esmaspäev, 2. oktoober 2017

Mõnglikese esimesed nädalad ja emotsionaalne emakaru

Enne veel, kui end ametlikult unevõlglaseks nimetan ja tähtsaid arenguid viimastest nädalatest unustama hakkan, on need paslik kiiremas korras blogisse kirja panna.
Möödunud korral saite täitsa kohe päriselt tuttavaks meie väikese armsa mõnglikesega, kes sai endale uhkelt möödunud kolmapäeval nimeks Nikolas. See väike mõnglike on meile tänaseks päevaks peaaegu, et kaks nädalat rõõmu ja oi-kui-palju emotsioone veel toonud. Ei hakka üldse salgama, et emaroll ja vastsündinuga kodusolek, on hoopis midagi muud kui ma olin endale ette kujutanud.

Lugesin täna öösel, ühel kümnest Nikolase toidupausist, üleval olles artiklit, et beebi esimesed kolm kuud päris maailmas, on naise jaoks justkui neljas trimester. Just seetõttu, et beebi ootab esimeselt kolmelt kuult võimalikult kõhusarnast keskkonda - soojust, lähedust, hämarust. Just seda ma talle otseloomulikult kogu väest ka pakkuda püüan.
Minule aga tundub, et beebi esimene kuu on justkui jaotatud kolme etappi - haiglas olek, mil adrenaliin ja emotsionaalsus on nii kõrgeks kruvitud, et maailmas ei saakski enam miski paremaks minna ja kõik mida sa vajad on su beebi. Samal ajal olles muidugi ülimas õnnejoovastuses, et see pikalt oodatud va sünnitus on selleks korraks tehtud ja kõik kehalised ootused ületatud. 😅  Kõik tegevused alustades mähkimisest, toitmise ja pesemiseni, on haiglas tehtud nii hõlpsaks ja loogiliseks, et ühes papaga mästerdad need oskused üsna kärmelt.

Etapp kaks, kujutab endas koju minekut ja uuesti põhimõtteliselt nullist kõikide juba selgeks õpitud tegevuste harjutamist - pesemine, toitmine, mähkimine, unele kussutamine jne. Kõik tuleb ju nüüd adapteerida oma kodu võimaluste järgi. Uued lõhnad, värvid, helid.
Tänaseks päevaks saan öelda, et oleme kodusesse ellu rahulikult sisse elanud aga esimene nädal ei olnud sealjuures teps mitte lihtne. Olin kui üks suur emotsionaalne emakaru, kes valimatult iga jumala asja peale nutma puhkes. Olgu see siis õnnest tingitud armastusest pakatav nutt või härdast südamest ja melanhooliast pakatav õnnetu töinamine - kõik sai läbi elatud. Nutma ajas pelgalt see, et mõnglike on nii armas ja kogeb absoluutselt kõike siin maailmas esmakordselt - lihtsalt nii imeline on millegi sellise tunnistajaks olla. Samas valasin lohutamatult pisaraid kui Niko tegi esimesed kõvemad nutud või kui Nils veetis trennis liiga pikad tunnid. Nüüd, kui mõnglikesel täitub homme kaks nädalat, on ka minu hormoonid natuke küpsemaks saanud ja enam nii hirmus palju ennast pisarakanalitest välja ei pressi. Pigem on hormoonid suunanud mu suunurgad üles ja pisarakraanid kinni.

