pühapäev, 13. august 2017

Köögiremont ja babyshower ehk emotsioonide virr-varr!

Oomaigaaden möödunud nädal on lausa ideaalne kirjeldamaks kõiki erinevaid möllavaid hormoone, sest toimunud on totaalne emotsioonide virrvarr. Igatahes võin ma kohe ära öelda, et lõpp hea - kõik hea! Tänane, nädala viimane päev, oli kohe absoluutne positiivse emotsiooni kickstart, sest (peaaegu) üllatusena korraldasid mu armsad sõbrannad mulle babyshoweri ja samuti sai viimase punkti köögiremont. 
Ärkasin täna mõttega, et remont saab lõpetatud ja viimsed riiulid seina, aga juhtus hoopis nii, et pea pool päeva veetsin mulle endale korraldatud peol ja las ma ütlen teile, mitte korraldaja rollis on sigaraske olla. Pole tegelikult ealeski sellises olukorras olnud, et kõik pilgud on minul ja samas midagi ise tegema ei pea. Ainult nautima ja jutustma 😁  Pidu oli aga tõeliselt lahe, ühes ülimaitsva söögi, virgin mojitode ja väga vahvate mängudega. Oli tõeliselt hästi näha, et sõbrannad teavad täpselt mis mulle meeldib ja milline peaks minule korraldatud pidu välja nägema. Kui aus olla, oli mul sellist sõbrannadega istumist-söömist-joomist hirmsasti vaja, sest viimased poolteist nädalat olen veetnud tolmukihi ja torude vahel kodus remonti tehes. Ma kohe tundsin täna hommikul, et A) juuksed tuleb kindlasti ära pesta ja soengusse sättida B) midagi natuke kobedamat võiks selga ajada. Thankgod, et ma seda ka tegin 😁  Kädistamist ja sädistamist oli loomulikult nii palju, et dokumenteerida ma seda vahvat üritust eriti ei jõudnudki. 
Plaan oli neil salakavalatel igatahes üles ehitatud niiviisi, et pidime meie minema Nilsiga väikesele brunchile aga enne Nilsi vanematekoju pisut mööblit ja remondist üle jäänud pakendeid põletamiseks maha panna... ja nii ma siis suur pappkast käes oma üllatuspeole sisse tammusingi 😅  Igatahes tahan ma saata maailma suurimad tänusõnad mu armsatele sõbrannadele-emale-Nilsile-vennale-Nilsi vanematele, kes minu üllatamiseks niivõrd palju vaeva olid näinud ja mõnusa kokkusaamise organiseerisid 💛




Nüüd aga räägime pisut minu suurejoonelisest entusiasmist ja sellest kuidas jumaltänatud pesastumise isu hakkab otsa saama, sest ma ütlen ausalt, et rohkem ma remondiga mässata ei jõuaks. Jumalale tänu, et ma esikuremondi enne kööki ette võtsin ja selle täpselt meile sobivaks ja ruumikaks timmisin, sest nüüd - peale köögi remonti - on mul tunne, et ma ei taha enam ea-les-ki remonti teha. 
Alustame siis täitsa algusest ehk esmaspäevast. 
Ma ei tea kas ma olen tõesti nii naiivne aga ma eeldasin, et kui esikuremont võttis aega mul umbes pool päeva, siis köögis peaks ju kahe päevaga ilusti hakkama saama ja ajastasin enamus toimetusi nii, et tegelen rahulikult üksi kodus kui Nils on firma suvepäevadel. Hmm, jah vale otsus!  

Esmaspäeval suunasin Nilsi kenasti kööki lammutama, mis tähendas siis seda, et lahti tuli kangutada 15a paigas olnud tasapind, mis oli mõnest kohast täiesti läbimädanenud ja eemaldada vana segisti. Samuti oli tal vaja seinalt maha kruvida hiiglama raske seinakapp ja noh nipet näpet kinni keerata vesi ja vool ja muud sellist. 
Eeldasin siis mina, et läheme teisipäeva hommikul kiirelt kärmelt Bauhofi, valime välja uue tasapinna, lõigatakse tema meile kohe mõõtu, tuleme paigaldame selle kodus ühes uue segistiga ära ja saan hakata tegelema värvimistöödega. Hmm, jah, jälle vale.

Teisipäeval läksime oma vana tasapinnaga kohale, et selle pealt oleks tisleril hea õiged mõõdud võtta ja sooritasime ostu. Muidugi oli aga saeruumis järjekord ja kõige varem lubati meile uut tasapinda reedeks. Õõõõõh see tähendas seda, et vähemalt 3-4 päeva ei saa ma kodus köögis kasutada pliiti ega kraanikaussi, sest mõlemate korrektne asetsemine sõltus tasapinna paigas olekust. 

