Beebiga lendamisest kui ennast vaevab surmahirm

Halleluuja, me jõudsime kohale! Eile hommikul kriipsutasin lõputuna näivast listist veel viimased esemed maha, tõmbasin meie kolme peale jagataval hiidkohvril luku kinni ja seadsimegi end lennujaama poole teele. Minu jaoks tähendas see aga mitte tavapärast reisiärevust, mis oleks ju ometi normaalne, vaid hoopis aina hullemaks ja hullemaks kruttivat lennuärevust, mis end mu peas täiesti monstrumiks suudab muundada. Lennujaamas olime kohal nagu kord ja kohus, kaks tundi enne lennu väljumist. Läbisime uuendatud ja vägagi tervitatava korraliku turvakontrolli ja tegime käruga mõned tiirud lennujaamas edasi-tagasi, et väike mõngel jääks kenasti unne. Mõeldud-tehtud. Et lennujaamas on kära rohkem kui kümne kopika eest, soetasime juba varakult väikemehele Alpine MuffyBaby pehmed kõrvaklapid, mis helisid summutavad ja milledega mugav magada on. Etteruttavalt ütlen ära - see ost on end juba praegu mõne päevaga sajaprotsendiliselt õigustanud.
Väikemehe une ajal kinnitasime korralikult keha ja ostsime ka lennukisse head-paremat kaasa, et mind ikka pidevalt tegevuses hoida ja hirmule mitte peateed anda. Mida lähemale boardingu aeg tuli, seda enam ma endale muudkui kordasin, et "kõik on korras, hinga... huuuh... kõik on korras, lendamine on normaalne".
Kergkäru jaoks rentisin kaasa transpordikoti, mis samamoodi nagu ka kõrvaklapid, täiesti super investeeringuks osutus. Andsime käru vahetult enne lennule minekut ära ja tagasi saime ka kohe peale lendu lennuki juurest. Meie käru oli aga ainukesena kotis ja vähemalt visuaalselt ka peale lendu kõige kobedam. Eks nad ikka päris lipa-lopa need kärud sealt lennukist välja viskasid.

Lend ise oli Nilsi sõnul aga täiesti tavaline ja uneventful. Minu jaoks aga ilmselgelt mitte. Lennuhirmu põdejale on iga väiksemgi raputus ja kummaline heli märk sellest, et midagi on katastroofiliselt valesti ja ega siit nüüd head nahka tulemas ole. Kujutan ette, et tavainimese jaoks on lennukiga pilvepiiril kulgemine kaunis ja kift kogemus. Minu jaoks on see aga umbes nagu rongivaguniga keset mittemidagit liiga kõrgel rappumine. Õhkutõusul peksles mu süda nii hullult ja hingasin sisse-välja nii suure puhinaga, et tõesti imestan kuidas väikemees seda kõike üles ei korjanud ja suutis olla nagu vana rahu ise. Üritasin küll muudkui temaga tegeleda ja jutustada, et ka end sel viisil rahulikuna hoida aga kahjuks hirmul on ikkagi suured silmad ja ta võtab oma. Jumalaletänu oli mu kõrval ju ka Nils, kes olukorda kontrolli all hoidis minu ja väikemehega pidevalt jutustades.
Mul on hirmuga silmitsi seismiseks välja töötatud mõned nipid, mida järgides vähemalt veidigi end kontrolli all suudan hoida. Näiteks listid - lennule minekule eelnevalt pean maha kriipsutama kõik oma listis oleva, et vähendada hirmu millegi maha unustamise ees. Mugav aga hea väljanägemisega riietus - et saaksin lennul end võimalikult mõnusalt tunda, vajadusel imetada aga samas ka inimene välja näha. Stjuuardesside nägemine - palusin reisikorraldajal meid võimalusel istuma panna esimesse ritta, et oleks ruumi väikemehega rohkem möllata ja talle magamiseks pesa tekitada. Samuti selleks, et saaksin jälgida stjuuardesse kogu lennu vältel. Nende näoilmed ja käitumismaneer on iga võpatuse ja nagina peale alati täiesti tavapärased, mis annab mulle kui hirmu käes kannatajale aimu, et tegelikult on see kõik normaalne.

