teisipäev, 26. märts 2019

Kuidas see rahanatuke nüüd siis kasvama panna? #kogumispäevik

Ma olen alati hullult imetlenud inimesi, kes julgevad proovida pidevalt midagi uut. Teha tihti ja järjekindlalt midagi esimest korda, täielikult enda mugavustsoonist välja astuda ja riski võtta. Mina ei ole see inimene. Pole kunagi olnud ja veel mõned kuud tagasi, ei näinud endas ka potentsiaali muutumaks. Mulle meeldib minu turvaline kookon ja kindlad valikud. Mida vähem riski - seda väiksem võimalus jääda kaotajaks. Ühe enam on aga hakkanud mulle tunduma, et see on ju tegelikult üsna jabur. Mis elu see nõnda ka on?

Praegu tabasin enda aga mõttelt, et ma olen ju enda mugavustsoonist tegelikult täiega välja astunud ja seda juba üsna mitu head kuud. Kogumispäeviku igakuised väljakutsed ei ole kohe kindlasti midagi sellist, mida varasemalt enda silmis väheriskantseks ja turvaliseks oleksin pidanud. Vajavad need ikka omajagu enese distsiplineerimist, pidevalt uue ja õnneks ka huvitava olukorraga kohanemist. Olen mõne kuu jooksul lugematul arvul kordi pea ees tundmatusse hüpanud ja kuidagi ikkagi hulpima jäänud, sealjuures ise veel sooritusega ka üsna rahul olles. Olgu selleks siis esmakordselt pere eelarve tabeli manageerimine või televisioonis sõna võtmine - kui antakse siis tuleb võtta ja kõhklemisele siinkohal ruumi ei jagu. Ma olen täiesti veendunud, et kui oleksin neist kogemustest loobunud, kahetseksin tulevikus koledasti ja kibedalt.

Kui veebruarikuust sai märts, terendas Kogumispäevikus silme ees Rahatarkuse teemakuu. Kusjuures mitte ainult Kogumispäevikus, vaid lausa ülemaailmses mastaabis. Selline finantstarkuse hõnguline teema, mida pelgasin ausaltöeldes vast, et kõikidest teemakuudest kõige enam. Tundub teine kuidagi nii kuiv ja kauge. Väljendid nagu aktsia, börs, ühisrahastus, investeerimine, dividend, kõlasid mu jaoks keerulisemalt kui ka kõige algelisem hiina keel. Kui keegi hakkas seltskonnas kõnelema investeerimisest, olin mina alati esimene kes selg ees vaikselt uksest välja imbus.
Teadsin sellest maailmast vaid seda, et minul sinna asja pole ja las meie peres jääda see valdkond Nilsile. Talle see nii hirmsasti ju huvi pakub ja lausa justkui hobikorras tegeleda meeldib.
Kas ma peaksin sellepärast tundma piinlikkust? Jumala eest, kohe kindlasti mitte! Inimesed on erinevate huvidega ja minul jagub neid ikka hulgim, lihtsalt investeermismaailm ei olnud üks nendest. Aga mulle on alati meeldinud öelda, et inimene õpib kuni elab, seetõttu on mind selline finantsteemadest võõrandumine ja võhiklikkus alati pigem pisut häirinud.

Rahatarkuse teemakuu väljakutse mulle armu ei andnud ja juba täitsa kuu alguses ootas mind ees esimene Rahakool. Üks hästi asjalik ettevõtmine, mis kogumispäeviklastele Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse poolt kokku pandud on (pssst! see on tasuta). Eesotsas asjatundjad investeerimisvaldkonnast ja meie omad Kogumispäeviku eestvedajad. Kokku sai Rahakooli kordi kolm, milledest mina sain enda kasuks rakendada kahetsusväärsel kombel vaid kahte tundi. Esimene jäi soiku, sest noh... elu lapsega on ju seiklus.