Ma ei hakka üldse salgama, et mul oli kohe päriselt natukene aega täitsa raske. Raske aktsepteerida, et see ongi nüüd reaalsus - öösel 3-10x üles ärgata ja mõnglikest kussutades ja toites uuesti unele aidata. Samuti olin ma üsna segaduses meie uue peredünaamika osas. Haiglas oli kõik kuidagi hästi loogiline, täitsime Nilsiga kõiki ülesandeid koos ja lihtsalt imetlesime oma väikest maailmaime. Koju saabudes lisandusid ju ka kõik need ülesanded millega haiglas end vaevama ei pidanud - koristamine, kokkamine, pesupesemine, nõudepesu jne...
On lihtne öelda, et alguses ei peagi su kodu beebi kõrvalt ideaalne välja nägema aga, et vähegi enda peas reaalsustaju normaliseerida, tahtsin, et kodu oleks korras, söök laual ja pesu pestud. Ma lihtsalt oleksin veel rohkem endast välja läinud kui oleksime siia tolmurullide ja peshunnikute otsa istuma jäänud. Et mõnglike sündis meil nii pisikesena, said ootamatult kodus kõik sobivad riided mustaks, sest mähkud lasid lihtsalt igast otsast läbi. Ja jah - me kasutasime pisikesi enneagsete mähkmeid.
Perekonnadünaamika oli sassis ka kuidagi minu ja Nilsi vahel, sest väsimus tekitas mus pingeid ja ma ei saanud päris hästi aru, et kuidas me kolm siin nüüd siis toimima hakkame. Nils küll abistas nii kuis võimalik, tehes igal hommikul putru ja koristades-pestes-kraamides aga tundsin, et tahan neid tegevusi ise teha. Tahan neid ise teha nende üürikese pauside arvelt, mil Niko päeval magab, lihtsalt selle jaoks, et enda jaoks päevarutiin taaskord paika seada. Ja mul on tunne, et see toimis. Võttis ta küll aega omajagu päevi, aga loogika vähemalt minu peas on taaskord korras. Lihtsalt minu näol on nüüd tegemist emaga, Nilsi näol isaga ja meiega on koos see pisike mõngelmees, kelle tulekuks ju tegelikult nii pikalt valmistuda saime. Samuti on mulle pähe tagasi jõudnud arusaam, et mina ja Nils ei ole mitte ainult ema ja isa, vaid siiski ka üksteist armastav dünaamiline duo ja seda ei tohi kindlasti unustada.

Mõnglike kandmas suurus 56 riideid
Olukorrale lisas vürtsi ka veel asjaolu, et pidime alguses mõnglikese kaalu kõvasti jälgima, et meie enneaegne pisike ikka täie tervise juures püsiks. Jumaltänatud, et piimabuffee voolab ojadena mistõttu hakkas poiss hirmkiirelt kaalu koguma ja on kõikide arstitädide sõnul elu parimas vormis! 😄
Et Nikolas sõi (ja sööb siiani) hästi palju, olin algselt hirmus närvis, et kindlasti tuleb mul piimapais ja veel igasuguseid ebameeldivusi. Reguleerisin ülima täpsusega imetamist, et paisust pääseda ja olgu öeldud, et kuigi paisust ma pääsesin, ei olnud ma kohe üldse valmis selleks, et meie pisike Niko ei saanud ju kõhus päris lõpuni valmis küpseda ja seetõttu on tema seedimine pisut nõrgem kui ehk aegsetel lastel. Seetõttu sisenes meie igapäevaellu vaid mõned päevad peale koju naasmist üks hirmus nähtus - gaasid. Ohsajuudas kui kahju on beebikest vaevlemas näha. Sel hetkel saabub arusaam, et oled temaga üleval kasvõi ööpäev läbi ja kannatad ära igasuguse piimapaisu, peaasi, et tema ei peaks vaevlema.
Kui algselt oli meie beebike hästi vaikne, tuli välja, et ta on nö. säästureziimil, sest oli üksjagu enneaegne. Mõni nädal on möödunud ja Nikolas on häälepaelad valla lasknud 😅 Õnneks ei ole tema gaasivalud nii hullud (ptüi ptüi ptüi), et ta nende käes kõvahäälselt vaevleks aga tundideviisi punnitamist on talle tuttav küll.
Leevendamiseks olen ilmselt läbi lugenud ööhämaruses üleval olles terve interneti ja kasutusele võtnud abiväed alates kõhumassaazist ja võimlemisest kuni gaasirohtude ja kõhuõlideni. Ühesõnaga kõik mis võimalik, proovin ära. Pärisin ka arstilt nõu, et kas D-vitamiini vahetamine ja gaasirohud ja oma toitumise jälgimine saavad midagi beebi jaoks ära teha aga sain kahjuks vastuseks, et gaasid on beebide arengus nii tavaline nähtus, et pakutud leevendused on pigem platseeboks vanematele. Mis seals ikka, eks ootame ja aitame teda nii kuis oskame. 💙

