Hormoonid võtavad üle

Millegipärast olin ma absoluutselt veendunud, et hormonaalne emotsioonide virrvarr kindlasti raseduse ajal minuni ei jõua. Ratsionaalne ja loogiline inimene nagu ma olen - kindlasti suudan ju adekvaatseks jääda! Psseeehh, arva uuesti Liisa!
Viimastel nädalatel on väike kõhuelanik kõvasti kasvu visanud ja seeläbi ka teeb kõhus sellist tsirkust, et ma isegi ei imesta kui tal sündides juba topeltsaltod selged on. Kui otsustan liigkauaks selili lamama jääda (loe: üle 10 minuti) või kui söön tibake liiga kuuma suppi, antakse sellest seestpoolt üsna elavalt märku ja mitte üldse vähe. Kui algselt sain tunda vaid togimist ja nügimist, on nüüd lisandunud ka kõhunaha all toimuv rulliv tunne, justkui lamaks kõhuli massaazitoolis.
Kuna tegevus on niivõrd aktiivne, on nüüd juba müksusid näha ka väljaspoolt. Nilsil küll veel enda kiirus- ja osavusnumbritest kasu ei ole olnud, seega on tema müksud alles tulekul.

Kogu see löögirohke kõhutegevus on aga sütitanud minus midagi üsna huvitavat. Nimelt tunnen ma nüüd ju väikse kuti olemasolu veel eriti hästi ja seetõttu on hormonaalne tase ikka üüüüsna kõrgele krutitud. Tundub, et iga emotsioon mida ma tunnen, on täiesti maksimeeritud ja tunnen kõike sajakordselt tugevamalt kui enne. Eriti põnevaks teeb asjaolu see, et maksimaalsed tundepuhangud võivad vahelduda umbes iga kümne minuti tagant.

Tihe on tunne, et miski ajab nii närvi, et pulseeriv veen mu peas tahaks juba päris oma pulsikella. Viimse piirini närvi võivad ajada paljud vahvad ja igapäevased asjad - tööpäevad, vastu ööd magamistoa seina taga huilgavad naabrid, liigsed küsimused ja minu isiklik lemmik - lõhnad. Lõhnadega on mul praegu kohe eriti paha lugu. Kui tavaliselt ajavad lõhnad rasedaid iiveldama - siis mind ajavad need lihtsalt närvi! 😁  Näiteks on Nilsil keelatud kuni raseduse lõpuni süüa sibulat ja küüslauku, sest nendest toitunud inimesel on küljes lõhn mida ma Dracula kombel endast ellu jäämiseks eemaldama pean. Tasuks vist ka mainida, et marineeritud sibul on Nilsi südamele väga lähedane seega on see tema jaoks paras ohverdus. Samuti on ta juba harjunud, et kui tööüritusel tuleb klientidega teha viisakusest mõned karastavad šnapsud, ootab teda kodus diivanil üks mõnus pesa, sest ma tunnen juba kahe kvartali kauguselt ära, et keegi on mulle alkoholi tarvitanuna lähenemas. Isegi ühest õllest tulenev lõhn on täiesti vas-tu-võe-ta-ma-tu! Õnneks on see talle okei ja ta on nõus mu hormoone kannatama ja nendega pikemalt diskussiooni ei lange 😅

Mind ajavad viimasel ajal täiesti endast välja ja nutu äärele absoluutselt tühised asjad. Esimene kannataja on muidugi jälle Nils, kes mul siin kõige lähemalt käepärast võtta on. Näiteks eile olin ma hingepõhjani solvunud, sest Nils veetis terve päeva seminaril ja õhtul hilja koju tulles ei "suvatsenud" küsida, et kuidas minu ja kõhuelanikul täna läinud on. Otsustasin teda vaikides ja sisinal ignoreerida kuni sain selle lõpuks välja pursatud ja seejärel oli tal kaks varianti - kas olla üllatunud, et inimene sellise asja peale suudab ekstreemselt solvunud olla või siis küsida kuidas meil siis läks. Ma ütlen teile kohe, et mõlemad variandid olid minu hormoonide poolt juba maha kantud! Esimene neist tundus maailma isekaim (😂 ) ja teine variant tundus nagu lohutusauhind, sest et "kui sind niikuinii päriselt ei huvita, siis ära küsi!!!"
Saate nüüd aru millest ma räägin jah 😁  Endalgi üsna humoorikas tagasi mõelda.

