alates 20. nädalast kordagi pildi pealt näinud, annad sa enda kohalolust minu südame all ikka kohe väga kõvasti märku. Tark arst teadis juba umbes kuu tagasi öelda, et oled sisse võtnud täpselt õige asendi, ehk siis oma pea suunanud alla ja pepu ribide alla püsti ajanud. Ja oi kuidas sulle see asend meeldib. Eriti annad mõnulemisest jalgade ja kätega siputades märku õhtuti, kui end mugavalt voodisse olen sättinud. Tundub, et just sel hetkel saabub sul teadmine, et nüüd on ju paps ka siin ja võiks pisut näidata kui vinge aktivist meile saabumas on. Jalakestega ribide vahel tramburaitamine ja käpakestega empsi kõhuga mängimine on kohe kindlasti hetkel sinu lemmiktegevus. Peaksid vaid oma papsi nägu nägema kui ta mõned tugevamad löögid sinult kätte saab. Tema näoilmest võib korraga välja lugeda nii maailma suurimat imestust kui ka tõelist isakaru uhkust, et just tema väike rüblik ennast juba nii kõvasti siputab. Samas oled aga juba tubli ja sõnakuulelik kui isakaru sulle empsile haiget tegemise osas vastu kõhtu sõnad peale loeb. Tubli poiss, pole midagi öelda.

Paps on sul tegelikult üks paras naljanina ja ei saa vist ka teinekord veel olukorra reaalsusest nii hästi aru, noh nagu ma isegi. Elame ju juba viimased üheksa kuud kõhuelu ja teame, et sa oled siin, aga päriselt sind ju veel siin siiski ei ole. Käime küll temaga koos igasugustes põnevates perekooli loengutes, et sinu saabumine meile reaalsemaks ja loogilisemaks muutuks. Tuleb tunnistada, et õpime igakord mõlemad loengutest nii palju põnevat ja vähemalt hetkel tundub, et paps proovib mind igal võimalikul viisil sinu ilmaletulekuga aidata. Igatahes, üks päev käisime su papsiga poodides, et täiendada varusid, millega sinu saabumiseks valmistume. Käsil oli missioon: leida üks cool talvemüts. Loomulikult sa ju juba tead, et oled kõige stiilsem väike kutt üldse, sest paps on sul ju igati vinge ja kõik sulle soetatud esemed peavad läbima tema stiilikomisjoni. Leidsimegi üheskoos kõige lahedama villase suure tutiga mütsi, milles sind juba vaimusilmas vankris magusat und magamas nägime. Ainuke pisike asi oli mütsiga see, et suuruse poolest oli ta sobilik alates paarikuusele beebile ja paps sul siis selle peale teatas, et "loodame siis ühte suure peaga poissi, et saaks juba kohe kanda". Ilmselgelt soovin mina, et su peake oleks meile saabudes aga pisike...või noh...normaalmõõdus, sest kõigepealt pead sa ju meie juurde üldse saama...ja suur pea ei tundunud mulle eriti hea variant 😀  Ausaltöeldes tuleb teinekord selle reality checki käigus ikka pähe mõtteid, et issand kohe üldse ei kujuta ette milline meil see elukorraldus juba õigepea välja hakkab nägema. Seejärel saan aga alati üsna kiirelt aru, et tegelikult ei ole muretsemiseks suurt põhjust, sest kindlasti saame hakkama. Sina, mina ja paps.

Kuigi sinu tulekuni on veel aega umbes poolteist kuud, oleme kenasti juba paljud asjad sulle hankinud. Sind ootab ülimõnna rallivanker ja saan hetkel lubada, et ka turvaliselt koju saad sa haiglast turvahällis ja ühes hirmus armsas komplektis toodud. Emps tegi sinu asjade jaoks ühe ilusa kummuti ja koju oleks veel vaja tuua voodi, vann ja mõned veel nipet-näpet mugavusesemed.



Üsna hea meelega teatan ka sulle, et sind on ootamas kaks väga lahedat nimevarianti. Just sellist mis sulle, meie karupojale, ideaalselt sobima peaks. Loodan sinu abile vaid nii palju, et annad meile oma näokese ja olekuga aimu, et kumma me neist nimest küll valima peaks. Ega ma väga palju sellepärast tegelikult muretse, sest olen kindel, et ükskõik kumma nime me sulle ka valiks, oleksid nende mõlemaga tulevikus õnnelik.

Olgugi, et emps on siin sind küpsetades olnud tõeline aktiivsuse etalon, pean ma nüüd saladuskatte all tunnistama, et hakkan pisut väsima. Ilmselt oled sina juba kõhus nii palju suurust visanud, et nüüd juba tegutsen tõesti koguaeg kahe inimese eest, pisut aeglustatult ja ettevaatlikult. Eks sa oskad mulle ka korralikult togides ja siit-sealt pitsitades märku anda kui ma kipun liiale minema. Õnneks veedame hetkel veel ööd mõnusalt uinudes ja pikalt magades. Mõned korrad öö jooksul ajad sa mind küll üles, ilmselt ise itsitades, et mind mõne kuu pärast saabuvaks ette valmistada ja eks ma ärkamistesse siis niiviisi püüangi suhtuda...sinu poolsed ettevalmistused minule😊   Loodan, et lased siin empsil veel mõnel tulevasel üritusel kenasti ära käia, oma nädala pärast saabuva 28. eluaasta rahulikult vastu võtta ja siis jõuad ehk veel mõned head nädalad ikka kõhus ka veel küpseda. Igatahes, et sa teaks... oleme sind nüüd juba tundub, et justkui väga pikalt oodanud ja ootusärevus kasvab koguaeg suuremaks, ühes sinuga minu kõhus 😋 

Kohtume juba varsti, väike karupoeg!



4 kommentaari:

janely ütles ...

Nii armas lugeda neid ootusaja emotsioone. Endal nüüd juba kohe-kohe 4-kuune poisiklutt :) Aga tahtsin lihtsalt tähelepanu juhtida pruunile kombele mis pildil, Ostsime samasuguse ja kodus alles avastasime, et kapuutsi pealt õmblus täiesti lahti kõik, õnneks tsekk alles ja peame poodi tagasi minema. Alguses ei jäänud silma, aga kui beebi teil kohal, siis jama kui peaks midagi nihu olema. Jõudu, jaksu ja mõnusat ootusaega :)

Liisa Pärnpuu ütles ...

See pruun karukombe on vàga popp toode jah, meie oma ônneks terve :p aitäh heade soovide eest!

Anonüümne ütles ...

Millised nimed on valikul?

Liisa Pärnpuu ütles ...

Jätan nimevariandid vaid meie teada :)