Oeh, olgugi, et tänane öö möödus minul jällegi üsna unetult, läheb see üsna kiirelt hommikutundidel meelest, sest mõnglike on juba pikemalt ärkvel ja see aeg on lihtsalt nii hinnaline. Ta on juba äärmiselt uudishimulik ja kui gaasid ei vaeva, nii mõnusalt rahulik ja lihtsalt tõeline nunnuke. See on müstiline kuidas oma beebi krooksud ja puuksud on justkui maailma õnnistus ja toovad vaid naeratuse näole. Mähkmevahetus ja õhtune vannitamine on juba nii tavaliseks saanud ja tundub, et lõpuks hakkab saabuma rutiin, noh, nii palju kui seda vaid kahenädalasega kujundada on võimalik.

Sain nüüd oma mured teile südamelt ära kurta ja jätkan pajatustega sellest, et meie beebi on lihtsalt maailma nunnum ja kuidas meie perekond on tänaseks päevaks täiesti loogiline...
Oleme Nikoga juba üsna mitu korda mõnetunnistel jalutuskäikudel käinud ja selle eest saan tänada ainult ilmataati, et ta meid nii imeliste suveilmadega vastu oktoobrit kostitada otsustas. Vankrisõidud meeldivad Nikole väga, sama ei saaks aga öelda riietamise kohta, mis tekitab talle ilmselt tunde, et vanemad on peast lolliks läinud ja millegipärast teda nendesse imelikesse materjalidesse toppida üritavad. 😄
Aaa eriti tore lugu oli meil ka vaid mõnepäevase Nikoga koduseinte vahel kui boiler otsustas saba anda... Saate aru jah, sooja vett meil lihtsalt ei olnud. Olin niigi üliemotsionaalne ja kurnatud ja siis veel selline laks. Õnneks leidsime mõne päevaga sobiva asendusboileri ja tuldi paigaldati see siia ka kärmelt ära. Huhh, soe vesi on ikka soe vesi ma ütlen teile - hinnake seda kuniks teda on! 😄
Samal ajal kui boilerimees siin kopsis ja klopsis, võtsin mina südame rindu ja tegin Nikoga esimese pikema jalutuskäigu puhta üksipäi, et end pisut saabuva uue reaalsusega harjutada, kui Nils järgmisest nädalast tööle naaseb. Ei olnud üldse nii hirmus kui ma kartsin. 😅 Ainuke asi, mis mind veel pisut tagasi hoiab on õmblused, mille paranemist kärsitult ootan. Kindlasti huvitab teid ka see naiste kõige põletavam küsimus - kaal. Raseduse alguses oli mu kaalunumber 60kg ja sünnitama läksin numbriga 72kg. Haiglast koju saabusin 8kg võrra kergemana ja vaid mõne päevaga jäi kaal pidama imetades stabiilselt 61-62kg vahele. Seega võiks öelda, et täitsa tiptop tulemus. 😃 Olen tõesti endale tänulik, et raseduse ajal aktiivne olin, sest ausaltöeldes oli sünnitus nii kurnav protsess, et seda lihasvalu mis sealt tulla võib, ei taha kohe üldse ettekujutada. Tunnen, et keha jaksab meie pisipoisiga ka pisut rohkem mürgeldada ja ainuke koht mis mul ehk suurema pinge alla kannatab, on ülaselg, sest beebi kussutamist ja imetamist istuvas asendis on ööpäeva jooksul ikka päris palju.