Ma arvan, et see kehtib pea et iga raseda kohta - kohe kindlasti ei oodata üskkõik mis seltskonnas juttu kaaluteemal, juhul kui rase seda teemat ise ei tõstata. Eriti jälestan ma sõna kosuma, mida millegipärast kõik mitte-rasedad justkui jumaldavad! Ajab ausaltöeldes õlgu võdistama...võehh. Ma ei ole küll enda meelest oluliselt "kosunud", teen tublisti kolm korda nädalas trenni ja toitun (enamvähem) korralikult, aga sellegipoolest iman ma nagu švamm endasse kõik kosumise teemal räägitu ja kommenteeritu ja koheselt eeldan, et inimestel puudub igasugune taktitunne! Näiteks just praegusest hetkest hea näide: Nils küsib messengeris "mis teed pallike". Ilmselgelt on pallikese all mõeldud mu rannapalli meenutavat kõhtu aga automaatselt olin ma valmis telefoni aknast alla viskama, sest esimene reaktsioon oli, et mismõttes ma pall olen???
Võiks ju arvata, et üsna kena Nilsist, et ta mulle koguaeg kirjutab ja helistab, kui kodust eemal viibima peab, aga ei, minu aju teeb mis tahab! 😅
Olen juba kogenud ka pisarateni endast välja minemist ja see tundub mulle endale ka totter. Ja pisarad - oi need pisarad on kerged tulema. Ilmselgelt on siinkohal taaskord tegemist ülereageerimisega aga no egas ma midagi parata saa. Tuleb lihtsalt minu ümbruses vähemalt praegu munakoortel käia!

Kogu selle paraja pudru ja kapsad keskel, on ääretult tugev ka muidugi kiindumine ja lähedustunne. Seda väljendan ma kodus nii, et teinekord ei tea kuhu ja kellele veel pugeda, et kogu see armsus minust väljuda saaks. Armastust ja emotsioone on mul jagada kahe käega ja lausa sunniviisiliselt pean seda välja näitama, ei saa üle ega ümber. Tahan muudkui poputada, kinkida ja kiita. Täiesti veidrad asjad teevad ülepeakaela õnnelikuks ja panevad (vähemalt mõneks ajaks) õndsus pilvel hõljuma. Näiteks täna suutsin ma üle nelja kuu juua taaskord ühe maru lahja cappuccino  kohvi, mille iiveldusperioodil olin juba igaveseks unustuste hõlma jätnud. Olin oma teo üle niivõrd õnnelik, et kuulutasin kõikidele kellele vähegi võimalik, et ma jõin kohvi, kas te kuulsite ikka - ma jõin kohvi!!! Sellele lahjale kohvile järgnesid totaalselt hüperaktiivsed tunnid, mil lobapidamatus ja pidev püsti-pikali hüppamise vajadus ei tahtnud mind kuidagi jätta. Aga jube maitsev oli sellegipoolest 😅
Samuti teeb mind ülevoolavalt õnnelikuks teadmine, et juba mõne päeva pärast hakkab lõpuks puhkus, millest juba viimased pool aastat unistanud olen. Lihtsalt üks mõnus suvepuhkus, mille käigus nii palju meelepärast plaanis on. Näiteks võtame Nilsiga kahekesi ette ringreisi ümber Eesti, ööbime täiesti suvalistes kohtades, kus meile vaba toa olemasolu avaneb ja naudime mõnusat sööki ja loodetavasti ka head ilma.
Vaid mõned põgusad nädalad peale kahenädalast suvepuhkust, tulen töölt kohe täitsa ära, et keskenduda väikse kuti pesa kasvatamisele (loe: kõhu 😄), natuke ka kindlasti niisama molutamisele ja kodu ettevalmistamisele.

Rasedus on üldjoontes ikka üks põnev aeg, mille käigus saad kogeda kõike seda ja enamgi veel! Haha, väike teleturu moment. Igatahes on päevad põnevad ja mitte ükski ei ole päris sama nagu eelmine. Näiteks viimasel kahel ööl olen saanud wc's käia kuus korda - ja ma saan ausalt öelda, et seda pole ma varem kogenud 😃  Igatahes tänaseks minu poolt kõik, räägime varsti jälle!

