modernse metsamaja kerkimine ehk majaehitus noorperemehe pilgu läbi - osa II

Tere jälle. Suts on aega mööda läinud ja tunnen, et võiks edasi kirjutada. Eelmine osa lõppes nagu Game of Thrones’i cliffhanger ja nagu tavaliselt sellistes sarjades ikka – liigume nüüd rahulikus tempos järgmise suunas edasi. Seekord tulebki ilmselt selline rahulikum osa ja kirjeldan meie ehitusprotsessi ja erinevaid seikasid. 

Peatükk neli. 

Juuli 2018. Ehitusloa saamise järgselt oli meil mast ikka suhteliselt kõrgel. Itsitasime ja kujutlesime vaimusilmis juba maja ette, sest kõik takistused olid ületatud ja füüsiline ehitusprotsess võis alata. Esimese etapina tuli krundile kutsuda arborist, kes meil seitse ülikõrget mändi maha pidi võtma. Puud jäid lihtsalt majaehitusele ette ja noh mis seal salata, krunt sai ka kõvasti päikselisemaks. See oli spektaakel omaette muidugi – mees ronib 30 meetrise puu otsa kümne sekundiga ja hakkab mootorsaega ülevalt poolt alla tagasi saagima – kuniks alles jääb vaid känd. Neli tundi tööd ja puud sai maha võetud. Lisaks (ja ma ei liialda) miljon ruumi puid, mida oma tulevases kaminas põletada. 

Juunis, enne veel kui ehitusloa kätte saime, hakkasin ajama ja uurima veel ühte asja. See oli asi, mida mulle juba kaks aastat enne majaehituse algust kõige tungivamalt vähemalt viie erineva inimese poolt soovitatud oli. Kõik nad olid ka omale maja ehitanud ja osad olid ka korralikult vastu näppe saanud, sest ei olnud seda ühte asja ära teinud. Selleks üheks asjaks on omanikujärelevalve. Miks ma selle rasvaselt kirjutasin on see, et ilma selle tegelaseta võib ikka väga keeruliseks minna. Kui sa just Tim the Toolman Taylor ei ole, siis ilma omanikujärelevalveta ma sul maja ehitada ei soovita. Kui oled, siis anna minna, ilmselt pole sul ehitajatki vaja. Aga minusuguse jaoks, kes majaehitusest mitte midagi ei tea, on antud teenus lifesaver. Tegelt ka, kui ehitaja küsib mult, et kas roovituse ja tuuletõkkeplaadi vahel peaks kattekile ka olema ja kui jah, siis kui paks; või et kas vannitoa aluskate on Tycroc või see teine materjal, siis mu vastus on resoluutne Ah?. Ehkki projektis on enamik asjad ära kirjeldatud, siis jooksvaid küsimusi on koguaeg õhus ja ma ausalt ei taha oma pead vaevata küsimustega, millele mul vastused puuduvad. Sisuliselt omanikujärelevalve on see inimene, kes suudab sind esindada ja sind kaitsta sinu maja ehitusel ja nendele küsimustele ka vastuseid anda. Muidu on see olukord, kus ehitaja teeb oma suva järgi, sest keegi teda ei kontrolli ja ehitustehnilisi asju üle ei vaata. 

Lisaks aitas minu omanikujärelevalve mul ka ehitajaga lepingut korrigeerida ning tulevikus aitab ka kasutuslubade taotlemisel. Ühesõnaga mees on minu tagalas ning ta ülesandeks ei ole ainult ehitajat kottida vaid ka reaalselt leida lahendusi. Teinekord majaehitusel on teatud hetked, kus saabki kolme erinevat moodi asjaga edasi minna ning siis peab omanikujärelevalve mees pakkuma oma visiooni või oma mõtte, et mis tema arvates parim lahendus on. Sest tavaliselt ehitaja jaoks parim lahendus on odavaim lahendus, aga seda me ju ei taha. Omanikujärelevalve teenusel on miinuspool ka – see maksab, suht korralikult. Olenevalt sellest, mitu korda nädalas ta kohal käib, kujuneb hind. Lisaks, tegijaid on turul erinevaid. Mina valisin enda mehe seekord selliselt, et kuna mul ühtegi tutvust selles valdkonnas ei olnud, siis lihtsalt googeldasin. Ja valisin kõige usaldusväärsema ja samas ka normaalse hinnaga inimese. Senimaani on toiminud (mulle tundub). Mees käib kaks korda nädalas kohapeal, teeb pilte, dokumenteerib ja meie iganädalasel kolmepoolsel koosolekul (mina, tema, ehitaja) esitab ehitajale küsimusi ja toimuvad erinevad arutelud, et kuidas mingit asja tegema peaks. Aga nüüd majaehituse alguse juurde tagasi.