Nüüd siis jõuamegi kolmanda etapi juurde, milleks on beebiga kahekesi koju jäämine. Õnneks on meie heaoluühiskonnas kord juba ettenähtud nii, et alguses saab kätt harjutada kolmekesi ja siis õige vaikselt peaks hakkama üle minema kahekesi toimetamise peale. Nilsist on meile tõesti kodus korralikult abi olnud, kasvõi söögitegemise või mähkuvahetamise näol aga eks Niko jaoks on praeguses staadiumis kõige olulisem ikkagi ema kehasoojus ja võimalikult palju minuga koos olemine. Minule tekitab see muidugi ainult heameelt, aga et isaroll ka Nikole varakult kinnistuks, võib mõnglikest üsna tihti siiski papsi kõhu pealt chillimas leida. Niko lemmik tuduasend on justnimelt kõhu peal.


Mul on hea meel, et jõudsin lõpuks läpaka avada ja oma südamelt kõik rõõmu ja mured ära puistada. Tundsin, et seda on lihtsalt vaja teha. On vaja endast välja kirjutada, et elu beebiga ei võrdu automaatselt idülliga vaid suure tõenäosusega põhjustab uus elukorraldus meeletus koguses emotsioone ja segadust, millega lihtsalt tuleb tegeleda. Kindlasti ei tohiks oma murekoorma alla settima jääda vaid pigem see kärmelt lahendada ja asuda enda jaoks sobiva rutiini kujundamise kallale. Aitäh kõikidele armsatele inimestele, kes meid värkske mõnglikese saabumise puhul õnnitlenud, kinkide ja lilledega kostitanud on, hindame seda väga! 😊 Nüüd aga suundun oma pisikest Nikot musidega ülevalama ja lihtsalt imetlema. Tänaseks minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!


8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Minu mäletamist mööda oli sul süsimust käru?

Liisa Pärnpuu ütles ...

Minu mäletamistmööda on see koguaeg ikka hall olnud :D

Kadri ütles ...

Kõige pealt palju palju õnne ja armastust teile!
Sa Q&A videos mainisid, et olete kahe nime vahel, mis teine nime variant oli, kui see saladus pole :)

Kaisa Vits ütles ...

Hei Liisa
Meil kodus 3kuune beebuke. Vaevlesime ka meeletult gaasidega mingit maaral veel siiani .meid aitas imehästi võimlemine ja siis rohtu disflatyl mida saab ainult Soome apteegist ja siis DVitamiin mida ostsin ka soome apteegist Jekovit mis ei tekita gaase nagu eesti vitamiinid.

Palju palju õnne ��

Miss Fanciful ütles ...

Nii tore, et leidsid aega oma uuest elukorraldusest ka lugejatele kirjutada. :)
Minu arvates on tore, et räägid kõigest väga avameelselt ja ausalt, aga samas jäädes ikkagi viisakaks ja ma ei tea, mis sõna ma otsin..tänulik (?). Et on nõme küll kui mees krt trenni läheb mitmeks tunniks :D, aga samas saad sa ise kaine mõistusega aru, et see on täiesti okei ja ainult hormoonid mängivad vingerpussi vahepeal :D

Ilusat kooskasvamist ja vahepeal ikka tule räägi meile ka oma uutest toimetustest :)

Anonüümne ütles ...

Kas Sa oled mõelnud ka lapsekamdmise peale linas või kõhukotis?

Liisa Pärnpuu ütles ...

Kõhukott on olemas aga pole veel jõudnud kasutada :)

liis ütles ...

Esimene Nikolas, keda ma tean peale oma 5 aastase poja �� Palju õnne ja naudi seda imelist väikest imet. Kogu see väsimus ja mure möödub ja alles jäävad need imelised hetked :)