Kolm kuud karupojakesega

Et meie karupojake järgmisel nädalal juba kolme kuuseks saab, on paslik teha üks korralikum vahekokkuvõte meie tegemistest-toimetustest. Arengut on toimunud korralikult ja päevad muutuvad aina põnevamaks.

Ei hakka üldse salgama, et mõned head nädalad olin nii ahastuses, et ei teadnud kas sukelduda alla elutoaaknast või köögiaknast. Olin juba mõnusalt mugavustsooni langenud ja harjunud, et meie poisi näol on tegemist ühe igavesti rahuliku ja vaikse beebikesega, kes mõnikord poetab suunurgast naeratuse ja uinub iseseisvalt kohe kui uni kipub silma tulema. Poissi pikalt kimbutanud gaasimure hakkas ka tasapisi lahenema ja päevad olid üsna rahulikud ja päikselised.

Järsku toimus aga selline juhuste kokkulagevus, et kogu meie igapäevaelu pöörati totaalselt pea peale. Peale teise elukuu Rotaviiruse vaktsiini muutus meie väikese poisi niigi õrn seedesüsteem täiesti katastroofiliseks ja viis meid ühel laupäevahommikul lausa emosse. Võin julgelt öelda, et ka sünnitama minnes ei olnud ma nii hirmul kui nüüd, poisiga arstile sõites.
Lisaks vaktsiini tagasilöökidele toimus tema arengus järsku suur hüpe, mis kujutas endast seda, et Nikolas tarbis nüüd informatsiooni enda ümber uuel moel, imas selle kõik sisse ja väsis väga kiirelt ära.
Sellest arusaamine võttis mul ikka oma aja ja kohe üldse ei saanud pihta, et miks mu beebi järsku nii lohutamatult nutma on hakanud ja harjumuskohaselt elutoas enam absoluutselt süüa ei suuda. Mõned nädalad erinevate lahenduste proovimist ja oli selge, et söömised peavad toimuma edaspidi vähe rahulikumas keskkonnas, et uudishimulik karupoeg saaks keskenduda vaid söömisele ja ka uinumisele tuleb lapsevanematel nüüdsest korralikult kaasa aidata.
Olingi ausaltöeldes hämmeldunud, et wow kuidas küll meil on nii vedanud, et pojake ise muudkui uinuda suudab ja seda aega ja kohta valimata teeb. Psseehh...
Tänaseks päevaks olen õnneks tema rutiini üsna kenasti käppa saanud ja on selge, et peale hommikust ärkamist hakkame vaikselt valmistuma juba järgmiseks uneks. Kokku on meil neid unepojukesi päevas neli ja kui emps peaks uimerdama ja mõne uneaja maha magama, annab pojake sellest üsna valjuhäälse rahulolematusega märku. Seep' see siis oligi - nutuhood tulenesid üleväsimusest.
Minu jaoks oli näiteks täiesti uus info, et pisemana suudavad beebid üleval olla nii kaua kui süda lustib aga mida aeg edasi - üle pooleteist tunni mingi valemiga välja ei venita ja uneaja ära tabamine on ülimalt oluline.

Kui olime Nilsiga lõpuks pojakese graafikust sotti saanud, hakkasid ka päevad tasahilju mõnusamaks muutuma. Karupoja tuju on ärkvel olles valdavalt hea ja kuuldavale lastakse pikki lalinaid ja südantsoojendavaid naeratusi. No ei ole minu silm enne midagi nunnumat näinud.

Karupojake on nüüd juba nii suur poiss, et käime temaga nii massaazis kui ka ujumas. Ujumistund on kohe kindlasti tema lemmik, sest kellele siis ei meeldiks lausa pool tundi mõnusalt soojas vannis hülgepojakest mängida. Eriti mõnus on peale sulistamist kõht korralikult täis süüa ja silm mitmeks-mitmeks tunniks vankris looja lasta. 

Võin ausalt öelda, et pojakese rõdu-uned on minu päevad totaalselt ümber pööranud. Unekest jagub värskes õhus nii mitmes tunniks, et saan absoluutselt kõik vajaliku selle ajaga ära teha. Väga vajalik emme oma aeg - nii mõnus! 

Et pojakesel on hetkel päevas lausa neli und, on õhtune ööune graafik veel pisut segane ja algusaeg varieerub kuskil üheksa ja üheteist vahel. Viimased paar ööd on karuke pea terve öö enda voodis veetnud (sekka siis loomulikult iga kahe tunni tagant toitmised), mis on minu haigele seljale tõeline õnnistus. Tubli poiss, pole midagi öelda. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolme kuuse Nikolase lemmiktegevuseks on kuusepuul helkivate tulukeste jälgimine (peale jõulukuud peame kindlasti tulukesed kuskile üles sättima, et nendest ikka lusti pikemaks jaguks), emme süles ringi uudistamine, ujumistunnis hülgepoja kombel sulistamine ja hommikuti issiga köögis chillimine. 

Siinkohal tuleb kiidusõnad kindlasti teele panna ka papa Nilsi suunas, kes nii agaralt mõnikord hullumise äärel empsi kodust välja utsitab. Annab mulle pidevalt märku, et lasku ma vaid pumbal teha oma tööd, ladustagu ma aga piima külmikusse ja jätku ma teda pojakesega kahekesi, et saaksin endki pisut tuulutada. Hetkel olen neid omapäi jätnud veel vaid kahel korral aga igatahes on hea tõdeda, et papsi poolt on olemas igasugune valmidus kui peaksingi kuskile end minekule sättima. 

Foto: Getter Kuusmaa/Studio GET

Enda seisukohast saan nüüdseks üsna kindlalt öelda, et karupojakesele meeldib öösiti läbi viia sotsiaalset eksperimenti teemal: kui vähe und tegelikult empsil elus püsimiseks vaja võiks olla. Olen seetõttu pidevalt parajas unemullis, sest eks vähese ööunega harjumine võtab ikka omajagu aega aga nagu teada on, inimene harjub lõpuks kõigega. Eks ma siis jään põnevusega ootama. Ega ma seda ju ometi pojakesele pahaks panna saa, kui mulisev kõht teda mõnikord öösiti ülesse kipub ajama. Jumalaletänu, et see kõhuke ka tasapisi paremuse poole liikuma on hakanud.

Õnneks toob pojake igasse päeva nii palju rõõmu, et neil hetkeil väsimus ununeb sootuks. Lihtsalt imetabane on ühe väikese inimese arenemist ja edusamme päev-päevalt jälgida ja neile kaasa aidata. Maailma suurim õnn on tõdeda, et oled kellegi jaoks kõige tähtsam ja vajalikum. Õnn, millesarnast enne kogenud tõepoolest ei ole.

Foto: Getter Kuusmaa/Studio GET