esmaspäev, 2. juuli 2018

Kuu jagu toimetamist ja arengut ühe beebi elus

Reisilt saabudes oli meil aega aklimatiseeruda vaevu kaks päeva kui juba jälle tuli kodinad kokku pakkida ja teele asuda. Endalegi imestuseks, suutsin nende kahe päeva jooksul ära pesta kogu reisil kasutatud riidevaru ja asjad kodus enam-vähem ikkagi oma kohtadele tagasi seada.
Olin nimelt oma emaga juba iidamast aadamast kokku leppinud, et läheme maja ja koera valvesse kuni nemad Horvaatias peesitavad. Juhtumisi langes kõik kokku just niiviisi, et vaid kaks päeva peale meie reisi, oli vaja sammud nende juurde seada. See tähendaski siis ju taaskord kümne päeva jagu riiete, toidu, ravimite, mänguasjade, magamisasjade jms kaasa tarimist. Kaks autot täitus silmapilkselt.
Et ema elamispind on oluliselt ruumikam kui meie oma, saime juba eos harjutada seda maja-aia elu, mis meid järgimisel aastal ka päris enda kodus ees ootab. Algus oli pisut konarlik, sest ootamatult keeruline on kahekordses elamispinnas lapsega majandada aga juba mõne päevaga oli selge, et majaga kaasas käiv aialapp on üks igati tänuväärt asi. Kiigeplats, kärutamisrajake, päikeseterrass - asjad, mida korterielu naljalt pakkuda ei suuda.



Kümne päeva möödudes saime aga lõpuks koju, oma korterikesse, tagasi pöörduda ja mis seal salata, oli tegelikult ka hästi mõnus. Kodu on ikkagi kodu. Kõik nurgad on siin juba turvatud, stepslitesse kaitsed ühtede väikeste uudishimulikkude näppude eest sisse pandud, mänguasju oluliselt suuremas variatsioonis ja koristamispindagi vähem. Aga eks ta pisut keeruline ole ikka, luksuslikust lükkan-käru-uksest-välja-männimetsa-alla elust tulla liigutan-käru-edasi-tagasi-rõdul reaalsusesse. Nüüd oleme aga koduse eluga lõpuks päriselt aklimatiseerunud ja tiksume rahulikult suverütmis.

Viimase kuuga on toimunud pojakese arengus jälle too-huu-tuu edasiminek. Igakord kui mõtlen, et "wow, viimane kuu oli ikka täitsa kreisi arenguetapp", suudab järgmine kuu mind taaskord üllatada ja meelde tuletada, et "hallooo, siin areneb ju üks väike päris inimene".
Kui reisil muutusid meie ööd juba võrdlemisi... noh laias laastus ei saaks öelda, et heaks... aga siiski okeiks - 3 ärkamist igal ööl. Minu silmis on see stabiilne ja täiesti arvestatav graafik. Siis peale reisi lendas kõik uperkuuti. Ilmselt on asi kinni arenguetappides, mis väikest inimest hästi palju kurnavad.
Esiti vastavastatud liikumisvabadus ja lihastesse saabunud jõud, mis teda terve päeva tegevuses hoiavad. Enamuse päevast tuleb ju olla püsti erinevate tugede najal ja sikutada kõikjalt kõike. Rahulikel hetkeil leiab pojakese aga rahulikult mänguasjakasti ees istumas ja ühe näpuga keerutamas kõike, millel on küljes rattad või propellerid. Miski nende juures teda hirmsasti igatahes võlub.