Väikemees oli terve lennu kestel täiesti super kaaslane. Uudistas, mängis, sõi ja isegi tudus tunnikese täpselt siis kui tuduaeg kätte jõudis. Asetasime talle beebiklapid pähe ja panime enda sülle koduse tekikese, misjärel uinus ta reaalselt kümne sekundiga. Ei teinud piuksugi tõusul ega maandumisel ja muudkui lagistas naerda, kui meie reas istuv onuke talle nägusid tegi.
Kui nüüd mõelda, et mis olid head abilised beebiga lennukis ja mida oleks võinud teisiti teha - mõned lemmikmänguasjad, kõrvaklapid ja kodune tekike magamiseks, paar väikest püreetuubi, veepudelike ja üks uus ja huvitav snäkk (ostsin esmakordselt reisi jaoks kaasa Orgaaniline Beebitoit veebilehelt mõned huvitavad beebisnäkid) olid meie eduka lennureisi aluseks. Tagasilennul pakin aga kõik vajalikud asjad nii väikemehele kui ka meile kindlasti ühte seljakotti, sest kahe seljakoti vahel laveerida ja üht-teist otsida on küllaltki tülikas, sest beebi on ju koguaeg süles.

Minu "teen-pildi-jaoks-head-nägu-tegelt-kardan-retsilt" ilme

Maandumine on minu jaoks kohe kind-las-ti lennureisi parim osa, sest see tähendab, et wow... me tõesti jõudsime kohale. Üsna kummaline on see hirm ausaltöeldes, sest see sama sekund kui ma lennukist väljun, väljub mu kehast ka värin, südame puperdamine ja keeramine kõhus. Täiesti sürr ja nõme, aga kohe kuidagi ei saa jagu.

Igatahes - oleme nüüd õnnelikult kohal ja hotellieluga kenasti kohanenud. Hotelli jõudsime transfeeriga suhteliselt kärmelt ja enne kui jõudsime asjad lahti pakkida, suundusime kibekiirelt näljastena õhtusöögile. Peale õhtusööki tegime minitiiru ka ümber hotelli, misjärel pakkisime lahti asjad ja üritasime ülielevuses reisiselli ööunne panna. Vahetult enne ööund algas aga otse meie rõdu all, nimelt on hotellis kõik rõdud suunatud hotelli keskele, Kreeka muusika õhtu. Poiss otsustas tund aega üleväsinuna naeru lagistades toas ringi mürgeldada ja lõpuks üheksa paiku siiski kustuda.
Esimese õhtu ja enda reisiväsimuse pealt jõudsime küll mõelda, et no kuradi kurat, selline muusikamöll ja ei tundu see hotelli üldilme nüüd ka miski viie tärni vääriline nagu lubati. Vahemärkusena ütlen ära, et meie hotelliks on Albatros Spa Resort Hotel.
Täna hommikul peale hommikusööki võtsime pisut aega ja jalutasime ringi nii hotellis kui ka ümbruses ja saime päevavalguses värske peaga sotti, et tegelikult on ikka üks päris mõnna hotell. Hästi puhas ja meeletult meeldiva personaliga. Kohalikud on hästi sõbralikud ja Nikolast muudkui nunnutatakse ja tehakse kingitusi.

Hersonissose linnakese promendaadil jalutades tõdesime, et on ikka üks vahva koht küll. Päike, meri, mäed ja kerge suvine tuulebriis. Ega ei saa kurta miskit. Tänane päev on aga olnud poolpilvine, mis on beebiga sisseelamiseks üsna ideaalne. Saab teine mõnusalt oma unesid teha ilma liigse kuumuseta ja saame meie rahulikult ümbruskonnaga tutvuda ja iisilt võtta. Kolasime mööda pisikesi marketeid, ostsime limonaadi ja jõime mereäärses kohvikus kohvi. Ostsime karupojale mõned puidust mänguasjad, et neile mõnele kodust kaasa võetud asjale puhkust anda ja lebotasime bassuääres. Elu on ilus.

Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

Lennureisist 8-kuuse lapsega

Vaid tiba üle kuu pärast istume keskpäeval Tallinna Lennujaamast lennuki peale ja võtame suuna Kreeta poole. Olen selle pärast pablanud juba ei vähem ega rohkem kui pool aastat, sest noh... lendamine. Sellest hetkest kui novembris bronni ära tegime, olen enda peas ette kujutanud ja öösiti õudusunenägusid näinud lendamisest ja kogu lennujaamanduse protsessist. Õõõõh, no nii nõme on see hirm. Täiesti irratsionaalne.

Seekord hoiab minu mõistust pisut enam kahe jalaga maa peal aga asjaolu, et lendame ju koos pojakesega. Seekord olemegi üks nendes peredest, kelle peale lennukisse sisenedes kahetisi pilke visatakse ja ohatakse, et "oeh jälle mingi beebiga lennukis". Ei hakka salgama, olen ju isegi pigem alati selline olnud. Aga mis sa teed noh, kurnatud päärentsid tahavad sooja ja pojakesele ka pisut maailma näidata (mis sellest, et ta seda tulevikus omal käel meenutada ei suuda, pildid aitavad õnneks välja).
Tunnen seekord lennureisi osas hästi kahetisi emotsioone - ikka see vana hea "oomaigaad kuidas ma selle ära kannatan ilma kangema alkoholita" ja teisest küljest "tegelikult on ju põnev pojakesega minna, teha ja näha". Just see teine aitab mul kuidagi mõttega lennureisist kohaneda ja toime tulla. On ju vanemate ülesandeks lapsele mitte hirmu välja näidata ja püsida vapper ja toetav ükstaspuha mis olukorras, eks ma siis seekord nii teha püüangi. Äkki aitab see isegi mu irratsionaalsust pisut maha kruttida? Saab näha.

Iseenesest pojakese käitumise ja vastõpitud roomamisoskuse rakendama kibelemise pärast ma väga ei muretsegi, sest tegemist on ühe üdini positiivse ja vahva tegelasega, kes uutes olukordades pigem vaguralt emme-issi süleloom on ja tasakesi uusi nägusid uudistab ja neile suunurgast naeratusi saadab. Rohkem muretsen ikka enda pärast, sest tean ju ennast läbi ja lõhki. Eriti olukorras kus närv on must ja peopesad hirmust higised. Kipun hirmus kiiresti endast välja minema ja igasuguse loogilise mõtlemise minetama. Siinkohal loodan aga Nilsi peale, kes sellistel puhkudel tihtipeale minu mõistusehäält esindama asub. Poisiga on ta superluks asjalik ja mõlemad kaifivad üksteisega mängimist ja müramist täiel rinnal, seega kaks pead on ikka kaks pead ja küll me selle lennureisiga vast edukalt hakkama saame.

Just täna varahommikul seadsid head sõbrad oma ninad Kreeta poole teele ja saatsid julgustavaid sõnumeid, et lennukis on palju beebidega perekondi. See tuletas jällegi meelde, et aaa jah tõepoolest, ega me ju maailmas esimesed beebiga lendajad pole. Kõik läheb kindlasti hästi.
Sellele vaatamata on mul juba pikemat aega läbi töödeldud kõik teemakohased blogipostitused ja artiklid ning valmis kirjutatud listid alapealkirjadega: pagasisse, käsipagasisse, lennukisse, mida osta kohapealt, mida võtta kaasa kodust jne. Minu jaoks lihtsalt ettevalmistus on alati võti ja rahustab mind eelseisvate uute seikluste eel pisut maha ja aitab ootamatustega hõlpsamini toime tulla.
Beebiga reisimine on ju selles suhtes täiesti uus, et kui muidu topid pagasisse kõike vajalikku ja ka täiesti ebavajalikku, sest äkki läheb ikka vaja. Seekord meil sellist luksust pole ja enda jaoks kaasaveetav tuleb piinliku täpsusega üle vaadata, et kotti mahutaks poisi riided, reisiapteegi, mingi osa mähkusid ja lisatoite, mänguasju jms. Kipub teine ju hirmsasti löterdama ja eks seda riietevahetust tuleb seal ikka kõvasti ette. Ise aga õnneks enam nii palju ei löterda ja saan vast vähemaga hakkama 😅 Küll aga võtan eesmärgiks, et pigem pesen ja kuivatan kohapeal riideid, et mitte liigsega pagasit koormata.

