Kolmapäev, 7. veebruar 2018

Nii lihtne on sind armastada...

Hetk õhtuhämarast magamistoast.

Sumeda soolalambi valgusvihus klõpsan aktiivsuskella ainukest nuppu ja tõden, et nüüdseks olen pojakest järjepidevalt külili keeranud ja samaaegselt lutti suhu tagasi asetades “shhhh” lausunud juba umbes kakskümmend viis minutit... see teeb tegevusjada korduseks ilmselt keskeltläbi 75 korda.

Sina aga muudkui siputad ja selle asemel, et mõnusalt sumedas toas silmakesed looja lasta, kostub sinu hällist aga aina kõvemaid hääli ja miski ei viita peatselt saabuvale ööunele.
Muutun kärsituks ja kannatus hakkab katkema. Seljavalu ülaseljas on muutumas intensiivseks nagu ta seda igal õhtul nii kenasti nagu kellavärk teeb. Kummardan aga taaskord pojakese voodi kõrvale tagasi ja püüan ajusopis sobrades välja mõelda, mida ma veel saaks tema uinumise kergemaks muutmiseks teha.

Olgugi, et õhtune tissitamine sai ju juba tehtud, mõtlen, et ehk proovime siis korra veel. Äkki jäigi sul kõht pisut tühjaks või ehk sootuks lähedusest puudu... Tõstan oma kuus ja pool kilo silmad-pärani-avatud-karupojakese seljavalu trotsides ja pulseerivat närvi allasurudes taas enda juurde suurde voodisse ja alustame uue tissiringiga...

Pojake einestab pikalt, pikemalt veel kui pool tundi tagasi. Maiustab nii mõnusalt ja nohisedes kuni lõpuks, ta uinub. Võtan hetke ja imetlen oma päevasest trallist väsinud inglit. Vaatan mõtlikult kõige ilusamat ja paremat inimhinge, keda eales kohanud olen. Kõik möödunud päeva jooksul kogetud emotsioonid on nüüd end kokku kogunud üheks magusaks ööuneks.

Ja siis ta ehmatab ning avab oma imeilusad suured silmad.
Üritades läbi hämara valguse leida minu pilku, sahmib ta mõned korrad peaga ühele ja teisele küljele, kuni lõpuks meie pilgud kohtuvad. Pojake jälgib mind hetkeks kohkunud pilgul, kuni lausun talle: "Kõik on hästi, emme on siin". Paitan õrnalt tema udusulgede sarnaste juustega kaetud peakest, ta näole ilmub rahulolev naeratus ja kostub helgel häälel "guuu". Õnnetunne on see.

Paitan veel mõne hetke pojakese pead ja võtan ta õrnalt sülle ning asetan voodisse. Ta siputab pisut ja vajab abi lutiga. Hoian õrnalt lutti ja pojake hoiab minu käest. Ta uinub nii rahulikult ja tunnen, et ka minu kärsitus on justkui peoga pühitud. Veedan magamistoas veel mõned minutid, et olla tema jaoks olemas, juhuks kui ta ärkab. Voodist kostub aga aina sügavamat nohisemist, vabastan oma käe õrnalt pisikesest soojast pihust ja sean end hiirvaikselt magamistoast lahkuma.

Korjan näpuvahele voodi eest veel sussid, et võimalikult vähe sinu õrna ööund segada. Peatun veel uksel viivuks ja vaatan tagasi. Mõtlen endamisi, et juba varsti näen sind õnneks taas. Vaid pelgalt kahe tunni pärast annad sa mulle märku, et vajad mind. Olgugi, et sagedased öised ärkamised on emme jaoks keerulised, ei ole olemas midagi paremat tundest, et saan olla sinu jaoks olemas kui mind vajad.
Minu väike pojake, minu maailm.

Ema süda. Nii armastust täis.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aitäh sulle! Mul on selja taga üsna raske nädal - kõigepealt jäi UUESTI nohusse vanem laps ning paar päeva hiljem ka pisem (sündinud sinu pojast nädal varem). Kaks ööd on lisaks 1-2 tunni järel toimuvatele söötmistele möödunud ka auru tehes ja tatti pühkides.
Aga nüüd seda lugedes tundsin, kuidas nagu soe ja lõõgastav laine käis minust üle, ja korraga oli väga hea ja kerge olla. Nii ongi - "guuu" ja natuke hiljem "Emme, sa oled niiiii kallis" on seda väärt :)

Liisa Pärnpuu ütles ...

Nii tore! Tihti ongi raske, aga õnneks raskused ununevad ja head hetked on need mis tegelikult sinuga jäävad :)

Anonüümne ütles ...

Niii nii ilus postitus! ❤

Anonüümne ütles ...

Oh, pisaratekiskuja ❤ meeletult armas postitus!