Hip-hip-hurraa!

Holy-moly-macaroni ma ütlen! Esimene koht videoblogide kategoorias Eesti Blogiauhindade jagamisel - on ikka uhke tunne küll! Kahjuks tuleb aga tõdeda, et siirast õnnetunnet jagus vaid üheks õhtuks, sest alates eilsest päevast on ürituse ümber toimunud jälle selline trall, et hoia ja keela. Kahju on öelda, et negatiivsus tekitab trotsi ja viib võidurõõmu alla.

Räägin teile esmalt muljeid enda mätta otsast ja seejärel lihtsalt pean sõna sekka ütlema ka ümbritseva tramburai osas.
Alustaksin kohe võrdlemisega. Ehk on asi selles, et käisin ka eelmisel aastal kohal ning tookord pisut korralduslikus pooles pettusin, sest olemine oli üsna kitsas ja palav. Seekord mulle asukoha valik meeldis, olemine oli mugav. Oli liikumisruumi ja õhku, laval toimuv kenasti kõigile nähtav/kuuldav. Ilmselt mängis siin suurt rolli asjaolu, et kohaletulnuid oli käesoleval aastal kõvasti vähem kui möödunud aastal. Olen aga juba lugenud nii mõnestki blogist, et oleks tahtnud istuda ja et jalad väsisid ära. Küll aga on ju ilmselge, et ööklubis suurt istumisvõimalust ei ole, seega tuleks sellega juba eos arvestada, et kui ikka kontsal terve õhtu tiksuda ei jaksa, tuleks midagi muud välja mõelda. Võibolla aga üks ainukesi asju millega tolle õhtu jooksul Ženjaga nõustusin on see, et õige daam ikka klõbistab kontsaga kui üritus on selleks vastav. Isegi mina - rase😅 - pidasin kaks pool tundi tornkontsal seismist ja ringi liikumist vastu, sest ma ju teadsin, mis mind ees ootab ja olin selleks valmistunud. Aga olgu, see võib olla lihtsalt minu kiiks, sest tihti ma kontsa vajavaid üritusi külastada ei saa ja kui ikka võimalus antakse, kannatan ja kannan! Ürituse lõpupoole avastasime ka esimesel korrusel oleva diivanitega ruumi, seega istumisvõimalus (vajadusel isegi lamamisvõimalus😄) oli tegelikult täiesti olemas.
Õnneks olen ka mõnest blogist saanud lugeda vaid peaasjalikult positiivset tagasisidet ürituse kohta, sest vahepeal jäi juba tõesti tunne, et kellegil pole mitte midagi head öelda. Tundub, et ülemise korruse vip ala rahvas jäi üritusega igati rahule ja tutvusid seal kõik üsna hoogsalt. Ei tea mis sel allkorruse rahval siis küll juhtus, et meel nii mõrudaks sai. Minul ja sõbranna Kertul oli igatahes põnev üles sätitud inimesi ja ürituse kulgu jälgida. Läksime kohale ca. 15 mintsa enne üheksat ja jäime mõlemad seal veedetud ajaga absoluutselt rahule.

Üritusele kohale jõudes ja vaid viis sekundit Venuse pinnal kanda kinnitanud olles, haarati mul juba käest ja pandi istuma Saagimi live ülekande diivanile. Ütlen ausalt, et värin tuli sisse, sest tuntud bravuuritari kõrval intekat anda ei ole mulle just igapäevane. Kümne mintsane jutuajamine oli aga üllatavalt meeldiv ja saime Anuga nö. hästi liinile. Arutasime blogindusest, videotest ja beebidest - igati sisukas intekas 😊