Suur murekoht oli meie jaoks käru - kuidas mis kellele kus? Sai ju just reisitarbeks kergkäru varakult soetatud, et pojakest selles magama harjutada. Harjutada oleme saanud ja selge on see, et nii pikkasid unesid kergkärus välja ei meelita, kui tavalises vankrikookonis, ju ei ole lihtsalt nii mugav. See selleks.
Et samasse sihtkohta suundub samaaegselt ka tuttav beebiga, uuris ja puuris ta läbi ja lõhki lennufirmalt ja reisiesindajalt, et mis värk nende kergkärude ja äraandmistega nüüd siis õigupoolest on. Ideaal on ju see, et lähed kergkäruga lennukini, lapid selle kenasti kokku ja saad peale maandumist kohe käru lennuki juures tagasi. Päris maailmas on see olukord aga suhteliselt 50-50 ja tuleb arvestada, et kärudesse suhtutakse teinekord veel suvalisemalt kui üldisesse pagasisse, mille loopimist oleme vast kõik suu ammuli lennukiaknast näinud. Kõik vastused saigi ta nii ümmargused kui vähegi võimalik, seega keegi vastutust võtta juba ette ei soovi.
Sellegipoolest võtsime peale pikka vaagimist vastu otsuse, et läheme käruga lennukini, pakime selle seejärel transpordikotti (mille eelnevalt laenutame) ja palume peale lennureisi tagasi saada. Seda seetõttu, et mõlemad lennuajad on sattunud pojakese uneaegadele ja kohe nii hullusti, et tagasilend toimub meil hoopis öösel. See tähendab seda, et tagasitulles on pojakesel vaja lennujaamas juba kindlasti magada ja kõhukotindusest-linandusest tema kahjuks suurt head ei arva.

Kui nüüd mõelda, et mida võtta beebile kaasa lennukisse sisse, siis olulisuselt number üks asjad on õnneks mul koguaeg kaasas ja loodan, et tissitamisest on meile õhkutõusul-maandumisel abi. Samuti võtame kaasa tuubipüreesid, pudelikese läbikeedetud veega, sest lennukiõhk on ju nii-ii-ii kuiv, et võibolla peaks pisut vett lisaks pakkuma, mõned kompaktsed mänguasjad, mähkimistarvikud ja lisariided, ninapumba ja igaksjuhuks ka ühe palavikuküünla. Loomulikult ei saa unustada ka lutti ja tekikest millede abil unele suikuda. Mõttena on peas hetkel kaasa tarida ka Najell sleepcarrier, et just see öölend ehk pisut mugavamalt läbi ajada. Nikolas ei ole eriline sülesmagaja juba kuid ja seega kardangi, et ehk ilma horisontaalse asendita on tal uinumine keeruline. Ega ma muidugi hästi ette kujuta, et kuidas ja kuhu see carrier mahutada, sest on üsna suur teine.
Kui tavaliselt silkan lennukisse pisikese õlakotiga, siis seekord oleme Nilsiga mõlemad korralikud matkasellid ja läheme seljakottidega. Mahutavus on oluliselt parem ja taskukesi-avasid vajaliku kraami sättimiseks rohkem.

Hästi tore on asjaolu, et lennukiriietena saame selga visata midagi kerget ja vammused, mida kuudeviisi juba kandnud oleme, saab maha jätta. Vast on mai lõpus juba ilm Eestiski nii okei, et saame kenast suvisemate ja mugavate rõivastega lennule suunduda. Kohalejõudes ootab meid ilmselt aga täisleitsak, niiet pigem panna nii endale kui ka pojakesele selga midagi kihilist, et lennukis ilusti soojas püsida ja kohalejõudes end lahti koorida.

Selleks korraks tõmban reisijuttudega otsa kokku ja plaanin üsna varsti kirja panna ka teise osa reisieelsest postitusest, teemal - mida teha koha peal, kuidas langetasime otsuse hotelli osas jms. Hästi vahva oleks, kui jagaksite ka enda soojamaareisi kogemusi/soovitusi koos beebiga kommentaarides, et oma ärevust veelgi enam taltsutada suudaksin.

