kolmapäev, 25. aprill 2018

Lennureisist 8-kuuse lapsega

Vaid tiba üle kuu pärast istume keskpäeval Tallinna Lennujaamast lennuki peale ja võtame suuna Kreeta poole. Olen selle pärast pablanud juba ei vähem ega rohkem kui pool aastat, sest noh... lendamine. Sellest hetkest kui novembris bronni ära tegime, olen enda peas ette kujutanud ja öösiti õudusunenägusid näinud lendamisest ja kogu lennujaamanduse protsessist. Õõõõh, no nii nõme on see hirm. Täiesti irratsionaalne.

Seekord hoiab minu mõistust pisut enam kahe jalaga maa peal aga asjaolu, et lendame ju koos pojakesega. Seekord olemegi üks nendes peredest, kelle peale lennukisse sisenedes kahetisi pilke visatakse ja ohatakse, et "oeh jälle mingi beebiga lennukis". Ei hakka salgama, olen ju isegi pigem alati selline olnud. Aga mis sa teed noh, kurnatud päärentsid tahavad sooja ja pojakesele ka pisut maailma näidata (mis sellest, et ta seda tulevikus omal käel meenutada ei suuda, pildid aitavad õnneks välja).
Tunnen seekord lennureisi osas hästi kahetisi emotsioone - ikka see vana hea "oomaigaad kuidas ma selle ära kannatan ilma kangema alkoholita" ja teisest küljest "tegelikult on ju põnev pojakesega minna, teha ja näha". Just see teine aitab mul kuidagi mõttega lennureisist kohaneda ja toime tulla. On ju vanemate ülesandeks lapsele mitte hirmu välja näidata ja püsida vapper ja toetav ükstaspuha mis olukorras, eks ma siis seekord nii teha püüangi. Äkki aitab see isegi mu irratsionaalsust pisut maha kruttida? Saab näha.

Iseenesest pojakese käitumise ja vastõpitud roomamisoskuse rakendama kibelemise pärast ma väga ei muretsegi, sest tegemist on ühe üdini positiivse ja vahva tegelasega, kes uutes olukordades pigem vaguralt emme-issi süleloom on ja tasakesi uusi nägusid uudistab ja neile suunurgast naeratusi saadab. Rohkem muretsen ikka enda pärast, sest tean ju ennast läbi ja lõhki. Eriti olukorras kus närv on must ja peopesad hirmust higised. Kipun hirmus kiiresti endast välja minema ja igasuguse loogilise mõtlemise minetama. Siinkohal loodan aga Nilsi peale, kes sellistel puhkudel tihtipeale minu mõistusehäält esindama asub. Poisiga on ta superluks asjalik ja mõlemad kaifivad üksteisega mängimist ja müramist täiel rinnal, seega kaks pead on ikka kaks pead ja küll me selle lennureisiga vast edukalt hakkama saame.


Just täna varahommikul seadsid head sõbrad oma ninad Kreeta poole teele ja saatsid julgustavaid sõnumeid, et lennukis on palju beebidega perekondi. See tuletas jällegi meelde, et aaa jah tõepoolest, ega me ju maailmas esimesed beebiga lendajad pole. Kõik läheb kindlasti hästi.
Sellele vaatamata on mul juba pikemat aega läbi töödeldud kõik teemakohased blogipostitused ja artiklid ning valmis kirjutatud listid alapealkirjadega: pagasisse, käsipagasisse, lennukisse, mida osta kohapealt, mida võtta kaasa kodust jne. Minu jaoks lihtsalt ettevalmistus on alati võti ja rahustab mind eelseisvate uute seikluste eel pisut maha ja aitab ootamatustega hõlpsamini toime tulla.
Beebiga reisimine on ju selles suhtes täiesti uus, et kui muidu topid pagasisse kõike vajalikku ja ka täiesti ebavajalikku, sest äkki läheb ikka vaja. Seekord meil sellist luksust pole ja enda jaoks kaasaveetav tuleb piinliku täpsusega üle vaadata, et kotti mahutaks poisi riided, reisiapteegi, mingi osa mähkusid ja lisatoite, mänguasju jms. Kipub teine ju hirmsasti löterdama ja eks seda riietevahetust tuleb seal ikka kõvasti ette. Ise aga õnneks enam nii palju ei löterda ja saan vast vähemaga hakkama 😅 Küll aga võtan eesmärgiks, et pigem pesen ja kuivatan kohapeal riideid, et mitte liigsega pagasit koormata.