Kuna olime kodus lahti ühendanud ka vana segisti, oli meie esimene õppetund see, et vesi peab kogu korteris kinni jääma. Proovisime seda küll korra lahti keerata, aga see tähendas seda, et lahtistest veetorudest lendas suure kaarega vesi lakke. Okei, paneme vee kinni tagasi.

Tulime meie siis teisipäeval ilma uue tasapinnata koju ja tulime geniaalsele mõttele, et ühendame uue segisti vähemalt torude külge ära, saame seejärel lahti keerata vee ja vajalikud toimetused vannitoas ära ajada. Hmm, jah, nii see ei läinud. Vanad torud olid jummala kõverad ja koosnesid täiesti valedest ühendusjuppidest, seega saime teisipäeval Bauhofi külastada vähemalt 5x, et kokku osta erinevaid vahejuppe. Lõppkokkuvõttes ei õnnestunud nende torudega mitte miski, saime mõlemad elektrit ja otsustasime appi paluda mõne torudega sina peal oleva mehe. Kolmapäevaks saigi kutsutud torumees. Teisipäevase päeva ja õhtu veetsime ilma veeta ja tuli ausaltöeldes selline tunne peale küll, et jooksev vesi on ikka inimese baasõigus ja ilma on väga raske 😤

Kolmapäeval kimas Nils ilusa ilmaga suvepäevadele ja mina jäin ootama torumeest, kes jäi rahulikult 2h hiljaks. Minu jaoks oli hommik sisustatud aga köögi kapiuste lihvimise ja värvimiseks ette valmistamisega. Kohale jõudis lõpuks umbkeelne torumees, kellele sain anda ülesande kätte vaid nii, et telefonitoru otsas oli dispetšer, kes võttis minu käest eestikeeles käsklused ja edastas need venekeeles torumehele. Torumees sai oma ülesandega õnneks kärmelt hakkama ja halleluuja sain vee korteris lahti keerata. Pesen siis juba uljalt vannitoa kraanikausis mitme päeva nõusid kui otsustan igaksjuhuks kiigata kööki. Kõik ujub! No tore on!
Tuli välja, et ka suured plastiktorud, mis muidu on ühendatud kraanikausi külge, juhivad mingil viisil vett ja kogu vesi, mida kasutasin nõudepesuks vannitoas, voolas nüüd köögipõrandale. Halle-friggin-luuja aga noh, learn something new everyday eks. Tasapind oli küll siiani köögist puudu, aga ühendasin siiski torud kraanikausi külge ära, sain nõud vannitoas pestud ja jätkasin õhtut köögi seinade pahteldamisega.

Et esikuseina sai see värv, mille algselt lasin köögi jaoks segada, hüppasin taaskord Bauhofi, et segada kokku pisut heledam uus potitäis. Koju tagasi jõudes ja värvides sain taaskord tõdeda, et värvimine sakib täiega. Suured pinnad väsitavad hullult ja selle korteri seinad on kuradi lopergused, mis teeb värvitöö veel eriti tüütuks. Köögiseinas on meil ka veel vahvad plaadikesed, mis vajasid erakordset ettevalmistust, ehk krunti ja värvi-värvi-värvi. Samuti vajasid lausa viite värvikihti köögikapid, mille elektrisinine värv nii uljalt pidevalt läbi kumas.

Üsna mitu päeva nägin välja täpselt nii glamuurne ja ega alla ei jäänud ka meie superkaunis köögike.



Päikeselisel neljapäeval jätkasin teise kihi seinavärvi ja seinaplaatide-köögikappide tuunimisega. Peale seda kui näiliselt suur töö oli tehtud, otsustasin et nüüd olen ma väärt ühte mõnusat pikka vanniskäiku. Vannitoas selgus aga, et sooja vett ei ole ega tule. No mida nüüd!?!?! 


Nikerdasin ja näkerdasin igasugu erinevate lahenduste kallal ja lõpuks paari tunni pärast selgus, et üks kork mille nimi oli "pliit", annab hoopis boilerile voolu. Kuna see oli aga teisipäevast saati väljas, oli boileris muidugi ainult külm vesi. Okei, tore, lahendatud. 

Reedel saime kauaoodatud kõne, et meie tasapind on valmis ja sellega terendas mu silme ees juba pilt valmis köögist. Noh, päris nii siiski taaskord ei läinud.
Tõime oma hiiglasliku tasapinna koju ära ja asetasime kappide peale. Siis selgus muidugi, et ega need augud nüüd päris nii lõigatud ei ole, et pliit ja kraanikauss sinna ilusti sisse mahuks. Paar tundi reaalselt jõu kasutamist ja sisse need tasapinda siiski said. Seejärel olime veendunud, et torumehe poolt kinni nikerdatud segisti tuleb lihtsalt lahti keerata, läbi tasapinna tuua ja ongi meie köögipind valmis. Eee... ei.