Mulle meeldis, et auhindade üleandmine käis käesoleval aastal nobedalt ja säilis põnevus. Möödunud aastal venis see meeletult ja viis tuju alla. Muidugi olen ma kõige rõõmsam selle üle, et minule lausa 2845 häälega esikoht koju tuli. Tänutunne on põhjatu!
Arvestades seda, et pidasin pikka aega enda rasedatervist liiga nõrgaks, et kohale minna ja endale reklaami pea et nullilähedaselt tegin, on see saavutus minu jaoks ikka ilgelt tegija! Olgugi, et meie kategoorias oli vähe osalejaid, pean kõiki kandidaate julgeteks ja tublideks. Ma tõesti ei saa aru, miks meie kasvaval videomaastikul nii vähesed end kirja panid. Ei saaks öelda, et antud kategoorias osalemisel ei ole mõtet kui osalejaid nii vähe on. Aga kui keegi ennast kirja ei pane siis kuidas me küll osalejaid juurde võiks saada...?
Mulle meeldisid enamused hääletustulemused, mitmes kategoorias nägin esikohtadel enda lemmikuid. Tuleb tunnistada, et igal aastal on auhindade osas ära tehtud ikka väga suur töö. Mina küll ei oskaks ega suudaks leida nii palju sponsoreid, kes kõik kategooriad ära kostitada tahaks. Loomulikult ei ole auhind siinjuures nüüd kõikse tähtsam, aga vahva on ikka kui sellele on mõeldud. Tore, et auhindadeks ei ole pudi-padi, vaid reaalselt tarbitav kraam.

Videoblogide peasponsoriks oli Balbiino, kellelt sain mina auhinnaks 12 kasti smuutijäätist. Ma ei ole veel korraldajalt uurinud, et kuidas ma selle realiseerima peaks (sest auhinda ei antud üle kaheteist kasti näol) ja ausaltöeldes ei kujuta ma isegi ette mis ma selle kõigega küll peale hakkan 😋 Ühe osa tahaksin kindlasti välja loosida enda tublide lugejate/vaatajate vahel aga hetkel on veel küsimärk, et kuidas ma jäätist loosida saan... kipub teine ju transpordi käigus sulama. Küll ma midagi välja mõtlen. Ühe mõttena turgatas ka pähe, et pakuks äkki Fitloorale vahetuskaupa, sest tema võidetud Valio piimatooted talle kui veganile suurt mokka mööda ei ole, mulle aga maitsevad. Ei tea kas see oleks väga imelik pakkumine?

Pille Väljataga

Fitloorast rääkides olen ausaltöeldes siiralt imestunud, et tema võidu ümber mingit pettust kahtlustatakse. Blogimaailm ei keerle ju ammu juba enam vaid blogide ümber ja ilmselgelt on tal kõikide sotsiaalmeedia platvormide peale kokku mitukümmend tuhat jälgijat, kes tema poolt hääletada soovivad. Minu meelest oli ta võit ja häältearv igati loogiline.

Ma olin ausaltöeldes täiesti ära unustanud, et peale suuri üritusi on alati üks paras trill-trall ja tramburai, sest kõigil on midagi (negatiivset) öelda. Oli ju sama ka alles mõned kuud tagasi toimunud Playnupp galal, kus üheks suurimaks meelehärmi tekitajaks oli žürii osalus hääletusprotsessis. EBA kohta väidetakse aga, et jube nõme žüriid ei ole. No võta nüüd kinni mis siis teha. Ma ei näe, et üritus oleks nii mastaapne, et peaks välja töötama miski Eurovisioni sarnase hääletussüsteemi - tegemist on lihtsate Eesti inimeste lihtsa üritusega, kus täiesti loogilise sammuna on hääletajaks lugejad/vaatajad.

Ilmselgelt pean ma aga nõustuma üldsuse meelehärmiga Ženja osas - olen teda ise alati natuke lausa peljanud ja hoian pigem eemale. Pole midagi parata, et tegemist on temperamentse karakteriga ja ükskõik kus ta ka ei figureeri, alati on tal midagi veidrat öelda. Päris piinlik oli tema kommentaare blogijate suunas kuulata ja kartsin ausaltöeldes täiega, et kui ma peakski lavale minema, mis laviini ta mulle kaela valab. Korra suutis mulle küll ühe blondinalja teha aga õnneks sellega ka piirdus. Ülejäänud vestlus oli viisakas.
Ma arvan, et õhtujuhtimisega oleks ideaalselt hakkama saanud ka Saagim, kes niikuinii terve ürituse vältel laval diivanil istus. Inimeste nimede välja hõikamine ja aeg-ajalt mõne küsimuse küsimine ei tundu olevat Anule kontimurdev ülesanne. Iseasi kas ta sellega muidugi nõus oleks.

