Aastavahetus, nii nagu vanasti

Aastavahetusest ja jõulutrallist on nüüd täpselt nii palju möödas, et suur õgardlus on unustatud, kingid lahti pakitud ja pühade sigin-sagin organismist välja saadud. Isegi jõuluehted- ja tulukesed pakkisin täna täitsa vabatahtlikult konkusse ära.

Nagu ikka, pidasime ka sel... exkjuuus mii, tähendab möödunud aastal jõulupühasid kolm päeva järjest. Esmalt Nilsi vanematekodus, seejärel minu isa juures ning kolmandal päeval minu ema juures. Võiks ju eeldada, et see oli kõik hirmus väsitav aga imekombel tegelikult ei olnud üldse. Et kõik meie koosviibimised on äärmiselt laste-, koerte-, ja üleüldiselt inimesterohked, oleme vist sellise pisut kärarikkama ja aktiivsema olemisega suhteliselt harjunud. Eriti kui see kõik leiab aset kesk jõulutunnet, kuuse- ja hapukapsalõhnalist elutuba, on sel miski eriskummaline võlu, mida saab ju kogeda vaid korra aastas. Kuigi mis seal salata, koju jõudes on alati ju see tunne, et huuuuh kui hea ja rahulik siin on.

Esimene pidupäev vast oligi kõige grandioossem. Lookas jõululaud, klaverimäng, kuhjade viisi kinke kuuse all ja palju tantsu-tralli-naeru. Saabusime Nilsi vanematekoju muidugi ka juba kahe paiku päeval, mis tähendas seda, et kui kümne ringis oli aeg Nikolasega koju ööunne minna, olime ka ise juba täiesti kutud.

ma lihtsalt armastan seda thriftitud kampsunit 😍

Teisel päeval võtsime läbi üsna karge aga ilusa talveõhtu, ette jalutuskäigu minu isa juurde, kes õnneks elab meile üsna lähedal. Ajasime aga vankrirattad kuumaks ja vurasime kohale. Talveõhtus valitses täielik vaikus, tubade akendest paistsid vaid eredad jõulutulukesed ja õhus oli piparkoogi lõhna. Käes oli ju ometi jõuluõhtu, mis tähendas, et kõik pered olid mõnusalt oma kodude soojuses ja tänavatel valitses vaikus. Isa juures oli aga taaskord maja täis lapsi, kes said tundide viisi mängida, edasi-tagasi joosta ja ennast omajagu väsitada, mis mulle hästi sobis.

Nikolas lihtsalt casually oma lemmikul, tädi Lottal, seljas elamas

Kolmanda päeva hommikul suutsin end koos Lottaga vaevaliselt trenni vedada aga trenniks seda eriti muidugi nimetada ei saa mis me seal tegime. Kere oli juba heast jõulutoidust nii kurnatud, et vaevu 30 minutit loivasime ratta peal ja tegime niisama peegli ees pilte. Aga noh... mida uut eksole? 😅 Peale seda asusime üheskoos minu juures veel kirsipirukat küpsetama ja õige pea sättisimegi end ema juurde minekule. Pugisime veel kogu täiega kõhud täis, lugesime luuletusi ja jagasime kätte viimased kingid. Muideks, igal aastal vahetult enne jõulupidude tralli, meenub mulle, et assa nugis, luuletust ju ka tarvis. Olen selleks puhuks alati ise miskit valmis kirjutanud. Lihtsalt kuidagi on traditsiooniks saanud.

Samuti üks thriftitud kamps, mille üle ääretult rõõmus olen. Taaskasutus FTW!

Need mõned päevad, mis jäid jõulupühade ja aastavahetuse vahele, sisustasime kinoskäikude, mängutubade, väljas söömiste ja põrandakatete valimisega meie valmiva maja jaoks. Juba 30nda hommikul pakkisime hiiglama suure hunniku asju autosse ja seadsime end Hiiumaa poole teele.
Nimelt mõtlesin juba oktoobris, et vot tahaks sel aastal aastavahetusel miskit sellist ette võtta nagu vanasti.
Kui olin veel pisike plika, sai vanematega pidevalt ringi sõidetud ja sõpsidega vahvates kohtades peatutud. Ilmselt käis sinna juurde ka alati mingi tähistamine ja pidu aga noh meie - laste jaoks - oli alati tegemist lihtsalt võimalusega mängida, mängida, mängida! Igatahes on mälestused nendest väljasõitudest nii toredad ja no mida muud me oma lastelegi pakkuda tahaks kui toredat äraolemist.
Et enamustel meie tuttavatel on juba lapsed või kaks, panimegi lisaks meile, veel kahe perega pead kokku ja otsustasime minna aastat vahetama Hiiumaale.

