teisipäev, 29. mai 2018

Beebiga lendamisest kui ennast vaevab surmahirm

Halleluuja, me jõudsime kohale! Eile hommikul kriipsutasin lõputuna näivast listist veel viimased esemed maha, tõmbasin meie kolme peale jagataval hiidkohvril luku kinni ja seadsimegi end lennujaama poole teele. Minu jaoks tähendas see aga mitte tavapärast reisiärevust, mis oleks ju ometi normaalne, vaid hoopis aina hullemaks ja hullemaks kruttivat lennuärevust, mis end mu peas täiesti monstrumiks suudab muundada. Lennujaamas olime kohal nagu kord ja kohus, kaks tundi enne lennu väljumist. Läbisime uuendatud ja vägagi tervitatava korraliku turvakontrolli ja tegime käruga mõned tiirud lennujaamas edasi-tagasi, et väike mõngel jääks kenasti unne. Mõeldud-tehtud. Et lennujaamas on kära rohkem kui kümne kopika eest, soetasime juba varakult väikemehele Alpine MuffyBaby pehmed kõrvaklapid, mis helisid summutavad ja milledega mugav magada on. Etteruttavalt ütlen ära - see ost on end juba praegu mõne päevaga sajaprotsendiliselt õigustanud.
Väikemehe une ajal kinnitasime korralikult keha ja ostsime ka lennukisse head-paremat kaasa, et mind ikka pidevalt tegevuses hoida ja hirmule mitte peateed anda. Mida lähemale boardingu aeg tuli, seda enam ma endale muudkui kordasin, et "kõik on korras, hinga... huuuh... kõik on korras, lendamine on normaalne".
Kergkäru jaoks rentisin kaasa transpordikoti, mis samamoodi nagu ka kõrvaklapid, täiesti super investeeringuks osutus. Andsime käru vahetult enne lennule minekut ära ja tagasi saime ka kohe peale lendu lennuki juurest. Meie käru oli aga ainukesena kotis ja vähemalt visuaalselt ka peale lendu kõige kobedam. Eks nad ikka päris lipa-lopa need kärud sealt lennukist välja viskasid.

Lend ise oli Nilsi sõnul aga täiesti tavaline ja uneventful. Minu jaoks aga ilmselgelt mitte. Lennuhirmu põdejale on iga väiksemgi raputus ja kummaline heli märk sellest, et midagi on katastroofiliselt valesti ja ega siit nüüd head nahka tulemas ole. Kujutan ette, et tavainimese jaoks on lennukiga pilvepiiril kulgemine kaunis ja kift kogemus. Minu jaoks on see aga umbes nagu rongivaguniga keset mittemidagit liiga kõrgel rappumine. Õhkutõusul peksles mu süda nii hullult ja hingasin sisse-välja nii suure puhinaga, et tõesti imestan kuidas väikemees seda kõike üles ei korjanud ja suutis olla nagu vana rahu ise. Üritasin küll muudkui temaga tegeleda ja jutustada, et ka end sel viisil rahulikuna hoida aga kahjuks hirmul on ikkagi suured silmad ja ta võtab oma. Jumalaletänu oli mu kõrval ju ka Nils, kes olukorda kontrolli all hoidis minu ja väikemehega pidevalt jutustades.
Mul on hirmuga silmitsi seismiseks välja töötatud mõned nipid, mida järgides vähemalt veidigi end kontrolli all suudan hoida. Näiteks listid - lennule minekule eelnevalt pean maha kriipsutama kõik oma listis oleva, et vähendada hirmu millegi maha unustamise ees. Mugav aga hea väljanägemisega riietus - et saaksin lennul end võimalikult mõnusalt tunda, vajadusel imetada aga samas ka inimene välja näha. Stjuuardesside nägemine - palusin reisikorraldajal meid võimalusel istuma panna esimesse ritta, et oleks ruumi väikemehega rohkem möllata ja talle magamiseks pesa tekitada. Samuti selleks, et saaksin jälgida stjuuardesse kogu lennu vältel. Nende näoilmed ja käitumismaneer on iga võpatuse ja nagina peale alati täiesti tavapärased, mis annab mulle kui hirmu käes kannatajale aimu, et tegelikult on see kõik normaalne.