Aaa! Ja enne kui ma unustan - veel mõned nädalad on käimas kaanestaarikonkurss, mille pildistamispäevadest teile mõni aeg tagasi rääkisin. Käesoleval nädalal osalen lihtsalt nii-ii-ii ägeda pildiga, et palun teid lahkesti oma hääli minu kasuks jagama. Aitäh ja tuhat kummardust! Hääle saab teele panna SIIN.

Sellest kuidas tehnika muudkui alt veab

Püha issaristivägi kus te oskate mind ikka üllatada! Nimelt möödunud nädalavahetusel toimunud sotsiaalmeedia auhindade jagamisel Playnupp, avastasin enda suureks üllatuseks, et olite mind hääletanud aasta blogija kategoorias esikolmikusse. Esikolmikusse Miiu ja Mallu kõrvale - nagu midaaa, kudaaa? See oli ootamatu, suur kummardus ja kniks vahva blogipere!
Et ma siin miskipärast hetkel valeootuseid hellitan ja pojakest teise päevaunne üritan panna, mille peale tema vaid üleheli kiirusel jäsemeid siputab ja rõõmust kriiskab, otsustasin, et üllatan ka teid ja panen lõpuks ka blogiveergudele midagi kirja. Üsna piinlik värk, et teate nomineeritakse siin blogimise eest ja puha aga kirja midagi pannud ei ole.

Viimastel nädalatel olen olnud ekstreemselt laisk ja oleksin Playnupul ilmselt isegi auhinna saanud kui kategooriate nimistusse ka Aasta Laiskleja oleks kuulunud. Lükkan laiskuseussinduse aga julgelt kibekülma pakase kraesse, mis mind mitte ühegi väega kodust lahkuma ei sundinud. Aualtöeldes on viimase paari kuu jooksul unetundegi nii väheks jäänud, et puht füüsiliselt ei ole jaksu eriti üheski suunas tormata ja pingutada. Aga ega ma kurda, kodus on tegelikult hästi mõnus olla.
Well... mitte küll nii nagu eile, mil hirmvana pliit/ahi otsustas järsku maha kooleda ja terve kodu ebameeldiva plastiku ja juhtmete kärssamise haisuga täitis. Halleluuja - just seda kulutust meil maja ehituseks planeeritava laenu ja järjest läheneva reisi eel vaja oligi. Not.
Igatahes kärsitu nagu ma olen, kohal on käinud juba elektrik ja välja valitud uus pliit/ahigi, mis juba homme saabuma peaks. Kuigi väljaminek ei olnud planeeritud ja erilist head meelt ei teinud, tunnen sisemas mingit veidrat rahulolu, sest noh mis saaks ühte koduperenaist ikka rõõmsamaks teha - uus köögitehnika ju ikkagi jess!

Et meil eelseisvaid kulutusi lademetes tulemas on ja möödunud kuudki üsna kulukad on olnud, siis oma toidukulud püüame üsna täpselt liistude vahel hoida. Seetõttu oligi minu esmane reaktsioon pliidierroriga järgnev, et ohei! käesolevaks nädalaks planeeritud pastasalati jaoks pastat keeta ja pizza jaoks tainast küpsetada ma küll mikrolaineahjus ei oska. Hommikupudru saan ehk veel kuidagi valmis aga ülejäänud kulinaarsete katsetustega hoiaksin mikrokast eemale ja seetõttu nii kärmelt oligi tarvis sööst-ost uue pliidi näol teha. Et tehnika meie korteris on iidamast aadamast, hoiame nüüd pöidlaid pihus, et külmkapp varsti saba ei annaks. Mäletate ju küll kuidas alles septembris pojakesega haiglast koju tulles läks boiler tuksi, mistõttu päevadeviisi ilma veeta tiksusime jaaaa nüüd üleeile läks tolmuimeja lõplikult hingusele. No mida veel...