esirea õpilane Rahakoolis tarkust taga ajamas

Otsustasin end iseseisvalt pisut harida, et esimese puuduva tunni arvelt natuke teadmisi korvata. Vaatasin järgi eelmise aasta Rahakooli loengud ja endalegi hästi suureks üllatuseks sain kõige suuremast põdemisest juba sellega üle. Kõrvale otsisin pisut teemakohast lugemist, mis minusuguse algaja jaoks on reaalselt stiilis Investeerimise ABC - Kuidas alustada ja mis see investeerimine üldse endast kujutab? Noh, et lihtsalt endale algtõedki kuidagi selgeks teha.
Hirm teemasse süvenemise ees oli tegelikult päris suur ja ka praegu kirjutades, pole see veel täielikult raugenud. Mida mina, lihtne inimene, ikka siin finantstarkusest kirjutada tean... säästupõhimõtted on mul paigas ja toimivad... okei. Ses osas võin vabalt sirge seljaga nõu anda! Aga see rahanatukese kasvama panemine, see on juba hoopis teine tera. Tegelikult ega mina ole siin ju selleks, et õpetada, las see jääda ikka spetsialistide kanda. Minu eesmärgiks rahatarkuse kuul, on näidata teile, et ka täielik võhik, leiab kohati keerukas ja võõras teemas endale huvipakkuva osa.

Rahakooli jõudes, pelgasin, et olen enda lauas kindlasti see odd one out, kes oskab öelda vaid mök-mök ja pälvib lauakaaslaste halvakspanevad pilgud. Üldse ei osanud aga oodata seda, et ka teised tulid ju sinna õppima. Sarnaselt minule, puutusid ka paljud teised teemaga kokku esmakordselt ja tahtsid samuti alustada lihtsalt algtõdedest. Phuhh, argpüks minus hakkas vaikselt tagasi tõmbuma.

Lasin tegelikult Nilsil ka endale kiire investeerimise crash-course teha ja tuleb tõdeda, et tänu pisukesele õpingule, mille enne loenguid iseseisvalt tegin, tundsin end üsnagi kui kala vees. Noogutasin usinalt koolitaja Tarmo asjalikule jutule kaasa ja muudkui imestasin, et kui lihtsaks see kõik meie jaoks oli tehtud. Tarmo oli muidugi ka ise üks igati muheda jutuga mees, keda oli kohe lust kuulata, sest inimene teadis mida, millest ja kellele ta räägib. Sain just infot, et ka Tartu Rahakooli kohad said ülikiirelt täis nagu ka Tallinna omad, seega soovitan teil kindlasti silm peal hoida, kui koolitusi veel peaks tulema ja kibekiirelt endale koht napsata. Kasvõi järgnevatel aastatel.

Aga kuhu ma nüüd siis oma teadmistega peale Rahakooli jõudnud olen ja kuhu edasi minna plaanin. Minu jaoks on oluline asjaolu, et sain selgeks mis on üldse investeerimine ja selle kasulikkus pikas perspektiivis. Millised on riskid ja kellele potentsiaalne raha kasvama panemine sobib. Millised on kaasnevad kulud - nii alustamise- kui ka jooksevkulud. Kas valida aktsiad, indeksfondid, ühisrahastus, võlakirjad või üldse näiteks kinnisvarasse investeerimine. Võimalusi on näiliselt lõputult aga asja iva minu jaoks on see, et tuleb leida valdkond, mis ka sind ennast köidab ja mille kohta pisutki uurida viitsid.
Longute käigus õppisin ennast esmakordselt finantsvaatevinklist hindama - kui kõrge on mu riskitaluvus ja kuhu ennast seetõttu investeerimisvallas liigitada tahaksin.
Mulle jäi tegelikult hästi kõlavalt kõrvu, kuidas koolitajad toonitasid, et investeerimine ei ole kindlasti kõigi jaoks. Niisama uisa-päisa enda raskelt teenitud raha kuskile kandma pole mõtet hakata ja pigem oleks ka siinkohal minu soovitus, et üheksa korda mõõda - üks kord lõika. Aga nagu ma eelnevalt ka mainisin - ma ei ole teab mis riskialdis inimene ja mõte enda raha kadumisest, kõlab ikka hästi riskantselt.