Ma ei tahaks tegelikult üldse kogu seda negatiivsust ja boikoteerimise või mille iganes teemat puudutada, aga no ausõna, tuju viib alla. Minu arvates on EBAl osalemine iga inimese vaba tahe ja see kuidas ta enda jaoks üritust tõlgendab samuti. Minu tõlgendus sellest on, et tegemist on võimalusega saada enda aasta pikkusele hobitööle lugejatelt/vaatajatelt tagasisidet ja mis saaks selles halba olla? Kui sa midagi hingega teed, on ju kena teinekord tagasisidet saada ja enda fänne millessegi kaasata. Et inimesed lähevad ürituse tõlgendamisega aga niivõrd isiklikule tasandile, ma ei saa sellest võibolla päris lõpuni aru. Ei taha ma siin jumala eest kedagi risti lüüa nende uskumuste või arvamuste eest ja kui nende vaba tahe on mitte osaleda - neil on absoluutselt selleks õigus! Pigem häirib asjaolu, et ei osaleta, aga kommenteeritakse negatiivselt siiski.

Tunnistan ausalt, et tundsin end päris puudutatuna mõnd sissekannet/kommentaari lugedes/vaadates teemal "miks ma ei osale". Justkui jääks meist, sadadest blogijatest kes osalevad, mulje nagu teeksime midagi moraalitut ja läbimõtlematut. Ma ei arva nii.
Et üritust korraldavad just need inimesed ja niimoodi, on paratamatu. Keegi teine ju niikuinii ei korraldaks, seega mina arvan, et korraldajad on ikka väga vaprad, et niiviisi juba aastaid vastu peavad ja ikka edasi rühivad. Aga eks me kõik näegi asju enda vaatevinklist ja nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.

Tegemist on ju ikkagi positiivse ideega üritusega ja mul on kahju, et selle ümber igal aastal pigem negatiivsus ringleb. Ma ütlen ausalt, et kui mina oleks korraldaja, no teist korda enam kindlasti ei teeks ja ütleks kõigile, et vaadake ise kuidas saate 😅 Mul lihtsalt ei ole nii paks nahk ja asi ants. Ise olen aga tänulik, et igal aastal üritus siiski jälle korraldada võetakse ja eks ole näha kas ja millises kategoorias ma järgmine aasta platseerun.

Et mina ju nüüd tohutu suur ja võiduvääriline videoblogija olen ( 😅 ), võtsin endaga loomulikult laupäeval ka kaamera ühes ja terve päeva linti sain. Soovin teile vaid head vaatamist ja positiivset olemist. Räägime varsti jälle!

Kumb siis tuleb?

Woopwoop! Tänasel vihmasel päeval leian, et on põhjust tähistada, sest läbitud on raseduses üks minu jaoks väga oluline kadalipp. Nimelt käisin täna teist korda looteanatoomias - jah ma pidin käima kaks korda. Möödunud kolmapäevane looteanatoomia andis meile kenasti kätte kõik tähtsad numbrid ja näidud väljaarvatud ühe, miski väike ajus pesitsev asjake. Olgugi, et arsti sõnutsi olevat mitu korda käimine täitsa normaalne ja beebi asend oli lihtsalt kehv, suutsin viimased päevad ikkagi paraja närvipuntra tähe all mööda saata. Ei tea kas see on kõikide rasedustega nii aga esmasega on küll sellie tunne, et esimesed 20 nädalat elad vaid arsti visiidist arsti visiidini. Eks see esialgne arengu jälgimine ole ju päris pingeline ja loodad ikka ja alati kõige paremat. Infot saad aga alles siis, kui juba tõesti arsti toolil pikali oled ja must-valgelt ekraanilt seda uut ilmakodaniku jälgida saad.
Täna päeval saime aga kõik ilu- ja jõunumbrid kätte ja jumalale tänu on need kõige paremas korras. Tahtsin endale suurest õnnest kohe tähistamiseks seda rasedate lemmikut Cocat koju osta aga laiskus sai võitu 😛