Suur murekoht oli meie jaoks käru - kuidas mis kellele kus? Sai ju just reisitarbeks kergkäru varakult soetatud, et pojakest selles magama harjutada. Harjutada oleme saanud ja selge on see, et nii pikkasid unesid kergkärus välja ei meelita, kui tavalises vankrikookonis, ju ei ole lihtsalt nii mugav. See selleks.
Et samasse sihtkohta suundub samaaegselt ka tuttav beebiga, uuris ja puuris ta läbi ja lõhki lennufirmalt ja reisiesindajalt, et mis värk nende kergkärude ja äraandmistega nüüd siis õigupoolest on. Ideaal on ju see, et lähed kergkäruga lennukini, lapid selle kenasti kokku ja saad peale maandumist kohe käru lennuki juures tagasi. Päris maailmas on see olukord aga suhteliselt 50-50 ja tuleb arvestada, et kärudesse suhtutakse teinekord veel suvalisemalt kui üldisesse pagasisse, mille loopimist oleme vast kõik suu ammuli lennukiaknast näinud. Kõik vastused saigi ta nii ümmargused kui vähegi võimalik, seega keegi vastutust võtta juba ette ei soovi.
Sellegipoolest võtsime peale pikka vaagimist vastu otsuse, et läheme käruga lennukini, pakime selle seejärel transpordikotti (mille eelnevalt laenutame) ja palume peale lennureisi tagasi saada. Seda seetõttu, et mõlemad lennuajad on sattunud pojakese uneaegadele ja kohe nii hullusti, et tagasilend toimub meil hoopis öösel. See tähendab seda, et tagasitulles on pojakesel vaja lennujaamas juba kindlasti magada ja kõhukotindusest-linandusest tema kahjuks suurt head ei arva.

Kui nüüd mõelda, et mida võtta beebile kaasa lennukisse sisse, siis olulisuselt number üks asjad on õnneks mul koguaeg kaasas ja loodan, et tissitamisest on meile õhkutõusul-maandumisel abi. Samuti võtame kaasa tuubipüreesid, pudelikese läbikeedetud veega, sest lennukiõhk on ju nii-ii-ii kuiv, et võibolla peaks pisut vett lisaks pakkuma, mõned kompaktsed mänguasjad, mähkimistarvikud ja lisariided, ninapumba ja igaksjuhuks ka ühe palavikuküünla. Loomulikult ei saa unustada ka lutti ja tekikest millede abil unele suikuda. Mõttena on peas hetkel kaasa tarida ka Najell sleepcarrier, et just see öölend ehk pisut mugavamalt läbi ajada. Nikolas ei ole eriline sülesmagaja juba kuid ja seega kardangi, et ehk ilma horisontaalse asendita on tal uinumine keeruline. Ega ma muidugi hästi ette kujuta, et kuidas ja kuhu see carrier mahutada, sest on üsna suur teine.
Kui tavaliselt silkan lennukisse pisikese õlakotiga, siis seekord oleme Nilsiga mõlemad korralikud matkasellid ja läheme seljakottidega. Mahutavus on oluliselt parem ja taskukesi-avasid vajaliku kraami sättimiseks rohkem.

Hästi tore on asjaolu, et lennukiriietena saame selga visata midagi kerget ja vammused, mida kuudeviisi juba kandnud oleme, saab maha jätta. Vast on mai lõpus juba ilm Eestiski nii okei, et saame kenast suvisemate ja mugavate rõivastega lennule suunduda. Kohalejõudes ootab meid ilmselt aga täisleitsak, niiet pigem panna nii endale kui ka pojakesele selga midagi kihilist, et lennukis ilusti soojas püsida ja kohalejõudes end lahti koorida.

Selleks korraks tõmban reisijuttudega otsa kokku ja plaanin üsna varsti kirja panna ka teise osa reisieelsest postitusest, teemal - mida teha koha peal, kuidas langetasime otsuse hotelli osas jms. Hästi vahva oleks, kui jagaksite ka enda soojamaareisi kogemusi/soovitusi koos beebiga kommentaarides, et oma ärevust veelgi enam taltsutada suudaksin.

Aaa! Ja enne kui ma unustan - veel mõned nädalad on käimas kaanestaarikonkurss, mille pildistamispäevadest teile mõni aeg tagasi rääkisin. Käesoleval nädalal osalen lihtsalt nii-ii-ii ägeda pildiga, et palun teid lahkesti oma hääli minu kasuks jagama. Aitäh ja tuhat kummardust! Hääle saab teele panna SIIN.