Aaa reisist rääkides, me läheme kolmekesi mais Kreetale! Oi kuidas mu valgust tagasi peegeldav kahvatuvalge nahk juba päikest ja valutavad kondid sooja õhku vajavad. Kõige enam elevil olen muidugi sellepärast, et pojake ka esimest korda sooja ilma tunda ja varbad liiva lükata saab. Tegelikult mis seal salata, eks mul ole omad hirmud ka - ma ju vana lendamisfoobik. Kuna alkohol ja rahustid (jah, ma olen neid lennates võtnud) on minu väikese tissisõltlase tõttu välistatud, pean kuidagi lambanahast välja pugema ja oma hirmule tavainimese kombel vastu astuma. Võeh!
Reisile ja ka eelseisvale suvele mõeldes soetasime järelturult ka kergkäru. Meie igapäevane vanker - Roan Emma - on küll hästi mugav ja tore, aga üsna kobakas teine ja autosse mahutamiseks vaja lausa juppideks lammutada. Kergkäru näol sai aga valituks isend nimega Mamas & Papas Sola 2 MTX, katsetada veel pikemalt ei ole jõudnud aga esmapilgul tundub tavalise vankri kõrval hirmus mugav ja äge poistekas käru. Plaanin järelturult ka soojakoti soetada ja seejärel juba kärule vastu kevadet sõiduaega anda. Nils muidugi eeldas, et kergkäru on midagi nukuvankri laadset, et noh kerge ju!!!

Minu jaoks oli esmane kriteerium, et istumisosa saaks asetada mõlemat pidi, teiseks, et käru oleks enam-vähem kerge kaaluga, omaks vedrustust ja normaalseid rattaid. Kui välimuselt olin lummatud Mamas & Papas Urbo mudelist, siis jäi tema meist puutumata just rataste tõttu, tundusid pigem nõrgad teised. Samuti oli valikus Armadillo mudel, aga Sola vedrustuse olemasolu kallutas kaalukausi just tema poole. Leidsin järelturult pisut üle 200€ maksva variandi ja olen temaga praegu üsna rahul.

Kas kellegil on kokkupuudet ka kergkärude transpordikottidega? Mõtisklen siin, et kas on üldse mõnda muud lahendust kui tahaksime käruga lennukini minna ja alles siis ära anda. Kiletada ju
seal enam ei saa ja teadavärk kui jubedalt pagasit koheldakse...

*vahemärkus - jess, mõmmik jäi magama... emme hiilib vaikselt teise tuppa*

Tavaliselt möödub teine lõunauni rahumeelselt rõdul tududes aga täna miski häiris niii väga, et kohe kuidagi ei tahtnud uni tulla. Tuppa tulles ja voodisse maandudes oli muidugi kohe lõbu laialt ja unest polnud enam haisugi. Kahtlustan, et see mis pisut häiris oli ikka vana hea kõhuke, mis nüüd lisatoiduga alustades jälle pisut trikitab. Et karupoeg juba õitepea kuuendasse elukuuse jõuab (apppii kuidas juba???), siis alustasime mõni nädal tagasi lisatoiduga harjutamist. Juurikad keetsin ja püreerisin sügavkülma kenasti valmis ja jäi vaid söömisrõõm. Mida aga ei ole - on söömisrõõm! Ilmselgelt on maitsed uued ja võõrad aga hetkel ei ole läinud peale ei kõrvits, porgand ega kurk - igaühe peale tuleb vaid grimass grimassi järgi, mis on iseenesest kõrvaltvaatajale ülinaljakas. Näha on, et tal on toidu vastu huvi, sest meie suutäisi loeb üsna agaralt ja püreesöömise ajal on ka nägu ikka valdavalt naerul. Kui toit aga maandub keelele on tulemus midagi järgnevat...

Väikemees on üldse nii hullupööra pullivennaks läinud, et lihtsalt vaata ja imesta. Viskab meile nalja ja sikutab meid põsest, muudkui lõkerdab naerda ja püüab end koguaeg mööda maad edasi vinnata. Jutustab nagu väike jutupaunik ja tunneb maailma vastu aina enam huvi. Uskumatult äge kutt ikka!
Öösiti pressib end muidugi ainult emme kaissu ja kuna päevad veedame ju ka ninapidi koos, on nii naljakas vaadata kuidas ta õnnest lausa särab kui issi töölt koju jõuab. Täielik tibupojakene.