Pojakese esimene reis Kreetale

Kell on 3.48 öösel, päike annab endast taamal juba tõusuga märku ja mina lendan kauni neljapäeva suunas. Just nimelt nii äraütlemata kauni, sest kodumaa on juba pea, et käega katsuda. Viibin hetkel ca. 100 sügavalt magava inimese keskel taaskord rongivagunis kesk eimidagit. 10 000m kõrgusel. Turbulents on seekord kohe eriliselt tihe külaline ja mul ei jäänud enam midagi muud üle kui telefonis blogipostitust kirjutama hakata, et mõtteid kuhugi vähegi suunata ja end välja elada.

Võiks ju eeldada, et normaalne inimene laseb silma looja, et uuele päevale värskelt vastu minna aga ei, mitte mina. Minu ainus eesmärk hetkel on olla värske kui hapukurk ja lihtsalt jalg turvaliselt kodumaa pinnale astuda. Tunnistan - olen sisse kuuganud ka mitme klaasi jagu valget veini, sest närv sai minust lihtsalt võitu. Oli tal ju ligi 12h aega end ka kruvida, sest väljalennu ajaks Kreetalt oli meil seatud alles 1.20 öösel.
Et aga maailmasuurim ettemõtleja ja planeerija suudab end lapse nimel kokku võtta ka olukorras, kus ükski närvirakk enam fungata tegelikult ei mõista, pumpasin kiirkorras pojakesele piima pudelisse, et ikka head-paremat mekkida oleks seniks kuni aastaema hirmuga võitlemiseks veini kuukab.
Eeldasin tegelikult, et imetamise ja ööunega saab öölend olema paaaalju keerukam. Võta aga näpust - käesolevaga on meil tegemist absoluutse musterlendajaga, kel nimeks Nikolas.

Lennule eelnev päev ei olnud teps mitte lihtsate killast. Hotellitoa pidime loovutama juba kell 11 ja võimalust hiliseks checkoutiks ega ka teiseks toaks ei olnud, sest hotell oli otsast lõpuni rahvast täis. Vahemärkusena mainin, et väljas oli 32 kraadi ja kuidagi tuli see päev õhtusse veeretada, sest transfeer oli seatud alles 22.35ks.
Lebotasime pisut hotelli õuealal ja tundide viisi fuajees, kus mõnus jahe briis ainukesena puhus. Õhtusöögiks haarasime ülemõistuse kallist sushit aga noh, eks vaade maksab ka midagi.

Kui ühe päevaune tegi pojake lausa fuajees diivanil siis ööunele saime ta koduse teki sees kenasti kärusse. Ja kutt põõnas maha bussireisi, checkini, turvakontrolli ja enamuse lennureisist. Iii-me-li-ne.
Kell 4 lõi plaks lennukis silmad lahti ja pistis kilkama. Et maandusime juba kell viis, saimegi kenasti söödud, joodud, pisut edasi-tagasi jalutatud ja oligi juba kodumaa aknast paistmas.
Et postituse kribamine peale maandumist pooleli jäi, jätkan seda nüüd - kell viis neljapäeva õhtul, mega unepuuduses aga koduse ja õnnelikuna.
Hommikul kell kuus koju saabudes, vajusime kõik kolmekesi koheselt unne ja oleme seda vahelduva eduga teinud täna juba mitu korda. Karm on see öine lendamine, pole midagi öelda.
Olgu, lendamine lendamiseks - aeg on reisimuljeid jagada. Huhh, kust küll alustada? 10 päeva reisil olla tundub nii ilmatuma pikk aeg, et lõpuks hakkad juba tõesti kodu igatsema ja iseenesest on see ju tore, sest jõuad ise arusaamale, et nüüd võiks juba minema hakata küll. Jääb ära igasugune melanhoolia ja kurbus lahkumise pärast.