Aga kumb see meie maimuke nüüd siis on - kas poiss või tüdruk? Võin öelda enda puhul igaljuhul nii palju, et hetkest, mil beebi olemasolu teadvustasin, olin jummala kindel kes tulemas on. Miskipärast olid ka enamus lähedased just selles soos nii kindlad ja meile suurt muud ei ennustatudki. Ütlen ausalt, et oleksin teise soo teada saamisel olnud esialgu päris jahmunud, sest mõte ja kujuteldav tulevane elu oli juba kuidagi nii ühe soo keskseks mõeldud. Paramparamparaa meiega on liitumas üks väike lahe kutt! Teades kui lahe on meie tulevase tegelinski isafiguur, olen 100% veendunud, et tulemas on maailma kõige coolim kutt üldse 😋

Et nii minu kui ka Nilsi peres on valdav enamus järelkasvu tüdrukud, sain eriliselt rõõmustada oma ema, kelle juures minu väike vennake kasvamas on. Emal nimelt on mulle alles hoitud muidugi hiigel koguses poisteasju. Möödunud nädalavahetusel mõtlesingi, et hüppan oma väikese autoga tema juurest kiirelt läbi, et mõned kotid pagassi visata... mmm jah - emal oli terrassile ootama laotatud 15 kasti asju. Peale tunnikest tuhlamist suutsin eraldada endale esialgu ühe kasti asju, mida nüüd aga kodus muidugi kuhugi veel panna ei ole. Hetkel olen suutnud veel ise asjade ostmisest hoiduda kuigi ma kardan, et ega see kaua nii püsi 😅
Eriti tore on minu meelest see, et nii lahkekäeliselt meile Pelgulinnas igal uuringul pilte kaasa jagatakse - nii tavalisi kui 3D. Enda suureks üllatuseks kuulsin täna meie rasedagrupist, et nii mõnelgi pool pidavat piltide väljastamine üldsegi tasuline olema.

Et kohe on mul algamas 21 nädal, jäädvustasin oma järsku suureks kasvanud kõhtu eelmisel nädalal üsna hoolega. Hetkel olengi sama riietusega kõhupilte teinud iga viie nädala tagant, et kasvuspurti jälgida. Kuna nüüd on kõhuke võtnud mõnusa rannapalli alge, naudin eriti ümber kleidikeste kandmist ja seetõttu käisin neid ka kaltsukatest skoorimas. Vasakul näete tavalist kõhuseeria ülesvõtet ja parempoolne skoor on Sarapuu Kirbukast leitud ideaalne suvekleit.

Juba üsna varsti on mul plaanis koos Nilsiga üles filmida raseduse teemaline küsimused - vastused video, seega kui tunnete, et tahaksite midagi põletavat minu käest ilmtingimata teada saada, siis võite lahkelt küssad kommentaaridesse jätta 😉 

Tänase päeva helges meeleolus otsustasin ka ära, et peaks end ikkagi Blogiauhindadele kohale vedama ja üle vaatama, kes meil see aasta need kõige tegijamad siin maastikul on. Ise osalesin käesoleval aastal videoblogide kategoorias ja ausaltöeldes endale pea et üldse reklaami ei teinud. Eks siis saab näha, kes auhinnad koju viivad 😊

Lõpetuseks tahan teile jagada veel üht meigisoovitust - nimelt jõudis minuni täna pakike Anastasia Beverlyhills lehelt ja peitus seal sees minu absoluutne TOP1 kulmuvärv ja prooviks tellisin ka huuleläike. *Mingi hetk on minust saanud absoluutne huuleläigete fanatt ja vanad lemmikud huulepulgad olen sootuks kõrvale heitnud* Minu valituks said konkreetselt Dipbrow Pomenade toonis Soft Brown ja huuleläige toonis Dainty. Pakk jõudis Ameerikast kohale vähem kui nädalaga ja tõsimeeli soovitan antud brändi ka teile - lihtsalt imetabased asjad!

Et pisutki tänase päeva elevust maha kruttida, tegin kiire 45 minutilise crosstraineri trenni ja asun nüüd nautima wrapi põhjal pitsat, mida Nils mulle hetkel köögis vaaritab. Siinkohal tõmbangi otsad kokku ja räägime varsti jälle!