Keerasime aga uljalt vee kinni ja saime torud segisti ühest otsast lahti. Siis hakkas aga soojavee torust halastamatult vett voolama ja peale hädakõne isale, selgus, et tegemist on boilerisse sisse voolava veega. Okei, otsisime üles järjekordse peiduka kraani ja keerasime selle kuradi sissevoolava vee kinni. Seejärel olime aga lohutamatult hädas veetorude küljest segisti torude eemaldamisega ja viimases hädas helistasin jälle isale, kes on mul tuntud kui kokk-kondiiter-keevitaja, et tuleks aitaks viimseni kurnatud lapsed hädast välja. Enda mõistus oli lihtsalt viimseni otsas, käed valutasid pidevast jõuga asjade kangutamisest ja lihtsalt enam ei jaksanud 
Isa loomulikult tuli-nägi-võitis ja saigi meie tasapind valmis.

Laupäevaseks päevaks jäi vaid uue mööbli ost, kokkupanek ja paigaldus. Kõik algas sellega, et olin Jyskist leidnud kifti laua-toolide komplekti, mida uljalt ostma suundusin. Üritati mulle küll selgeks teha, et antud toolid on ammu otsas ja juurde ei tule. Võid osta laua kui tahad. Ei taha! Ajasin seal poes näpuga nende veebipoest järge, käskisin aga edasi otsida ja ennäe imet - olemas olid nii toolid kui ka laud. Laua-toolide kokkupanemine oli remondi kõrval täielik köki-möki aga loomulikult olid värskelt soetatud seinariiulid ehitatud sellise vahva süsteemiga, mis mitte essugi ei kanna ja ega need riiulid eriti seinas püsida ka tahtnud. Täna saigi tehtud veel viimane (tõesti ilmselt kolmekümnes selle nädala jooksul) sõit Bauhofi, et osta juurde tugevad tüübleid ja riiulijalgu ning halleluuja - valmis see hullumeelne projekt saigi.

Ma olen täielikus hämmingus, et kuidas inimesed saavad hakkama ise maja ehitamisega kui isegi ühe toaga saab valesti minna kõik, mis vähegi võimalik. See on minu jaoks lihtsalt ul-me-li-ne! Ma olen hetkel maksimaalses rahulolus ja õnnetundes, et valmis on nii köök, esik kui ka renoveeritud beebikummut. Kogu eelarve läks totaalselt uperkuuti ja kokku kulus kahe toa + kummuti + uue mööbli peale ca. 600€, mis muidugi kahepeale ei olegi üldse nii hull. Aga eks oma närvikulu on see, mis kõige rohkem maksab. Küll saan aga kindlalt öelda, et õppisin juurde tõesti väga palju nii torude, elektri, puurimise, värvimise jms osas. Pahteldada oskasin juba enne, seega see oli mulle juba tuttav teema 😅

Nüüd aga saan teile ausalt uhkusega näidata enne ja pärast pilte ja öelda, et sai täpselt selline nagu soovisin. Hele, ruumikas ja kõvasti modernsem kui enne. Tulge kasvõi ise külla kiikama kui ei usu. Ma kaldun arvama, et saate vast isegi aru, millised pildid on tehtud enne remonti ja millised täna, kui kõik sai valmis.





Hetkel on ootusärevus kõige suurem just selle ees, et saab edasi minna tavapärase elureziimiga ja ei pea elama tolmuhunnikute ja kruvide otsas. Tahaks taaskord korrapäraselt toituda ja enam ealeski mitte tagasipöörduda ehitusmehe dieedi juurde, mis koosnes mul igapäevaselt Circle K topsikestest või hommikuhelvestest. Organism nii väga igatseb päris toitu. Plaan on nüüd lihtsalt oma värsket korterit nautida ja beebile veel mõned kuud mõnusat kõhupesa pakkuda. Üsna uskumatu on tegelikult mõelda, et käimas on juba 31. nädal ja juba üsna varsti peab beebi tulekuks valmis olema. Ega hetkel veel ei ole küll aga eks elame päev korraga. Küll kõik läheb hästi 😊
Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tõsiselt kõige ilusam rase naine, keda näinud! :)

Liisi ütles ...

Sa oled ikka tõeliselt tubli ning köök näeb ka väga-väga ilus välja. Olen ise 30 ndl rase ning kodus samuti remont käimas ning teie köögis olev laud ja toolid on just sellised, mida omalegi ihaldan!

Liisa Pärnpuu ütles ...

Aitäh sulle! Mõnusat ootusaega ;)

Anonüümne ütles ...

Nii tubli oled! Inspireeriv, et te nii väikeste vahenditega nii suure töö ära tegite! :)

Kas see on teie enda korter?

Liisa Pärnpuu ütles ...

Aitäh! :) Tegemist on minu perekonnale kuuluva korteriga ja meie ülesanne siin sees elades ongi seda värskena hoida :)

Anonüümne ütles ...

Vau, tõesti super tubli oled! Ja väga ilus köök tuli välja, hele toon muudab ikka täiega palju ruumikamaks.. :)