Mida pista jõuluvana kingikotti?

Olles tänaseks päevaks juba neljakordselt ja lausa 17 aastat saanud kanda uhkusega suure õe nimetust, võite vaid ette kujutada kui lugematul arvul kordi olen ma puutunud kokku kinkide nuputamisega nii jõuluõhtuteks kui ka sünnipäevadeks. On neist kingipojukestest ju lapsekestele nii hirmsuur rõõm, et mis saakski minul siis selle nuputamise vastu olla eksole.
Ega mul ta vastu miskit olegi kui vaid et läheb see iga aastaga muudkui keerulisemaks ja keerulisemaks. Olgugi, et meie pere lapsed valjuhäälselt oma nõudmisi soove ei esita ja jätavad pigem vabad käed, on aastatega juhtunud nõnda, et mänguasjade kuhilad kasvavad üle pea ja vaat et polegi enam midagi uut kinkida võimalik.
Täna, lapsevanemana, näen kingiideede lukku panemisega eriti hoolega vaeva, sest näen nüüd omalkäel, et ega seda plastikust kola ja hetketrendi eriti koju kuhjata ei tahaks küll. Mäletan selgelt enda lapsepõlvest, et pilvebaleriinid ja furbyd jäid minul saamata, sest isa üritas vanemdada ja lapsele selgeks teha, et see plastik pakub rõõmu vaid üürikeseks ja tema sellesse panustada ei soovi. Olgugi, et tundsin tol hetkel maailma suurimat ülekohut enda suunas, saan nüüd loomulikult vanemlikust seisukohast aru ja mõistan, miks panustati pigem kauakestvatesse esemetesse nagu näiteks raamatud ja puidust mänguasjad. Eks ta proovis juba maast-madalast lapsele väärtuseid sisendada aga no eks sa püüa seda selgeks teha kui kõikidel klassikaaslastel on koolis pilvebaleriinid kaasas. Okei okei... eks ma teinekord skoorisin ikka jõuluks ka Sadamamarketist Spice Girls pusa või Harry Potteri kasseti, seega mingid soovid suutsin ikkagi läbi suruda.

Tänasel päeval on aga kvaliteetsete ja vahvate mänguasjade valik niivõrd suur, et lihtsasse plastiknänni panustamine on õnneks järjest keerulisem. Olengi teile kokku pannud väikese valiku toodetest, mis mulle lastele mõeldes silma on jäänud. Üks märksõna millest püüan aga laste puhul mööda vaadata on tehnika. Miskipärast kardan seda lastele suunatud digiajastut nagu kulutuld.

Eks kingi iseloom oleneb muidugi suuresti ka kingisaaja vanusest ja leian, et näiteks pisibeebide puhul on paslik kink suunata rohkem vanematele, sest niisama aastaks-paariks asju koju ootele panna on ju pigem keerukas. Meie kodu on igatahes niivõrd panipaiga vaene, et kohe kuidagi ei kannata mänguasjakuhilat kapinurka tekitada. Nüüd siis aga kingivaliku juurde, mis minu jaoks vahva, lapselik ja kvaliteetne tundub.

Ütlen ise alati kõigile, kes miskit külakostiks või kingiks tuua tahavad - tooge lihtsalt mähkusid! Kulub neid pisibeebidega ju nii meeletus koguses ja hinda osatakse nende eest ka päris krõbedat küsida. Seega igati praktiline ja kasulik nii beebile kui vanematele.
Meie peres on viimastel kuudel täiesti asendamatu igapäevane kaaslane Najell Sleepcarrier. Kasutan seda igapäevaselt poissi vankrisse transportimisel (ilma liftita kortermaja puhul ideaalne lahendus) ja samuti on ta meil alati kaasas restoranis, et poisile üks mõnus ja tuttav pesa teha.
Kuna pisibeebid aga juba mõne kuu vanusena maailmast üht-teist mõistma hakkavad, võib kingikotti pista midagi sellist, millest pisikesele nii kasu kui rõõmu on - näiteks närimisrõngas, et pidevalt suhurändavatele käekestele konkurentsi pakkuda.

Juba pisut suurematele mugulatele võiks rõõmu pakkuda üks ukseavast või maakodu puuoksalt rippuv kiik. Või vähe lihtsam oleks ehk minna kiikhobuse teed, mida nii kiftilt moderniseeritult tänases kaubanduses leida on. Väikestele maailmaavastajatele oleks paslik näpuvahele pista ehk hoopis üks vahva eestimaine puidust fotoaparaat, millega endale olulisi hetki "jäädvustada".

Olen ise alati olnud laste puhul hästi raamatute usku. Õppisin ise juba ühes vanaemaga üsna pisikesest saati raamatuid nautima ja seda sooviksin kindlasti ka oma pojakesele juurutada. Igihaljaste klassikute kõrval on lasteraamatute maailmas aga alati midagi uut ja põnevat avastada ja üht uut ja põnevat teiega jagada sooviksingi. Nimelt loosin välja kaks vahvat Helen Eikla lasteraamatut "Sennahoi ja Nurrnopsu. Üks Põhjamaa lugu". Kui soovid kingikotti raamatuvõrra täiendada,  jäta palun kommentaariumisse endast märge maha meiliaadressi näol. Võitjatega võtan ühendust 08.12.
Minul isiklikult ei saa kunagi küllalt lauamängudest ja ma lihtsalt südamest loodan, et ka lapsed tänapäeval veel lauamängudest lusti leiavad. Jõuluvana kingikotti võiks üks arendav lauamäng igatahes enda tee leida küll!
Et lauamängu oleks vahva mängida ühes vinges patjadest-tekkidest ehitatud tubases onnis, oleks ju paslik mängijaid valgustama ja valvama asetada üks armas valgusti.

Et minu perekonnas on suurem osa lapsi juba eas, kus tahaks ise teha-käia-avastada-mängida, saan end aastast aastasse proovile panna ja kingiideedega pidevalt pead ragistada. Juba pisut suurematele paneksin mina kingikotti taaskord mõne huvitava seltskonnamängu, mida ühes sõpradega lõbus mängida oleks.
Samuti tundub igati mõistlik kinkekaardi-majandus, eriti eelistaksin midagi sellist mis tooks saajale mõne vahva elamuse. Paar kinkepiletit kinno võib ühe toreda nädalavahetuse lapse jaoks ideaalselt ära sisustada.

Selle pika kingijoru lõpuks tahaksin teile lihtsalt soovida stressivaba pühadeperioodi. Lumeootust ja magusaid piparkooke. Rõõmu perega veedetud ajast ja ühte igati nauditavat jõulukuud!