isad - lapsed - koerad / Hiiumaa '18

Broneerisime endale puhtjuhuslikult täiesti iiiii-mee-lii-see puhkemaja, mil nimeks Kalurikodu. Eelistasime seda ennekõike seetõttu, et hind oli võrreldes teiste majutustega ulmeliselt odav ja piltidelt tundus kõik tip-top. Reaalsuses oli tegemist ühe tõeliselt armsa, puhta ja mõnusa kohaga, kus mõned päevad perede keskis veeta.
Terve reisi vältel otsustas pojake kogu oma unegraafiku totaalselt pea peale pöörata, mis mind muidugi endast välja viis aga no mis sa ära teed kui inimesel on teiste väikeste inimestega koos lihtsalt niivõrd lõbus, et ei ole mahti magada.
Jõudsime majakesse kohale siis kui hakkas juba vaikselt hämarduma ja peale kompsude lahti pakkimist, kokkasime kiirelt ühe tortillabuffee, et pikast reisist väsinud kered saaks kosutust.
Suurema inimestehulgaga on selline lähenemine toidule minu meelest hästi lihtne ja kiire. Kärme köögiviljade hakkimine ja hakkliha/kana ettevalmistus, peale mida saab igaüks näha enda einega täpselt nii palju vaeva kui soovi on ja asi ants. Õhtu möödus totaalse lebotamise, kaardimängu ja täitsa niisama tiksumise saatel. Eks see lastega kuskil käimine vajab ka omajagu sisseelamist, seega polegi tarvis eriti rapsida.

Aasta viimase päeva hommikut alustasime muidugi imeliste pannkookide ja ohtra kohviga. Lapsed said paar tunnikest mängida, kuni isad viisid nad mõnetunnisele matkale (loe: algas emade puhkehetk). Emad muidugi eriti puhata ei mallanud, sest vaikselt tuli hakata valmistama õhtuseks olemiseks veidi pidusemat sööki ja endki pisut rohkem puhevile ajada, et see aastavahetus ikka kaunis rüüs vastu võtta. Liha ahjus - silmad värvitud - kleidid seljas - tervitasime tagasi meie seiklejaid ja asusimegi vaikselt õhtusöögilaua ümber, et ühiselt šampuseklaase kõlistada ja mis seal salata, ka pitsike kokku lüüa.

Vaatasime ühiselt aastalõpuprogrammi, mis oli sel korral kuidagi üsna mannetu ja limpsisime niisama vahuveini ja lobisesime. Kordamööda suunasime aktiivsest päevast ülielevil lapsi ööunne, mis kohati õnnestus ja siis jälle mitte. Ütleks, et tavaline lastega elu 😅 Kesköötunni lähenedes tõusis aga üsna korralik tormituul ja pistsimegi oma ninad vaid mõneks põgusaks minutiks välja, põletasime säraküünlaid ja kiikasime taamal paukuvat ilutulestikku. Kusjuures säraküünlad on just need mida ma eriti eredalt enda lapsepõlvest aastavahetusepidudest mäletan. Kuidagi nii kift oli pisikesena ööhämaruses lumehangede vahel säraküünaldega säristada. Eks sellele andis ilmselt oma võlu juurde ka asjaolu, et oli see ju põhimõtteliselt ainuke öö aastas kus ka lapsed said nii kaua üleval olla kui jaksasid.

Seekord sai minu õhtu otsa kuskil poole ühe kandis, kui pojake nõudis häälekalt, et ma ta oma kaissu tuttu võtaks ja muu siin ilmas enam talle ei sobinud. Ei mul selle vastu kõige vähematki.

Kolmanda päeva hommikul olime üsna uinamuinad ja pakkisime vahelduva eduga oma elamist kokku, koristasime ja sõime eelmisest õhtust alles jäänud kooki. Jumal tänatud, et aasta esimene päev kostitas meid tuulevaikse ja ilusa ilmaga, mistõttu saime väga laadnalt ja kiirelt praamiga mandrile tagasi põrutada. Koju jõudes tabas meid erakordne rammestus, mistõttu lamasklesime täiesti niisama ja plaanideta kodus. 

Nüüd oleme saanud jällegi tavapärasesse päevarutiini sisse elada, mis mulle äärmiselt head meelt valmistab. Mõeldes tagasi möödunud aastale, tuleb tõdeda, et oli põnev aga kohati ka raske. Sain palju uusi kogemusi ja elamusi aga oli ka aegu, mil kõik näis minevat üle kivide ja kändude. Olen uue aasta osas aga hästi ootusärevalt ja positiivselt meelestatud, sest tulemas on üks põnev ja teguderohke aasta.

klassikaline perepilt väikelapsega