Ehitaja esimeseks ülesandeks oli vana suvila suuremalt jaolt lammutamine. Seda hakkas ta tegema täpselt peale seda, kui meie enam-vähem kasutuskõlbuliku kola sealt majast välja olime viinud. Kõik ülejäänu (teatud mööndustega), mis sinna sisse jäi, läks kopa alla. Mehed lammutasid suuremalt jaolt maja maha ja platsile jäi vanast suvilast vana karkass ja korsten koos kaminaga – meenutamaks vanu ja paremaid aegu, mil majaehituseks ei läinud vaja ei ehituslubasid, pankasid ega ehitajaid – ainult oma kaks kätt ja võib-olla ka naabrimehe käed.

Igal juhul – lammutus oli tehtud, puud olid maha võetud...ja siis......VAIKUS. Kaks kuud oli vaikus. Ehitaja lihtsalt ei hakanud edasi tegema. Veits närvi ajas, sest ettemaks oli tehtud ja krundil oli lihtsalt god damn korsten püsti.  Mitte midagi ei toimunud. Vaikus.

Põhjuseks oli see, et ehitaja on minu projektiga justkui peatöövõtja – tal on ka oma töötajad, aga teatud tööd nagu elektri,- kanalisatsiooni,- ventilatsioonitööd teeb siis allhankekorras mingi teine ettevõte või kes iganes. Meie piinarikka kahekuulise pausi põhjuseks oli see, et kanalisatsiooni- ja veemees, kes pidi krundi nurgast tulevasse majja veetorud paigaldama ja seal mingid ühendused tegema – kadus lihtsalt ära. Vana lihtsalt ei tulnud kohale ja kõik. Pidavat ehituses suht tavaline nähtus olema. Ehitaja otsis siis tikutulega taga alternatiivset meest ja millalgi septembri keskel ta ka selle leidis. Sealt edasi hakkas ka tegelikult sisuline majaehitus pihta - traktorid kaevasid maa seest hiigelsuuri maakive välja, mehed sebisid edasi-tagasi ja krundil töö ja vile käis täie hooga. Justkui märkamatult valmisid vundament, aluspõrand koos põrandasoojendustorudega, paigaldati vee- ja kanali trassid koos majasiseste ühendustega betoonpõranda seest välja turritamas ning elektritrassi paksud kaablid aianurgas asuvast elektrikapist. Üldehitusmaterjalid jõudsid ka millalgi mingi hetk kohale ja detsembri lõpus saime me pidada ühe korraliku sarikapeo maha. Ühesõnaga korralik tempo ja selles etapis majaehituslikult suurt midagi rääkida ei ole. Käimas oli selline mõnus periood, kus iga nädal objektil käies näed märkimisväärseid muutuseid ja saad päris korralikult visualiseerida, kui suur su maja üldse tuleb. 

detsember '18

Peatükk viis.

Okei, maja kerkib vaikselt. Mis veel vaja teha on. No on teada värk, et mees on õnnelik, kui kõht on täis. Ja naine on õnnelik, kui mees on õnnelik? Tegelt on küll vastupidi see õnnevärk, aga eniveis, kööki on vaja koju! Sellega hakkasime juba augusti lõpus tegelema. Köögi valimine on ka päris huvitav protsess. Pakkujaid on kümneid ja selle õige valimine on minu arvates pigem juhus. Aga Liisa pani ühel päeval Instagrami storysse üles küsimuse, et kes mis kööki soovitab. Meie „õnneks“ saime soovituste näol umbes 40 erinevat ettevõtet. Hakkasime siis tuimalt neid pakkujaid läbi analüüsima ja lõpuks taandasime valiku kas neljale või kolmele pakkujale. Enam ei mäleta. Aga see polegi oluline vast. Kolme pakkujaga käisime igal juhul ka kohtumas. Nimesid avalikult avaldama ei hakka, aga tulemus oli see, et üks kadus nagu tina tuhka peale kohtumist,  teise juures käisime kaks korda kohtumas ja kolmanda juures käisime ka kaks-kolm korda kohtumas. Teise pakkumine oli suurusjärk 3000€ kallim kui kolmanda pakkumine ning lisaks meeldis meile kolmanda pakkuja isiklik suhtlus ja see ekstra miili kõndimine, et me saaksime oma täiusliku köögi. Oli meil ju suhteliselt selge visioon olemas nii värvitoonide kui ka üleüldise asetuse osas. Pikk töötasapind (5 meetrit) ja köögisaar keset kööki. Lisaks pliidiplaadi/ahju asetus, kraanikauss, nõudepesumasina asetus, sahtlite laius ja muud detailid. Endal läks muidugi lõpuks pilt kirjuks, aga Liisa hoidis lippu kõrgel ja pani oma disaineripilguga kõik lingikesed ja sahtlikesed selliseks nagu vaja. Üks väike murekoht jääb alati – kas ta reaalselt ka nii ilus välja kukub nagu me joonistelt ja tootenäidistelt ta enda jaoks visualiseerime. Elame näeme. 