5 kommentaari:

Triin ütles ...

Väga tore on lugeda jälle uut blogipostitust ja Nikolas näeb imearmas välja. Võiksid ka teha peale reisi postituse oma valmiskirjutatud listide kohta, et mida võtsid kaasa ja pakkisid erinevatesse kotidesse ja mida ostsid kohapeal ning jagada soovitusi, kas sul läks kõike vaja ja äkki oleks võinud midagi muuta ning kas midagi jäi maha või oli üleliigne. Seda oleks kindlasti teistel esimest korda väikese lapsega reisijatel huvitav ning kasulik lugeda.

Anett ütles ...

Väga armas postitus. Me ise kolisime teise riiki kui laps oli 11-kuune. Ja lapsega koos lennukiga reisinud oleme vääääga palju.

Oma nipid väikese lapsega lendamisel olen kunagi kirja pannud siia: https://jummeljuurikas.wordpress.com/2017/02/20/vaikse-lapsega-lennukile-nipid/

Võib-olla leiad veel killukese südamerahu. :)

Esimene kord on tõesti hirmuäratav, sest ei kujuta ette, mida oodata. Hiljem saab aru, et tegelikult ei tea väikse lapsega nagunii kunagi, mida oodata. Vahet pole, kas reisid maailma otsa või rongiga naaberlinna. :D

Carolin ütles ...

Käisin ka paar aastat tagasi Kreetal ja lennukis on spetsiaalne koht kus beebiga istuda, lennufirma poolt saab beebihälli(tuleks broneerida) kus laps saab ilusti oma und magada 😊Finnairil on selle mõõdud 70cm ja kuni 9kg laps, kindlasti tuleks seda oma lennufirmalt uurida kas selline vöimalus olemas kui sooviks.
Kreeta super valik, nii maitsvad söögid, ilus loodus, ilusad rannad. Kade 😬

HL ütles ...

Kõik läheb kindlasti hästi! Tundub, et sa oled nii kenasti läbi mõelnud kõik ja planeerinud. Alati on hetki ja olukordi, mis juhtuvad sellest hoolimata, aga olete kahekesi ja saate raudselt hakkama! Sageli tunduvad kriitilised ja õudsedki olukorrad tagantjärele naljakad.

Meie tegime hiljuti 3-aastase ning 6-kuusega talvise 1700-kilomeetrise autotripi. Läks superkenasti, nuttu oli minimaalselt :)

Sügisel on plaanis kolida mõneks kuuks 2600 km kaugusele. See tähendab 4 kohvrit, jooksukäru ning 4-aastase ja 1-aastase transporti KAHE ümberistumisega lennuga. Ei saa salata, et kerge põnevus on sees, aga võtan seda kui toredat seiklust. Lapsed on meil oma ea kohta üsna palju reisinud ja kolinud, nii et loodetavasti sujub kenasti :)

Anonüümne ütles ...

Mul poja on Nikolasest kuu aega vanem ja käisime paar nädalat tagasi tema esimesel lennureisil. Lend kestis küll kõigest 2 tundi aga ärevus oli ikka sees, et mis ja kuidas. Panin kõik lennukis vajaliku lapsele kohe eraldi kotti, nii oli ka kergem koti sisu kohe turvakontrollis läbi lasta ning lennukis vajalikke asju võtta. Sinna sõidu magas kenasti maha, tagasitulles läks ka lend une ajale ja siis natuke nuttu ikka oli aga ei midagi hullu, see käib lihtsalt asjaga kaasas.

Ütlesin mehele ka, et arvasin, et lapsega on väsitavam reisida aga tegelikult oli väga tore ja laps pidas ise ka nii vapralt vastu. Juuni kuus uus lennureis ees :)

Tavaliselt oli mul ka nii, et reisidel pakkisin endale jube palju asju kaasa, et noo äkki läheb vaja ja tavaliselt ikka pooled asjad jäid kasutamata. Seekord pidin endale minimaalselt asju kaasa võtma, sest tähtis oli, et lapsele saab kõik vajalik kaasa. Ja nii saigi endale ainult mõned riided kaasa ja noo ausalt ega rohkem vaja ei olnudki.

Ilusat reisi ning kindlasti Nikolas naudib mõnusat sooja ja jääb ootama juba uut reisi :)