Väikemees oli terve lennu kestel täiesti super kaaslane. Uudistas, mängis, sõi ja isegi tudus tunnikese täpselt siis kui tuduaeg kätte jõudis. Asetasime talle beebiklapid pähe ja panime enda sülle koduse tekikese, misjärel uinus ta reaalselt kümne sekundiga. Ei teinud piuksugi tõusul ega maandumisel ja muudkui lagistas naerda, kui meie reas istuv onuke talle nägusid tegi.
Kui nüüd mõelda, et mis olid head abilised beebiga lennukis ja mida oleks võinud teisiti teha - mõned lemmikmänguasjad, kõrvaklapid ja kodune tekike magamiseks, paar väikest püreetuubi, veepudelike ja üks uus ja huvitav snäkk (ostsin esmakordselt reisi jaoks kaasa Orgaaniline Beebitoit veebilehelt mõned huvitavad beebisnäkid) olid meie eduka lennureisi aluseks. Tagasilennul pakin aga kõik vajalikud asjad nii väikemehele kui ka meile kindlasti ühte seljakotti, sest kahe seljakoti vahel laveerida ja üht-teist otsida on küllaltki tülikas, sest beebi on ju koguaeg süles.

Minu "teen-pildi-jaoks-head-nägu-tegelt-kardan-retsilt" ilme

Maandumine on minu jaoks kohe kind-las-ti lennureisi parim osa, sest see tähendab, et wow... me tõesti jõudsime kohale. Üsna kummaline on see hirm ausaltöeldes, sest see sama sekund kui ma lennukist väljun, väljub mu kehast ka värin, südame puperdamine ja keeramine kõhus. Täiesti sürr ja nõme, aga kohe kuidagi ei saa jagu.

Igatahes - oleme nüüd õnnelikult kohal ja hotellieluga kenasti kohanenud. Hotelli jõudsime transfeeriga suhteliselt kärmelt ja enne kui jõudsime asjad lahti pakkida, suundusime kibekiirelt näljastena õhtusöögile. Peale õhtusööki tegime minitiiru ka ümber hotelli, misjärel pakkisime lahti asjad ja üritasime ülielevuses reisiselli ööunne panna. Vahetult enne ööund algas aga otse meie rõdu all, nimelt on hotellis kõik rõdud suunatud hotelli keskele, Kreeka muusika õhtu. Poiss otsustas tund aega üleväsinuna naeru lagistades toas ringi mürgeldada ja lõpuks üheksa paiku siiski kustuda.
Esimese õhtu ja enda reisiväsimuse pealt jõudsime küll mõelda, et no kuradi kurat, selline muusikamöll ja ei tundu see hotelli üldilme nüüd ka miski viie tärni vääriline nagu lubati. Vahemärkusena ütlen ära, et meie hotelliks on Albatros Spa Resort Hotel.
Täna hommikul peale hommikusööki võtsime pisut aega ja jalutasime ringi nii hotellis kui ka ümbruses ja saime päevavalguses värske peaga sotti, et tegelikult on ikka üks päris mõnna hotell. Hästi puhas ja meeletult meeldiva personaliga. Kohalikud on hästi sõbralikud ja Nikolast muudkui nunnutatakse ja tehakse kingitusi.


Hersonissose linnakese promendaadil jalutades tõdesime, et on ikka üks vahva koht küll. Päike, meri, mäed ja kerge suvine tuulebriis. Ega ei saa kurta miskit. Tänane päev on aga olnud poolpilvine, mis on beebiga sisseelamiseks üsna ideaalne. Saab teine mõnusalt oma unesid teha ilma liigse kuumuseta ja saame meie rahulikult ümbruskonnaga tutvuda ja iisilt võtta. Kolasime mööda pisikesi marketeid, ostsime limonaadi ja jõime mereäärses kohvikus kohvi. Ostsime karupojale mõned puidust mänguasjad, et neile mõnele kodust kaasa võetud asjale puhkust anda ja lebotasime bassuääres. Elu on ilus.



Tänaseks aga minu poolt kõik ja räägime varsti jälle!

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Minul on ka täpselt sama tüüpi lennuhirm :( ja see on nii suur et ma väldin lendamist täiesti..
*maandumine on parin lennusōidu osa. Enne ōhku tōusmist on koguaeg tunne, et ma tahaks lennukist ära joosta enne veel kui see ōhku tōuseb.. ulme. Ma nii tahaks et see poleks minu jaoks nii hirmus!

Keelepolitsei ütles ...

Sul on postituses nii mõnigi puuduv koma.

Anonüümne ütles ...

Mul on lendamisel suht samad tunded :D