Ma tunnen, et õppida on ses vallas veel oi-kui-palju... ja siis veel omajagu sama palju otsa. Mul on aga õnn omada kodus üht üsna kompetentset ja teemat valdavat Nilsi, kes mind esimesel test-investeeringul meelsasti abistab. Ehk olete juba Henry üleskutset lugenud ja ehk temaga liitunudki? Nimelt on tal kavas 1.aprillil investeerida 100€ ja jälgida kogu järele jäänud aasta vältel, oma investeeringu kasvu/langust. Mina tahan ka!

Tunnen, et peale Rahakooli on mul mingisugunegi aimdus sellest maailmast olemas ja vast see õige tunnetuski minuni enda tee katse-eksitusmeetodil leiab. Ma olen mõned huvipakkuvad variandid investeerimiseks välja valinud aga tegelikult neid üldse välja öelda nagu ei julge. Ma ei tea mida ma pelgan...
Mis seal ikka, hetkel tundub mulle alustamiseks kõige mõistlikum ja madalama riskifaktoriga S&P500 indeksfond, mis on enda alla koondanud USA 500 suurima börsiettevõtte aktsiad. Kinnitage või lükake ümber - mis teie meelest oleks esmainvesteeringuna mõistlik samm?
100€ on minu jaoks hetkel üsna maksimaalne seeme, mida idandada, ilma et hirmus kibedat kaotusvalu tunneksin. Aga eks elu õpetab.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tasub ühe variandina kaaluda ka nt ühisrahastust Mintoses. Pikas plaanis seda eraisikuna maksustamise mõttes kahjulikum teha võrreldes ettevõttega, aga alustamiseks ja katsetamiseks väikse summaga väga hea. Mis räägib selle kasuks on see, et kui nt see 100 eurot 10 euro kaupa välja laenata, siis endal palju huvitavam jooksvalt jälgida kuidas vaikselt küll väga väga väikeste osadena see raha koos intressiga tagasi tuleb ehk siis nö "actionit" on rohkem võrreldes vb indeksfondiga, mille puhul aasta on väga lühike aeg. Samuti saab ise valida, kas kasutada automaatsüsteemi, mis teatud parameetrite järgi su laene välja annab (saad seadistada nt millist intressi soovid, kui kauaks laenad, millistesse riikidesse jne). Või siis nt ise olen valinud sellise variandi, et annan kõik lanud ise välja ja ainult Mogo (eesti firma) autolaenudesse. Vaatan peale nt kui vana laenaja on, kui kauaks, mis auto, mis hinnaga jne ning selle põhjal teen otsuse. Siis jällegi endal natuke rohkem põnevust ja justkui omad rohkem kontrolli ka laenude üle (nt kui keegi võtab Mogost laenu, et osta E klassi Mercedes, pigem jääb minu poolt see laen finantseerimata:D).

Edu katsetamisel!

Liisa Pärnpuu ütles ...

Aitäh nõuande eest! Algselt tegelikult kaalusin ühisrahastust ka, sest elukaaslane on ses vallas üsna aktiivne investeerija. Mind aga pisut hirmutas riskitase ja asjaolu, et ühisrahastus on Eesti mõistes veel nii uus “asi”. Küll aga näen, et ühisrahastuses kindlasti on mingi potentsiaal olemas ja eks ta ole üsna populaarne valik ka tegelikult.

k ütles ...

Mis rahast ilmajäämise hirmu puutub, siis S&P500 indeksisse investeerides see risk on ikka väga väike. Halvimal juhul on su investeering mingil hetkel paarkümmend protsenti miinuses - kui peaks tulema börsikrahh, aga sealt edasi jälle kosub. Kindlasti on mõistlik selliseid investeeringuid ajas hajutada, kuna põhjast osta ja tipust müüa
ei õnnestu ka parimatel. Ehk et kui mitte varem, siis aasta pärast osta järgmine ports :)