Ööde hullumajale andis oma panuse ka kindlasti hammaste tulek. Nimelt saabusid viimase kuuga pojakese suhu lausa neli hammast järjest. Ime siis pole, et raske tududa, kui igemed valusad on. Ööd aga läksid nii-ii-ii ebameeldivaks, et ühe öö jooksul 10x ärgata ei olnud enam mingi imetegu. Pojake magas ka tavaliselt peale esimest võrevoodis ärkamist kohe meie suures voodis, sest ma lihtsalt ei leia endas seda füüsilist jõudu, et teda imetada ja seejärel võrekasse tagasi asetada. Ega ta siis ju rumal ole, kohe kui selg peale emme soojas süles mõnulemist võreka madratsit puudutab, tuleb lahti lasta üks kõvem nutt ja visata end totaalseks kreeka eeks.
Et olukord muutus aga juba üsna väljakannatamatuks, võtsin vastu otsuse, et annan pojakesele mõned korrad öö jooksul RPAd. Põhjusel, et teha saab seda lutipudelist, ilma pojakest võrekast välja võtmata. Ime on sündinud! Me oleme tagasi 3-4 ärkamise juures.
Esimesel kahel ärkamisel annan pojakesele tavaliselt pudelist RPAd ja ta uinub pudeliots suus üsna kärmelt uuesti, tavaliselt on see paari minuti küsimus.
Kui tunnen endas eriti tugevat jõudu, võtan ta kolmandal ärkamisel imetamiseks meie voodisse ja jauran temaga 10-20 minutit, et ta võrekasse tagasi asetada. Enamus öödel aga see jõud ennast ei ilmuta ja võtan ta lihtsalt meie kõrvale suurde voodisse magama, haagin endale külge ja magan ka ise edasi. Igaljuhul olen ma praeguse olukorraga hästi palju rohkem rahul kui sellega, mis veel paar nädalat tagasi toimus. Huhh, see oli karm.
RPA osas oleme läinud praegu hästi lihtsad teed ja ostnud pudelisse valmis villitud Aptamil 2 segu. See on öise toitmise jaoks vast kõige mugavam variant üldse, tuleb vaid lutipudelisse ümber valada. Et pojakesele eelmainitud segu paistab maitsevat, on see minu elu-olu ja päevased käimised ka tohutult lihtsamaks teinud. Ilma igasuguse eelneva meeletu lüpsmise-pumpamiseta saan poisid rahuliku südamega koju jätta, teades, et kõhu tühjuse eest vastutab kvaliteetne valmis piimasegu.

Lisatoidukordi on pojakesel 9,5 kuuselt kolm korda päevas, millele lisandub ka vahepaladena mekitav maailma kõige lemmikum snäkk kamapallide ja mõnglite näol ja loomulikult ei saa unustada nommerdamist tissiotsas iga mõne tunni järel. Pojake on söömise osas olnud ilmselt hästi lihtne laps - maitseb talle reaalselt kõik mida pakkuda, olgu see püree või tükiline, osake meie einest või mõni puu- või juurvili. Hommikut alustame tavaliselt Holle hirsipudruga, mille sisse läheb ka teelusikas Holle beebidele mõeldud toiduõli ja peale parajalt magusat püreed. Kui hommikud algavad issiga, on tavaliselt pudruks Põnni tuubipuder.
Lõunaks mekib pojake mõnd juurviljapüreed (millede valik Eesti poelettidel kuidagi hirmväike on), tavaliselt on selleks Põnni porgandi-kartulipüree, millest tulenevad plekid aga ealeski riietest enam välja ei tule. Õhtusöögilauas on omal kohal alati liha, hetkel enamasti veiselihapüree, sest rauanäitajad olid viimases arstikontrollis pisut madalad.


Pea 10 kuune Nikolas jutustab ja laliseb täiesti ennastunustavalt, poeb pidevalt kaissu kallistama-musitama ja naerab kõvahäälselt nagu väike kajakapoeg. On üdini positiivne ja pidevalt väikeste pahanduste ja marakratinduste peal väljas. Kui vaid võimalik, sööks vannitoas wc-paberit ja rulliks seda mööda elamist laiali. Kui emme vaid lubaks, roniks näppupidi pistikupesadesse ja topiks käed kõikide kapiuste vahele, samaaegselt riideid sahtlitest välja kiskudes ja emme "ei, ei, ei" peale pahaseks saades. Kui oleks vaid siin maailmas võimalik, ajaks hommikust õhtuni näost kamapalle sisse ja sikutaks emmel juukseid peast välja - noh teate küll, väikesed rõõmud elus. Pojake on julge ja sotsiaalne, naeratab laialt väikeste hammastega ja on nõus kõikidega sõber olema.
Vaikselt olen hakanud mõtteid mõlgutama ka juba pojakese esimese sünnipäeva osas. Ulme, kuidas see aasta nii kiiresti läinud on. Või noh okei, kümme kuud küll alles aga siiski. Sünnipäeva osas ei ole ma aga põhimõtteliselt mitte kuhugile veel mõtetega jõudnud, ainuke asi mida tean, mängutoas me seda veel ei pea. Ikka kuidagimoodi kodustes tingimustes ja eks ole näha kelle juurde end majutame, et ruumipuudusesse ei upuks. Sõpru on Nikolasel ju juba palju ja vahvast esimesest sünnipäevapeost tahaksid nad kindlasti kõik osa saada. 

Lemmiku tädi Lottaga alati valmis rahulikult chillima

1 kommentaar:

SR ütles ...

Kamapallid on ka meie peres au sees. :) Kohati tundub, et nagu midagi erilist neis ei ole, aga jube head näksimiseks nii suurtel kui ka väikestel.