Mõtlesingi, et räägin siis siin peatükis kõik need eraldi käigud ära, mis me lisaks ehitajaga suhtlemisele pidime ette võtma. Üks nendest oli siis köök. Lisaks oli ka treppi ja hiljem ka sisustust vaja. Trepp kõigepealt. 

Trepp – trepiga tegime nii nagu köögiga. Liisa küsis Instagramis teistelt kogemusi ja saime jälle nelituhat soovitust. Aga trepiga oli selline vigur, et keegi ei tahtnud meile absoluutselt vastata. Meie päringuid lihtsalt ignoreeriti. No tore, kui raha lauale tahate jätta aga meil on treppi vaja. Lõpuks vastas üks ettevõte, kes tegi nii hirmkalli pakkumise, et mul jooksis ausalt juhe kokku. Mees ei olnud isegi objekti näinud ja vajutas nii kuidas torust tuli. Sellise pommiga ma arvestanud ei olnud. Ilmselgelt näitab see, et päriselt tal huvi ei ole seda treppi meile teha. Õnneks tuli ka üks teine ettevõte oma vastusega lagedale ja esimese asjana tahtis objekti näha. Vaatas selle üle ja samal päeval tegi väga okei pakkumise. Meile see sobis ja täna on nende trepp ka meil ilusti majas olemas. Ootab veel klaasist käsipuuäärt ja teise korruse äärt. 

trepi inspo - Pinterest

Siis veel – Sisustus ja Liisa suurepärasus (kas see on üldse sõna?). Maja ehitus on üks asi, maja sisustamine teine asi. Siin tegi megatöö ära Liisa, kes piinliku täpsusega pidas Exceli tabelit, kuhu ta kõik vajalikud seadmed ja tooted otsis, mis meile sobida võiks, need sisse kirjutas ja hinnad ka juurde pani. Neid asju oleme me aegamisi ka väga järjepidevalt ostnud, et majja sisse kolides oleks meil põhivajadused kaetud – madrats, kus magada, diivan kus lösutada, televiisor, mida diivanil lösutades vaadata ja nii edasi. Seal tabelis on mitukümmend elementi, mida meil vaja on ja soetanud oleme me neist ehk pooled – need kõige esmasemad. Isiklikult mina selles valdkonnas nii purjetaja ei ole ja mul on siiralt hea meel, et Liisa selle teema enda peale võttis. Lisaks on see nii detailirohke töö ja peab olema ka teatav tunnetus. Õnneks Liisal see tunnetus on väga hea.

Peatükk kuus vist.

Jaanuar 2019. Maja on niikaugel, et paigaldatakse katust ja katuseaknaid, soojustatakse seinu ja tehakse mingeid minu jaoks nähtamatuid töid. Keeruline periood majaomaniku jaoks, sest sel ajal väga paljud tegemised (kui katus on peal ja seinad enam-vähem kinni löödud) on nii nähtamatud ja ei paku elevust, iga kord kui krundile sõidad. Mingid elektritööd ja kaablite veod, ventilatsioonitööd bla bla bla... tahaks näha neid asju, mis panevad mind tundma, et maja kerkib. Sel ajal oli vaja meil veel teha mõned tegevused – nagu näiteks valida siseuksed ära, mis kohe üldse ei tahtnud õnnestuda. Tootmisaegadeks öeldi 10 nädalat külma kõhuga või öeldi, et just seda toodet ei ole meil võimalik toota. Give me a break. Sama oli meie suurte akendega. Neid aknaid ootasime me vähemalt kaks ja pool kuud. Väga frustreeriv on maja ette sõita ja jälle ja jälle ja jälle näha, et aknaid ees ei ole. Ehitajal ka käed lukus, sest tootmine on lihtsalt aeganõudev ja mingid takistused koguaeg ees. Probleem seisnes selles, et enne ei saa ka sisetöödega korralikult pihta hakata, kui aknaid ees ei ole. 

Aknad jõudsid lõpuks aprilli lõpus, ehk et selle postituse kirjutamise hetkest kuu aega tagasi. Suur oli meie õnn taaskord. Aknad ees ja kõik on ilus... ainult et, vale välisuks oli tarnitud. Üleni klaasist välisuks – nagu poeuks. Sellele uksele asendust ootame me tänaseni muide. Samamoodi ootame me ka siseuksi tänaseni, aga need peaks juba vaikselt paistma hakkama. 

30.11.2018 versus 29.05.2019

Üleüldse peaks maja valmimine paistma hakkama. On öeldud, et äkki isegi kahe-kolme nädala pärast saab sisse kolida. Meie hoiame pöialt, et jaanipäevaks saaks sisse kolida – eks paistab. 

Tõmban siinkohal joone alla. Hetkel kindel ei ole, kas tuleb ka kolmas osa. Võib-olla tuleb, võib-olla ei tule. See oleneb sellest, kas midagi on veel kirjutada meie majaga seonduvast või mitte. Ausaltöeldes tahaks lihtsalt sisse kolida ja vaikselt nautima hakata.