Esiti oli meie plaan võtta hästi rahulikult, vaadata kuidas pojake olustikuga kohaneb ja teha plaane tema oleku järgi. Lesisime, mängisime ja turnisime palju bassu ääres ja sulistasime ka meres, päevitasime ja mängisime hotellitöötajatega, kes olid lihtsalt nii uskumatult vahvad ja tõeliselt tulihingelised Nikolase fännid. Et mererand oli üsna triiki rahvast täis ja ka noh... liivane, siis otsustasime enamuse päikesepüüdmisest ette võtta hotellialal bassu ääres.
Ilm kruttis aga iga päevaga aina kuumemaks ja tuulevaesemaks, seega läks lõpuks olemine ikka juba päris keeruliseks. Lapsega päevast päeva üle 30 kraadises lõõskavas päikesevihus peesitada ei ole ju lihtsalt tehtav. Lõpuks tahtsime kõik ainult jahedat ja varju.
Kahel päeval tiirutasime ringi ka autoga, väisasime pisikesi külakesi, Agios Nikolaose linna, Heraklioni linna ja Knossoses asuvat Minose paleed. Viimast küll minu tungival soovil, sest et mmmmmm vanad kivid ja lagunenud arheoloogilised mälestised - täiega minu cup of tea!

Agios Nikolaose näol oli tegemist ühe täitsa kena linnakesega, mis aga nii meeletult turistidest ülerahvastatud. Müra ja kära oli kogu raha eest. Hoopis mõnusama elamuse saime Heraklionist, kus mõned tunnid mööda kauneid tänavaid ja merekindlust ringi kolasime. 

Hästi vahva oli ka asjaolu, et meiega samas hotellis peatus Nikolasega kaks samaealist poisiklutti ühes oma eestlastest vanematega. Kift oli asjapulgad ninapidi kokku mängima lasta ja ise vanematega lobiseda, kohvi juua ja ka õhtuti restodes käia. Selline tõeline lapsevanemate puhkus.

Üldiselt oli pojake nii uskumatult tubli ja kohanes kliima ja olustikuga hästi kiiresti. Tudus ja sõi väga tublilt. Ei tea kas asi oli insipireerivas keskkonnas või selles, et pojake sai kõik päevad hommikust õhtuni koos emme-issiga veeta, aga selle kümne päevaga on temas toimunud nii uskumatult palju arenguid, et muudkui vahi ja imesta. Istub teine nagu miška ja püüab juba mööda ääri ka edasi liikuda. Vinnab end mööda treppe üles ja laliseb täiesti ennastunustavalt ja ülinaljakalt midagi oma keeles. 

Jäin meie esimese perereisiga kohe hästi rahule. Eks siin tuleb teha ka õlapatsutus meile endile, et siiski üsna suurelt ja julgelt ette võtsime ja enne Eesti suve pisut enda keresid juba ka võõrsil soojendamas käisime. Kui nüüd pisut mõtiskleda sel teemal, et mis beebiga reisides olid need hästi olulised ja kõige rohkem kasutatavad asjad, siis tuleb tõdeda, et oma meeletu listimajandusega panin isegi suhteliselt täppi.
Puutumata jäi kogu tavaarist vaid mõned üksikud soojemad riided, sest ilm oli lihtsalt niivõrd kuum ja samuti õnneks pea, et terve apteegikott. Küll tekkis pojakesele juba mõne päevaga nohu, sest hambad on üsna visad tulema aga nohuleevenduseks kasutatavate vahenditega ka õnneks piirdusime.
Hästi palju kulus lühikese varrukaga bodysid, mütse ja toitu. Et meil endalgi pidevalt midagi närimiseks näpuvahel oli, pidi ju ka pojakest kostitama. Andsime talle üsna palju puuvilju lutsutada ja eriliseks lemmikuks sai ananass, sellele vaatamata kulus ka püreemajandust üsna korralikult. Kaasa võetud soolased püreed kulusid kõik ära ja koha pealt sai enamasti osta vaid magusaid püreesid. Hinnad olid muidugi ka midagi hoopis muud kui meil siin Eestis. Nii mähkmed kui toidud olid oluliselt kallimad. Heaks vahepalaks lisaks puuviljadele ja püreedele osutusid ka maitsetamata mõnglid.
Mänguasju võtsin kaasa vaid paar tükki, seega täiendasime koha peal kogu mõne puidust mänguasja ja ka närimisrõngaga, et hambavalu pisut leevendada.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et beebi jaoks oli igapäevases kasutuses päikesekreem, lühikesed bodyd, mütsid, püreed, mänguasjad ja vesi. Enda jaoks võtsime kaasa pigem vähe riideid ja kasutasime ka pea, et kõik täitsa lõpuni ära. Vahepeal sain isegi pisut riideid seebitada ja pesta, et päris paljaks ei jääks. Ilm oli soe ja ega suurt muud vaja ei olnudki. Soe vesi, päike ja perekond - puhkus missugune!